· eu: karboliimeum, lütseum, muuseum, ooleum, petrooleum · eo: kameeleon, nukleon, panteon · ea: liineal, ookean · ua: donzuan, jaanuar, kaasuar, kakuam, leeguan, veebruar · au: karaul ·üo: barüon VORMISTIKUST · ains part: 4-silbiline lõputa, 3-silbiline t-lõpuline · ains illat: -sse või lõputa · mitmus: 4-silbiline de, 3-silbiline te · mitm part: 4-silbiline lõputa või sid-lõpuline, 3-silbiline i-tunnuseline ja d-lõpuline, tüvevokaal i on muutunud e-ks nt auditooriumeid. III KÄÄNDKOND Astmevahelduseta mitte ne/-s sõnad · 2-silbilised ja I-vältelised nominatiivis e-lõpulised · 2-silbilised II-vältelised · nna-liitelised · Paljud koha- ja isikunimed, nt vere-lõpulised PÕHITÜÜP TUBLI · Tubli, tublit, tublisse, tublide tublisid, tublidesse
sõna algul (raav kruvi), ö esinemine õ asemel, seesütlev kääne (nurkas,selgas) 2) Läänemurret kõneldakse Lääne- ja Pärnumaal. Ühisjoooned saarte murdega (võrkus, paatis (seesütlev)), v tähe asemel b täht (kõba kibi), harva hi muutumine he-ks (kuhe, vaheb), de-mitmus (õladel, linnudele) 3) Keskmurre (Põhja-Eesti, Viljandi- ja Tartumaa põhjaosa). S tähe asemele KS (vareksed katuksel), si-lõpuline või a-tunnuseline mitmuse osastav (eitesi, padasi, konta), nd-tunnusega kesksõna, nt sand, istund, viind. 4) Idamurre (Virumaa, Peipsi ääres) sageli o asemel õ, d esinemine nõrgaastmelistes vormides (madud,kadub), st asemel ss (issub, muss). Lõuna-Eesti murderühm ks asemel ss (massa, katessa, suuress), tk asemel kk (sõkku(sõtkuda)). Vokaalharmoonia, üldine i-mitmus ja i-lihtminevik. 22 Epiteet kunstiline täiendsõna Personifikatsioon isikustamine Metafoor peidetud võrdlus?
Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme · Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate' · Geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna Kirderannikumurde rannamurre Ranniku- e rannamurre: · Ei esine õ-häälikut a, e, o, u: pohi, peld, sana · Hilisdiftongid: vueras 'võõras', rüem 'rõõm' · Nõrgas astmes üksikklusiil: sepä 'sepän' · Tugev üksikklusiil: sepä, koto 'kodu' · Sk astmevahelduseta: leskel, käskin · Palatalisatsioon puudub: palk:palki
olevik oskavat osatavat täisminevik olevat osanud olevat osatud KÄSKIV KÕNEVIIS: aeg isikuline umbisikuline olevik sina oska sina osataku täisminevik meie osaku meie olgu osanud, olgu osatud ma- tegevusnimi da- tegevusnimi mas -si tunnuseline lihtminevik - des vorm maks - kaudne kõneviisi olevik - nud kesksõna mata - v kesksõna -käskiv kõneviis. v.a. Ainsuse teine pööre. oleviku ainsuse esimesest pöördest moodustatakse : kõik oleviku teised pöörded tingiva kõneviisi teised pöörded käskiv kõneviisi ainsuse teine pööre tud kesksõna kogu umbisikuline tegumood tav kesksõna
sõnades (nt padas ´pajas´); 3) läänemurre - b esinemine v asemel (kibi `kivi`); 4) kirderannikumurre - vältevahelduse puudumine, kõik sõnad on kolmandas vältes 5) keskmurre - eesti kirjakeele aluseks, diftongide kasutamine pikkade vokaalide asemel (nt moa `maa`); 6) Tartu murre - tugevaastmelise vokaalmitmuse esinemine (lehtist `lehtedest`); 7) Mulgi murre - e esinemine a asemel (nt kirjuteme `kirjutame`); 8) Võru murre - he-tunnuseline sisseütlev kääne (nt huunõhe `hoonesse`); h esinemine seesütlevas käändes (nt mõtsah `metsas`). Eesti keele areng tänapäeval Eesti keel sarnaselt islandi keelega, on üks väiksematest keeltest, mis toimib ametliku keelena. Kasutatakse meedias, kirjanduses, teatris, koolis jne. Eesti keele kõnelejaid on vähe, aga seda reostab släng, argikeel taab me emakeele. Argikeelt ei tohi kasutada koolis, vastuvõtudel ja kõnepuldis. Kasutatud allikad http://www.e-ope.khk
Rõhk avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita. 17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine 7 Grammatilised käänded on nimetav, omastav ja osastav. Nende põhifunktsiooniks on lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine. Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa- tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev. 19
analoogilised da-infinitiivi tunnused: jättädä, tundada; topeltmitmus: kanudel ‘kanadel’, päividest ‘päevadest’; analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid; iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme; sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme; tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär, akkada ‘hakata’; je-tunnuseline genitiiv: suurembije ‘suuremate’; geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna; Ranniku- ehk rannamurre ei esine õ-häälikut -> a, e, o, u: pohi, peld, sana; hilisdiftongid: vueras ‘võõras’, rüem ‘rõõm’; nõrgas astmes üksikklusiil: sepä ‘sepän’; tugev üksikklusiil: sepä, koto ‘kodu’, jätän; sk astmevahelduseta: leskel, käskin; palatalisatsioon puudub: palk : palki; g kadu: särg : säred, telg : teled, järestikku;
mitme vaheastme karjala, vepsa ja isuri keel ning soome keele idamurded. Põhjarühma murrete kõnelejad asustasid praegust Lääne-Soomet ja neist murdeist arenesid eeskätt hilisemad edelamurded ning Häme murded. Lõunarühma murdeid kõneldi Soome lahe lõunakaldal enamasti praeguse Eesti alal ja Läti põhjaosas. Tollele murderümale on seni leitud üsna napilt ühisuuendeid. Olulisimad on näiteks õ sündimine esisilpi varasema e ja o asemele, ksi-tunnuseline tingiv kõneviis jne. Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on tinglikult nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Võib arvata, et esimestel sajanditel viisid just uuendid märgatavale lahknemisele. Esimesel aastatuhandel võis alguse saada ka maamurde lahknemine neljaks murrakuks, hiljem murdeks. Esmalt eristus Vaia murre, millest hiljem iseseisvus vadja keel ja ala lääneosas
üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama) Superlatiiv im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP. Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli-. 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Konditsionaal • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa) • Tänapäeval pöördetunnused kadumas • ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles • nuks-vormid tõi kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel;
kordne konsonant (ei kehti j ja h puhul). H = vokaalipikendus. Pikka vokaali võib kinnises silbis märkida 2 tähega. e = ä, ö, o = õ. Võõrtähed ck, tz, x, ff. Diftongi i-line järelkomponent on madaldumata kujul säilinud. Kuigi Stahli grammatikas ei leidu partitiivi, leidub seda tema tekstides. Komitatiivi asemel on tagasõnakonstruktsioon kah(s). Leidub umbisikulisi verbivorme. Imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöördel t-lõpp. Lihtminevik i- või is-tunnuseline. Eitusverb pöördub vahel. Enesekohasuse väljendamine end-pronoomeniga. Mitte-eitus. Misjonilingvistika: levis 17.saj. Misjonärid pidid võõrkeelt õppima suheldes, et kirjutada sellele grammatika, mille abil taheti piiblit tõlkida. Keele kirjeldamisel tuginesid misjonärid ladina grammatikale ühtne võrdlemist võimaldav lähtesüsteem: Stahli grammatikas käänamisel sõna tüvi ei muutu, tüvele lisatakse käändelõppe.
annaabi.ee 
