arenemata. Nad õpivad kuidas ellu jääda, kuhu varjuda, kuidas eristada erinevaid tapavahendeid, mis nende poole lendavad. Nad õpivad kuidas heli järgi tunda ära millega rünnatakse. Poisid oskavad käituda kui tuleb gaasi rünnak et nende kopsud ära ei kõrbeks. Nad oskavad varjuda mürsulehtris, sest nad teavad, et tavaliselt ei lange mürsud ühte ja samasse lehtrisse. Raamatus on kirjeldatud kuidas maa tähendab sõduritele kaitset. Maa ligi surudes turmtules pakub maa turvalist kohta, kus rünnak üleelada. Mürskude tekitatud augud ja süvendid on kohad kuhu varjuda. Sõduritel on hirm, nad näevad kuidas granaadikillud rebivad ära kellegi lõua, näo, jalad alt, kõhud sodiks, et soolikad rippuma jäävad. Nad kuulevad kuidas surevad inimesed korisevad ja oigavad. Pidev hirm saadab neid päevast päeva, nähes oma ema sõpru ja võistluskaaslasi suremas. Lahingus muutuva sõdurid inimloomadeks, seal ei ole armu andmist. Nad
päev hiljem ületasid venelased Narva jõu ja marssisid 26 juulil sisse nende eneste hävitatud Narva linna. Saksa väed tõmbusid tagasi Tannenbergi liinile, mille võtmeks olid Vaivara Sinimäed. Seal toimusid kahe nädala vältel kõige ägedamad lahingud. Saksa positsioonid võeti marulise suurtükitule ja õhturünnakute alla. Seejärel astus suurte tankiüksuste toetusel lahingusse Nõukogude jalavägi, rünnates tihendate lainetena turmtules hävinud kaitseliine. Rasketele kaotustele vaatamata tegid saksa väed (sh 20. Eesti diviis) pidevaid vasturünnakuid, püüdes kaotatuid positsioone tagasi võtta. Ülesanne kujunes üliinimlikult raskeks, sest Punaarmee pasikas tulle üha uusi värskeid väekoondisi. 10 augustiks jooksid Sinimägedes võidelnud Vene üksused verest tühjaks. Augusti keskel jõudsid Pihkva piirkonnas pealetundi alustanud punaväelased Lõuna-Eestisse. Pärnu poole
Katczinsky ei saanud talle enam abiks olla. Ta läks koos uute sõduritega rindele. Kaevikus olles, nägi ta kogematute sõdurite nägusid, kes olid hirmunud ja näljased. Paul Bäumer suri. Tol päeval kui Paul suri, oli rindel vaikne ja rahulik. Raamatu viimane sõnum oli – Läänerindel muutusteta. Remarque püüab illusiooni purustada, ta tahab näidata, et ka sõdur on inimene, vahest isegi parem kui tavaline. Sõdur ei näitle, ta ei poe vabanduste taha. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Inimene lahingus võitleb ainult oma ellujäämise eest. Raamatu mõte võis olla näidata sõda nii nagu ta päriselt oligi. Sõda võib ühe põlvkonna inimestega teha kõike, kaudselt üeldes hävitada kogu põlvkonna. Samas näidatakse ka seda, kuidas sõda võib lihtsalt inimesi muuta, kuidas nende unistused ja soovid võivad muutuda ja millisteks need võivad saada. Sõda muudab nii erinevad inimesed suurepärasteks sõpradeks
Enne päikeseloojangut üritas üks vaenlase kompanii rünnata 45. rügemendi ja 47. rügemendi I. pataljoni liitekohta, kuid satuti 45. rügemendi I. pataljoni parempoolsele kompaniile, mis oli senistest lahingutest üldse kõrvale jäänud ja neil oli piisavalt jõudu, et ründajad hävitada. Rohkem sel päeval rünnakuid ei korraldatud. 24. juulile järgnes rahulik öö. Kaitsjad korrastasid oma positsioone ja ridu. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi (palktara vanaaegse kindluse muldvallil) ega ühtegi meetrit tervet kaitskraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam peale ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Selgus, et hommikuse turmtule ajal oli välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku ehk iga mehe kohta 27 mürsku
Kui 1915. a. oli murdeline Vene vägedele, halvates tema võitlusvõime, siis 1916. a. kurnas välja Keskriikide jõud. AASTA 1917 SÕJAVASTASED MEELEOLUD JA REVOLUTSIOONILINE LIIKUMINE. Juba esimesed kuud kaevikute poris ja mustuses, mürsu-ja kuulirahe all, gaasipommide ja mürkainete surmavais pilveaurudes (esmakordselt kasutasid gaasi sakslased 1915. a. aprillis Ypres'i /ipr/ kanali juures), meeletud ohvrid jala- ja ratsaväe pealetungil suurtükkide turmtules, puudus ja nälg tagalas - kõik see jahutas esialgset patriootlikku vaimustust ja pani kahtlema sõja vajalikkuses. Rahvahulkade rahulolematus tagalas oli suur. LÄÄNERINNE. 1916. a. oli välja kurnanud Keskriikide jõud. Seepärast otsustas Antandi ülemjuhatus rünnata vaenlast kõikidel pearinnetel, et lõpetada sõda. Peamist osa pidi etendama siin läänerinne. 6. IV 1917. a. astus Antandi pool sõtta ka USA. Läänerinde uueks ülemjuhatajaks määrati kindral G. R. Nivelle.
.. Aga iga hingetõmme suurendab mu süümepiina. Need tunnid kuuluvad sellele surijale, tal on nähtamatu nuga, millega ta mind surnuks torkab: aeg ja minu mõtted. Ma annaksin palju, kui ta ellu jääks. Raske on tema kõrval lamada ning teda näha ja kuulda. Kella kolme paiku pärastlõunal on ta surnud. Sõbramehelikkuse tekkimine ning üksteise eest hoolitsemine (Kemmerichi saabaste loovutamise stseen, nekrutite õpetamine ja kaitsmine turmtules). Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud – seltsimehelikkuse! Toit kui esmane mure, labane meelelahutus, kaaslaste isiklike esemete omistamine. Rasked olukorrad on eelduseks primitiivsete, esmaste vajaduste esileseadmiseks. Elu
"kas tema või mina". Hoolimata sõjakoledustest ning läbielatust püüab Paul ning tuhanded teised noored leida ning säilitada oma inimlikkust keset turmtuld. Kas ja mil määral on see võimalik? Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõja mõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased, väljarebituna igapäevaelust, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise kõige puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi ta muutub inimlikuks. Seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohast kaotab inimene sõjas kõik oma inimlikud jooned, ta astub hetkega mitu lüli evolutsioonireas allapoole, temast saab tapamasin. Inimene sõjas ei suuda täita
igaüks ellu jääda, õppides üsna varsti selgeks põhitõe "kas tema või mina". Hoolimata sõjakoledustest ning läbielatust püüab Paul ning tuhanded teised noored leida ning säilitada oma inimlikkust keset turmtuld. Kas ja mil määral on see võimalik? Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõja mõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased, väljarebituna igapäevaelust, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise kõige puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi ta muutub inimlikuks. Seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohast kaotab inimene sõjas kõik oma inimlikud jooned, ta astub hetkega mitu lüli evolutsioonireas allapoole, temast saab tapamasin
õppides üsna varsti selgeks põhitõe "kas tema või mina". Hoolimata sõjakoledustest ning läbielatust püüab Paul ning tuhanded teised noored leida ning säilitada oma inimlikkust keset turmtuld. Kas ja mil määral on see võimalik? Raamatut lugedes tundub, et Remarque püüdis igal leheküljel veenda lugejat sõja mõttetuses, selle ebainimlikkuses. Tegelased, väljarebituna igapäevaelust, peavad käituma kui loomad, võideldes ellujäämise eest. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise kõige puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi ta muutub inimlikuks. Seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohast kaotab inimene sõjas kõik oma inimlikud jooned, ta astub hetkega mitu lüli evolutsioonireas allapoole, temast saab tapamasin. Inimene
annaabi.ee 
