Ühikas on igav (0)

Ühikas on igav

Päris sageli olen kuulnud kurtmist, et ühikas on igav. Mõistagi – ühikas on ju väike ja siinseid asukaid ka mõnikümmend. Väljas pole ka midagi tarka teha, sest ilmad on niisked ja külmad. Oleme siin olnud alles 3 kuud ja kohalike seas ka tutvused puuduvad. Seda enam, et ühiselamu on kesklinnast 20 minuti kaugusel ja selliste ilmadega nagu praegu, sinna väga jalutada ei viitsi. Ja isegi kui viitsiks, ei ole seal niikuinii suurt midagi teha peale poodlemise. Baari ka ei kipu, kuna seal on elu kallis. Aga mis siis teha? Mida tuleks ette võtta, et veidikenegi huvitavam oleks? Järgnevas kõnes püüan juurelda selle küsimuse üle ning leida lahendeid.
Esiteks arvan, et vastust ei tule otsida kaugelt. See peitub sinus eneses . Kui sul pole huvi, ei ole ka viitsimist. Seega tuleks kõigepealt tekitada huvi. Paljud käivad laulmas, tantsimas või võrgu- ja kossutrennis. Mina mitte, sest mul puudub nende tegevuste vastu huvi. Tantsimisega olen tegelenud - tean, mis toimub, tagasi ei lähe. Laulda isegi võiks, kuid ma arvan, et ma oskan piisavalt, et hümniga mitte hätta jääda või lõkkeõhtul “Õllepruulijat” kaasa joriseda. “ Superstaari ” saatesse niikuinii ei läheks. Võrk- ja korvpall mulle ka väga pinget ei paku, sest nendega olen samuti tegelenud. Võibolla kui korralikult mängida oskaks, erutaks rohkem. Kui kuhugi minna, siis minna jõusaali. Aga jälle probleem – ei viitsi. Vaja kuidagi laiskusest üle saada. Ma arvan, et ma peaks lihtsalt korraks ennast kokku võtma ja kohale ronima. Küll siis saaks asja ka. Nagu vanasõnagi ütleb: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama . Ühesõnaga, tuleks huvi tekitada. Minu puhul huvi suurendada. Sest kui ei tea, millega tegu, ei saagi ju väga huvi pakkuda.
Teiseks arvan, et tuleks asjale loominguliselt läheneda. Tegevust leiab alati. Iseasi muidugi kui mõttekas see on. Kuid samas, mõttetu tegevus on ka tegevus. Eesmärk on ju ikkagi igavuse peletamine . Kui viimane häda käes, võib ju ka näiteks heegeldama hakata või siis paberlennukeid voltida. Kui raha palju, võib mõne suure puzle osta või värviraamatu. Muidugi variandid on veel ka male , kabe ja muud lauamängud. Samuti ei saa ära unustada ka ristsõnade lahendamist või luuletuste vorpimist. Ühesõnaga, leidlikkus tuleb kõvasti kasuks.
Kolmandaks arvan, et tuleks teha midagi kasulikku . Isegi kui mitte kuidagi ei viitsi. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja asjaga algust teha. Küll siis saab ka vedama. Näiteks võin tuua selle kõne. Ma kohe mitte kuidagi ei viitsinud seda kirjutama hakata, sest pea oli thi ja uni peal. Selle asemele mängisin hoopis kolmveerand tundi Solitairet. Aga kui kord juba algust tegin , jooksis jutt endalegi üllatuseks nagu sukasilm. Niisiis , tee midagi kasulikku. Võta näiteks hari ja lapp ning korista tuba ära, sest kunagi pead sa seda niikuinii tegema. Ja nagu vanasõna ütleb: mida varem, seda parem. Sama lugu ka koolitöödega, kuigi mina kipun tähtsad asjad alati viimasele minutile jätma. Aga see selleks.
Neljandaks arvan, et kui tõesti mitte midagi teha ei viitsi, siis kõige parem lõõgastus on vaadata mõnd filmi. Ma kipun tavaliselt selle variandi kasuks otsustama, kuna olen paadunud filmifänn. A kui pea selge, ühtki head filmi käepärast pole ning halbadega oma tuju rikkuda ei raatsi, siis võib alati ka mõne juturaamatu kätte võtta. Soovitan Kivirähka või Sass Hennot. See variant on peale väsitavat koolipäeva minu arust kõige lõõgastavam, kuna nõuab minimaalselt mõttetööd ning praktiliselt mitte mingit füüsilist.
Kokkuvõtteks ütleks, et kui silmad lahti teha ja veidike mõelda, siis pole tegelikult ju mitte midagi kurta. Kui oma laiskusest jagu saada, mõne tegevuse vastu huvi tekitada ning veidi loomingulisust kasutada, siis ei tohiks küll mitte kunagi igav hakata. Seega, ärge andke alla ja sundige ennast tegutsema, sest vaid nii suudate igavusest ja laiskusest võitu saada.