Ta arvas, et pikk elu on kõigest pikk minevik. Et tulevik küündib üksnes järgmise hingetõmbeni. Selline ellusuhtumine muutis ta aga väsinuks. Ta oli väsinud paigalejäämisest ja väsinud lahkumisest. Endalegi teadmata, väsinud elamast kõigest järgmise hingetõmbeni. Algselt köitiski Clerfayti Lilliani juures viimase lapselikkus ning värskus. Lillian näis talle kena noore koerakutsikana, kes kõigega liialdas, misiganes ta tegi. Sellisest tundmusest ei saa aga kasvada välja suurt armastust. Seetõttu jäid Clerfayti tunded Lilliani vastu alguses pealiskaudseks ning uhkeks. See muutus peale nägemist Lilliani teises valguses. Lillian oli Pariisis elades muutunud naiselikumaks kui ta eales oli olnud ning Clerfayt tundis, et Lillianist õhkab küpsust. Ta jättis oma armukese, kus see ja teine ning äkitselt oli Lillianist saanud ihaldusväärseim ja olulisim naine, keda ta tundis. Kui Clerfayt enne pilkavalt arvas, et
,,Et mulle võis osaks saada õnn surra Sinu eest! Ohverdada ennast Sinu heaks! Ma sureksin julgesti, sureksin rõõmsalt, kui võiksin Sulle tagasi anda Su rahu, Su elu õndsuse." 2. Kuidas avaldub tunde ja mõistuse konflikt teoses? Sentimentalistlikus eluhoiakus oli tundel määrav roll. Kujutlusvõimet ja tugevaid tundeid peeti tõelist tunnetust takistavaks. Wertheri mõtlemine sõltus ta tundmusest. Ta tegeles ainult iseenda tundmustega, mis olid niivõrd intensiivsed, et ei jätnud ruumi kellegi teise omadele. Tema tundmused ja siseelu kurnasid ta niivõrd ära, et ei suutnud enam inimlikult mõelda ja soovis vaid enda tahtmist saavutada. Selles teoses on tunne pigem koormaks, sest see muutis õnneelamuse hoopis kannatuseks. Werther elas niivõrd oma sisemaailmas, et ei jõudnud täita välismaailma nõudmisi. Ta muutus
ja sellele tuginev vürstide rahavõim. (63) Võimetuna selles kõiges reaalset ühiskondlikku arengut ära tundma, võttis ajalookirj abiks rüütliideaali fiktsiooni, taandades sellega kõik kaunile pildile vürstiaust ja rüütlivoorusest, õilsate reeglite kaunile mängule, ja luues nii vähemalt korra illusiooni. (73) Kauni elu ideaalina on rüütlimõte väga erilist laadi. Olemuselt on see esteetiline ideaal, kokku punutud kirevast fantaasiast ja hingeülendavast tundmusest. Kuid see tahab olla eetiline ideaal keskaja vaateviis võis eluideaalile üksnes seeläbi õilsa koha anda, et viis ta suhtesse vagaduse ja voorusega. (73) Charles Südi näide on sobilik osutama, kuidas renessansi vaim, kihk ilusa elu järele antiikaja vaimsus, juurdub juba otseselt rüütliideaalis. (76) Hiliskeskaegne kangelaste austamine leiab oma kirjandusliku vormi täiusliku rüütli eluloos. (77)
• Paralleelselt kultuuriajaloo uute arengutega muutuvad väga populaarseks filosoofilised või spekulatiivsed kultuuriajalood, mis püüavad üldiste skeemide abil seletada nii minevikku kui ka ennustada tulevikku (Oswald Spengler jt.) Johan Huizinga (1872–1945) • üldine ajalookäsitlus ◦ Psühholoogiline lähenemine: Huizinga ajalookäsituse nurgakivi on idee “ajaloolisest aimust ehk tundmusest” (historische sensatie). Huizinga: “Ajaloo mõistmises on üks väga kaalukas element, millele sobib ehk kõige paremini osutada sõnaga „ajalootundmus”. (…). See aimduslik kontakt minevikuga on sisenemine teise sfääri, on üks paljudest viisidest, kuidas enesest välja pääseda, on tõe läbielamine, mis on inimesele antud.(...) Selle tundmuse objekt pole üksikinimesed, pole inimelud ega inimmõtted, mida arvatakse aduvat
Waschingtoni linnas peetaval üleüldisel kõige rahwaste (Internationale) naesterahwaste koosolekul oli ka Soome naiste esindus kohal; samuti annab sama allikas arvülevaate naistudengite osakaalust Soome ülikoolides.) Meie Eesti naisterahhwa sugu hädeledab alles ennam waimu, mancipiumi piires, enam kui ta juba emancipiumi äärelegi jõudnud oleks. Meile jääb alles see hüüd makswaks: ärgake ülesse, Eesti naisterahhwad, waimu tundmusest, nõdrusest, pimedusest ja waadake, kui kaugele, kui kõrgesse naisterahhwa waimuloomus ülepea jõuuda wõib; hakakegi teaduste abitsat weerima, hakake fillmi ilu ilmutuste äranägemiseks teadmise waral heledamaks pesema! /.../ Edasijõudmiseks waimu hariduse teel on niiheaste üksikud inimesed, kui terwe inimese sugu siia maa peale loodud, selle pärast ei ole ka kellegil õigus waimuund magama jääda. /.../ Sõna,
impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Esinevad mälulüngad, ei ole võimeline mõistma oma tegude tähendust ega neid juhtima. Kirg - tugev, püsiv, sügav tundmus , mis haarab kogu inimese, allutab endale tema mõtete ja tegevuse põhisuunduse. Puhang, milles kõik jõud orienteeritakse ühes kindlas suunas, on keskendumine mingile kindlale eesmärgile. Inimene on täielikult haaratud mingist ideest või tundmusest. Empaatia - võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Tugeva empaatiavõimega inimest nimetatakse empaadiks.Empaatia ei ole sama mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks. Hüpohondria - vaimne häire, mille all kannatavad inimesed ilmutavad ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast. Hüpohondria all kannatav inimene ehk
ameerika new history. ,,Uus kultuuriajalugu" 1920-1930 Pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused, mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd. JOHAN HUIZINGA (1872 1945) Üldine ajalookäsitlus Psühholoogiline lähenemine: Huizinga ajalookäsituse nurgakivi on idee "ajaloolisest aimust ehk tundmusest" (historische sensatie). Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millisd faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga. 1) Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti. 2) Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata. Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku
siis tema poja Indrekuga seoses areneb halastuse teema. Indreku ja Andrese vastandus läbib romaani kõiki viis köidet. Tammsaare naistegelased mõistavad sageli elamise lihtsat kunsti, mis meeste maailmas kusagile ära kaob, ja nad on võimelised ennastunustavalt armastama. Niisugune on eriti Tiina, kes pühendab enda jäägitult Indrekule. Tiina tahab alati head teistele ja mitte kübetki kurjust. Viies köide on suuresti kantud nostalgiast, tundmusest, et paremad ajad on Vargamäel möödas: uutel peremeestel pole vanade ettevõtlikkust, maastikud on tundmatuseni muutunud. Ometi on toimunud Vargamäel muutus: esimeses osas põhjustas maailma muutusi inimese füüsiline jõud, ent selleks ajaks, kui Indrek maale tagasi jõuab, on põldudele ilmunud masinad. Oma kätetöö kõrval unistatakse poekaupadest. Ent ,,Tõde ja õigus" on midagi enamat kui ühe talumehe elusaatuse lugu. Romaan annab ülevaate eesti
käsul ära viima, põhjendades seda ajapuudusega, tähendas Timusk: ,,Mina pidasin teid küllalt vanaks, et taibata -- need on salajased asjad. Mõistate? Need on asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt. Siiski, teie süü see ju ei ole," lisas ta juurde. Ometi tundis Indrek end Timuski ees süüdlasena ja tal oli piinlik ning häbi tema vaikseisse silmi vaadata. Õnneks sõitis Timusk pärast jõuluvaheaega ära -- Piiteri, nagu öeldi -- ja nõnda vabanes Indrek oma süütundmusest ja häbist. Ühes sellega katkesid tal ka maailma ja jumala probleemid seks korraks. Kulus aastaid, enne kui nad muutusid uuesti elavaiks. Nüüd aga tulid uued asjad, uued olud. ,,Nii on õige," ütles direktor, kui uks langes Timuski järel kinni. ,,Kui inemine tahab teisi rikkuda, milleks peab ta seda siis just härra Mauruse ausas majas tegema! Mingu ja tehku seda mujal. Rikkugu venelasi, kui ta tahab, mina ja minu maja aga tahame Jehoovat teenida." VIII.
Ta tundis end jumalast ja inimestest mahajäetud olevat, üksipäini võõras maailmas. Nagu abi otsides vaatas ta kirikhärrast 372 mööda rahvahulga peale, kes kahel pool altari kõrval seisis. Korraga jäi ta silm ühele kohale seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust särades. Seal seisis Gabriel -- nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistüd; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata elus! «Ei, ja tuhatkorda ei!» tuli hääl valju karja-tusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kähin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja
annaabi.ee 
