Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem. Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikas taimestik veekogus ja kõige sobivaimad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või heinamaad, kuhu konnad kogunevad umbes 1 km raadiuses. Paaritumise ajaks värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimeste varvaste peale kasvavad tumedad pulmatüükad ning nad krooksuvad päeval ja ööl mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn väga pelglik. Kudemine toimub kampade kaupa emasloom koeb kokku 370-3000 1,5-2 mm pikkusega muna, mis paiknevad veepinnal 10-15 cm läbimõõduga klompides. Soodsate tingimuste korral kooruvad kullesed 8-10 päeva pärast
Väiksemaid kiilivastseid söövad suuremad röövputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma järglasi. Tugevaid tiivulisi täiskasvanud kiile püüavad lennult kärbsenäpid ja pääsukesed. Bioloogia ja elupaik. Kui suve jooksul võib näha kiile lendamas kõikjal, siis paaritumise ajaks suunduvad nad alati veekogude juurde. Rohe-tondihobu valib sigimiseks kergelt happelised seisuveekogud: kinnikasvavad järved või turbaaugud. Isased kaitsevad paaritumise ajal oma territooriumi teiste isaste eest. Sama liigi emased aga püütakse kinni: isane haarab oma tagakeha jätketega emase kukla tagant ning paar moodustab lendava tandemi. Paaritumine toimubki lennu ajal, kui emane on oma tagakeha painutanud isase alla, nii et tekib silmus .
hiljem kleepus külge hüüdnimi Matu. Tema oli esimesi, kes julges Oru Pearule vingerpussi vastu mängida, kui Pearu ehitatud tamme lõhkus. Kuigi Oru peremees teda selle eest mitmeid kordi oli lubanud maha lüüa ja püstoligagi ähvardanud, ei jätnud Matu Andrese maade üleujutamist põhjustavate tammide lõhkumist. Ka aastaid hiljem, kui Matu tagasi Vargamäele sattus (nüüd juba sulaseks), julges ta Pearu arvel tempe teha, kui soosillal turbaaugud suuremaks kaevas, mille tõttu too purjus peaga sinna kinni jäi.
Piiumetsal leiab ka ohtralt märke inimtegevusest. Otsene mõju inimtegevusest ulatub vähemalt 19. sajandi lõppu, kui kohalik mõisnik lasi ehitada kuivenduskraavi, mille kaudu juhiti vesi rabajärvest kaugemale. 20. sajandi alguses koos mõisamaade ostmisega kujunes välja terve kuivenduskraavide võrgustik. Koos kuivenduskraavide rajamisega sai võimalikuks 5 tükkturba lõikamine ning sellest ajast pärinevad turbaaugud soo lõuna-, lääne- ning kirdeosas. Pärast Teist maailmasõda süvendati ja õgvendati Piiumetsa jõge. Madalsood asuti kuivendama suurte masinate abil ning paljud magistraalkraavid täitusid pruuni rabaveega (Reier ja Kukk, 2000). Hävitavalt kohalikule floorale mõjus ka intensiivne põllumajandustegevus loomade karjatamine tähendas paljude taimeliikide kasvukohtade ära tallamist. Liigirikkusele mõjus
vaid kudemisperioodil. Mudakonn vajab nii maismaa- kui ka vee-elupaika. Vee elupaik: kaladeta selge veega seisuveekogud, madala veetaimestikuga, laugete kallastega(madal kiiresti soojenev vesi), päikesepaistel. Maismaa elupaik: kergesti kaevatava pinnase olemasolu. Väldib kivist pinnast ja asustab pigem kergete muldadega alasid. ROHELISED KONNAD iseloomulik veeline eluviis. Tiigikonn asustab väiksemaid mageveekogusid (nt väikejärved, tiigid, kraavid, kopra üleujutusalad, turbaaugud, karjääriveekogud). Talvitub maismaal, kaevab endale kaldaäärsesse pinnasesse uru, ülejäänud aja elab vees. Veekonn veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis ainult kaldaäärsesse taimestikku. Järvekonn elutseb erinevates mageveekogudes (järved, suuremad tiigid, jõed) veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud
· indikaatortaim · risoom ja seemned-> soolestiku tegevuse ergutamine · risoom-> leivajahu · välimus võib muutuda olenevalt kasvukohast · risoomil lehed Vesikarikas · sugukond kibukalised · seakapsas · lehed jäiga, terava saagja servaga, mõõkjad · tuleb veest ainult õitsemiseks välja · sarnaneb aaloele · õied valged, silmatorkavad · kasvukohad: turbaaugud, tiigid, kinnikasvavates järvedes · kasutamine: tiikides, akvaariumides ilutaimena · võib olla ka ajutine ujuvtaim Vesilobeelia · sugukond: kellukalised · hõredad õiekobarad, õied valged(helesinised, siis kui taim hakkab surema) · lehed veesisesed · mitmeaastane · punakas harunemata vars · 30-60 cm · kalda äär, madal vesi
eest mite ainult ennast. Turbasambla nakkusevastane toime oli tuntud ammu enne seda, kui avastati nakkuse kandjad - pisikud. Turbasamblaga seoti ja ravitseti haavu. Sõdade ajal on põhjamail ikka uuesti avastatud seda sambla kasutusviisi ning hädaabinõu on osutunud mõnigi kord elupäästjaks. Nii oli ka Teises maailmasõjas. ” ( Masing, 1997, lk 24 ). Mukri rabas on turbalasundi paksus 5,7 - 8,5 m. Turvast on siin varutud 1920 - 1950. Siiani on säilinud väikesed turbaaugud ja -aunad laudtee kõrval, samuti mõned kraavid. Siinset turvast kasutati põhiliselt kütteks ja loomadele asemete tegemiseks. 11 5. INIMESE JÄETUD JÄLJED Mukri rabas on nii mõnedki pärandkultuuri objektid. “ Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega
urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks. Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370...3000 1,5...2
Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Raba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik. Metsad hõlmavad Soomaa territooriumist kolmandiku. Oma mitmekesisuselt ulatuvad siinsed metsad luidetel kasvavatest kuivadest valgusküllastest nõmme- ja palumännikutest kuni
meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt! Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu igahommikune rituaal, veel midagi enamat kui lindudesse kodeeritud sund maailmale teada anda, et mõned mudased turbaaugud koos ei tea kui suure maalarakaga ses metsakolkas kuuluvad nüüd nendele. Siin pole varasematel aastatel sookurgi kuulda olnud, võib olla on need uusasukad noored ja neil polegi veel sel kevadel pesa? MIKROFONIDE OTSAD on veidike ülespoole suunatud. Tõstan aegamööda käe, et nende asendit pisut parandada, aga seda märkab nähtavasti isaslind, sest tema häälde sugeneb äkitselt kare ohunoot. Emaslinnu hääl ei muutu. Lindistan ka selle, muutunud värvidega kahekõne. Mõne aja
urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks. Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370...3000 1,5...2 mm
haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu 24 kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad
määramistunnuseks!). Lehtede tuped on 2-6 nüri pruuni hambaga. Kevadvõsu on kuni 30 cm pikk, kahvatu, suurte lehetuppedega, kannab eospead. Pärast valminud eoste vabanemist muutub kevadvõsu suvivõsu sarnaseks. Eoseid kannab mais ja juunis. Kasutamine: kõlbab toiduks hobustele. Rahvameditsiinis kasutatud diureetikumina (kusele ajav vahend). SOO-OSI Equisetum palustre; palustre soo. Sugukond osjalised. Mitmeaastane. Kasvukoht: sood, turbaaugud, veekogude kaldad, niisked niidud, puisniidud. Soo-osi on läikivmusta risoomiga, 15-30 cm kõrge varrega eostaim. Kevad- ja suvivõsu ilmuvad samal ajal ja on samasuguse ehitusega, rohelised. Lehtede tuped 6-10 mustja hambaga, millel lai valkjas ääris. Vars pisut kare. Külgoksad on kas ülespoole suunatud või puuduvad. Eospea kuni 3 cm pikk, sageli mustjas; eoseid kannab juunist septembrini.
annaabi.ee 
