7. Ka Leemeti parim sõber Pärtel kolis külla. 8. Metsa jäid ainult vähesed. 9. Salme hakkas mehkeldama karuga. 10. Leemeti perekond veetis talve koos ussiperega. 11. Vootele surm. 12. Leemet sai vanemaks. 13. Ints ei olegi poiss vaid naine. 14. Hiiet taheti metsahaldjatele ohverdada. 15. Põgenedes satuvad nad saarele ja kohtuvad Leemeti vanaisaga. 16. Vanaisa kogus inimeste luid, et endale tiivad teha. 17. Hiie ja Leemet käisid saaremaal vanaisale tuulekotti toomas. 18. Leemet ja Hiie tulid tagasi metsa, et abielluda 19. Hiie surm. 20. Leemet läheb külla elama, et hakata Magdalena lapse isaks. 6 21. Toomase(Magdalena poeg) sünd. 22. Leemet läheb metsa külla. 23. Küla inimesed tahtsid ronida ussipessa. 24. Toomase ja Magdalena surm. 25. Leemet tapab Ülgase Toomase ja Magdalena surma eest. 26. Külarahvas põletas ussipesa maha koos Leemeti emaga ja teiste ussidega. 27. Pärtel tapab Intsu. 28. Vanaisa tulek. 7
Kuni 20.saj alguseni oli pillimäng valdavalt meeste ala, naistele ei peetud seda sobivaks. Enamik varajaseid pille valmistati kodus, keerulisema ehitusega pillid (viiul, lõõts) tulid osta poest või tellida meistrilt. RAHVAPILLID: Roopill tehti pilliroost, sai mängida lühikesi lugusid, eriti tantsulugusid. Vilepill tehti paju või lepaoksast Torupill koosneb tuulekotist ja torudest, ühest torust puhutakse õhk tuulekotti ja teine toru on aukudega, millel mängitakse viisi. Võib olla ka kolmas bassitoru mis mängib ühte ja sama madalat heli. Bassitorusid võis olla rohkem kui üks. Karjasepasun enamuses tehti puukoorest, sai mängida nii kaua kui ära kuivad, pill tuli hoida vee sees, siis ei kuivanud ära. Valmistati loomade sarvedest sokusarvest. Pandi juurde huulik, et häält paremini välja saada. Kannel tehti ühest puust, 6-7 keelt. 19
20. lk194 - Leemet kohtab Meemet kes ajab imelikku juttu, Ülgas tahab Hiiet ohverdada, Leemet päästab Hiie ratsutades hundiga, Ülgas ja Tambet tulevad hundikarjaga järgi, Mall aitab Hiie päästmisele kaasa, Leemet&Hiie sõuavad paadiga minema 21. lk204 - Hiie ärkab ja Leemet jutustab juhtunust, hüppavad paadist ujuma, Leemet armub, randuvad saarel, Leemet kohtab jalutut vanaisa, 22. lk214 - Söövad kolmekesi, vanaisa tahab Saaremaalt tuulekotti, Leemet imestunud vanaisa kodust, Leemet&Hiie alustavad retke Saaremaale, kohtavad teepeal suurt kala Ahteneumioni, 23. lk225 - Randuvad Saaremaal ja leiavad Möika, Möika poeg Röks on munk ja räägib sama juttu mis külainimesed, Möigas valib vanaisale tuuled välja, Möika naabritaat ei salli samuti Röksi ulgumist, hakkavad tagasi söitma 24. lk237 - Noored leiavad Tambeti paadi saarelt, vanaisa on Tambeti ära keetnud, Hiie&Leemet on nüüd õnnelikud 25
kõige tuntum puhkpill - torupill.Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli tõenäoliselt kodunenud eestis juba XIV sajandil. Esimesed kirjalikud andmed on XVI sajandist. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast. Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust putke (napp) kaudu.Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka- või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli tavaliselt 6 .Olulist osa etendasid torupilli burdoonid ehk bassitorud. Neid oli 1-3 ja nad olid samuti varustatud roopillipiukudega.Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks
heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Siia hulka kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus väga populaarseks
Põispilli tuntakse 9. sajandist. Seda mängiti puhudes läbi lühikese toru loomapõide, mille külge oli kinnitatud roog. Põis oli õhureservuaar nagu torupillikott. Põiest väljuva pilliroo sees olid sõrmeavad. Torupill Torupill pärineb tõenäoliselt Sumerist ja võib-olla ka Kreekast. Neid tunti Roomas ning Araabia kirjalikes allikates mainitakse 11. sajandil. Nende peamine iseloomulik omadus on pidev heli, mida tekitatakse tuulekotti reserveeritud õhu abil. Tuulekott puhutakse täis suu abil või kasutades lõõtsa, mida mängija liigutab käega. Koti külgedest on läbi pistetud putk (õhupuhumistoru), lesthuulikuga puhumispulk, bassitorud, mis annavad kogu aeg ühesugust tooni (burdoonid) ning mis on häälestatud oktaveis ja kvintides. Hindustani traditsiooniline masak on lihtsaim torupill. See koosneb ühekordse lesthuulikuga bambusvilest ja kitsenahast tuulekoti külge seotud putkest
Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid. Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant veepinnale tõusis. See oli aga viimane kord. Hiie ja Leemet olid viimased inimesed, kes teda nägid. Kala oli näinud ka Põhja Konna. Ahteneumion oli vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool
Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid. Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant veepinnale tõusis. See oli aga viimane kord. Hiie ja Leemet olid viimased inimesed, kes teda nägid. Kala oli näinud ka Põhja Konna. Ahteneumion oli vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool
siia saarele hüljese poolt toodi ja kuidas ta on siin ükshaaval saarele sattujaid maha võtnud, et nende luudest ehitdad endale tiivas nii, et saaks lennata raudmeestele kättemaksma. Hommsel päeval räägib vanaisa kuidas ta ilma alakehata on ehitanud kivist maja selle jaoks, et vaenlaste rünnakuid taluda ning näitba ka oma peadluudest kooritud anunmaid, sest vanaisa ei lase millegil raiskmu minna. Kuid tutvustab ta ka samuti ühe probleemi, nimelt on tal vaja tuulekotti sõbralt tuule taltsutajalt Möigaselt, ja seda tooma peavad Saaremaale minea Hiie ja Leemet. Koos korraliku toidumoonaga mis vanaisa ette val,istas asusid nad teeled ja jõudsid just täpsel tähtsal ajal kui iidne habemega suur kala viimset korda pinnale tuli hingama- ajas seiklejatega pisu juttugi ajaloost, Põhja Konnast ja kala vanast east. Suur kala annab ka juhiseid Möigase ning Saaremaa poole. Seal ei võtta neid aga antud aadressil vastu mitte Möigas aga ta võsu Röks kes on munk
Valmistusviis on sarnane roopilli omaga. Põhja-Eestis panid karjased selle sageli lepakoorest pasuna otsa, Setus aga pullisarvele. Sarvepilliga mängisid vanemad mehed isegi tantsu- ja lauluviise. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel. Heli tekib sõrmilise sisse pandud roopillist. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast. Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Sotimaal. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 11.-12
annaabi.ee 
