kõige paremini seda, kuidas Andrus Kasemaa luuletusi kirjutab. Luuletuste teema on enamasti sama laisklemine, vedelemine, looduse imetlemine ja jälgimine (peamiselt taeva ja heinamaa), kuid on ka armastusluuletusi. Luulet see autor väga ilmestada ei armasta, seda näitab kujundite vähesus tema luuletustes. Siiski leidsin mõned metafoorid ja võrdlused, mis on minu arust mainimisväärt. Metafooridest meeldisid mulle näiteks ,,Sinu silmade mererahus" ning ,,lainetealuses tummas vaikuses" (,,Magada ma tahaksin Sinu silmade mererahus"), ,,pilvejänkud" (,,Maal"), ,,igatsuste õrnas öös" ja ,,väsinud ränduri rahu" (,,Väsinud ränduri rahu"). Võrdlustest olid huvitavad ,,heinaküün ise kääksub nagu vana laev" (,,Torm"), ,,pilved nagu aatomiseened" (,,Luuletaja hommik no.1), ,,Elu nõiutud surm" (,,Vedeledes päeva õhtusse. Isegi ei tea kus"). Isikustada meeldib autorile küll
veel hetkeks, vete valusasse vaeva kaob kuuma kustumine kurvalt looja. Ses rsta rbaldunud rutu vaates vaid pilve pikapilgulises piinas on tumetuska trummeldajaid saates maal mastituse mrga piiluv pinnas. Jb jljetuse janukusse jrvi, kesk traatidesse traageldatud tiibu tuul tuigutamas thja puude palvet. Nd nullinutetuse notut vrvi piisk klaasi kasimata kaissu liibuv peab akna ahastuses ainult valvet.... Su tulle tulen jgituse jrveks Kes hoides hlt sust hbelikul, argsel teel teineteisetuse tummas, mrast meelt minekutest meelitamaks vargsel vel varemete vaiki vanusvrast. Tuld tuikavtuima tumedasse tuues, peol pilkudesse pigistatud pded vaikelu varinguisse, seal sust juues jid asemele armidena hded. Nd unistuste udus huulil ulub maik manitsuste maskiballi mlust eeskujulikku ehtimisel endis. Kui kaua kurgus kutsetele kulub veel viipeis visklemisi meie vlust taas tolle rutus rmudele rendis? Veel psukeste prleid puistab taevas Kesk psukeste parve tiivaripsu
raha eest tööle tulevad. Arvavad, et elu on lai maantee, kus iga kilomeetriposti juures ootab neid üha huvitavam seiklus, taipamata, et liiguvad pimesi ummikradadel, mis ei vii kuhugi välja. Keerlevad vaid samuti radadel ringi, mis muutuvad sageli nii kitsaiks ja umbseiks, et on raske hingata (Autori arvamus Ekke sugustest noortest) Vahel tunneb Ekke ennast jälle kui automaadina, kes võtab pudeleid riiulist ei mingit juttu ja muud liigutust, aga sellises tummas osas muutub tuimaks ja seda ei suuda isegi Ekke Moor enam kannatada. Siis jälle mööda järvi ja jõgesid rännates, kus aeg-ajalt võib ka näha talusid, mõtleb Ekke: inimene läheb mööda teed ja silmapiir on lai, aga miks ta ei ole nagu jõgi, täna voolates metsades, homme maanteede ääres ja kulgedes nagu kärestik mööda kiiret jõesängi. Inimene on surutud oma väikesesse kastikesse ja püüab seal siputades avastada maailma, mis on väga kaugel.
vihjavad sellele saatusele. Inimene põgeneb, kuid tõelist vabadust ei saavuta. Ta tapab oma inimliku hinge, põgenedes teise inimese ning lõpuks sureb ise füüsiliselt. On kujutatud ka võitlust loodusjõudude ja hiiglaslike olenditega. Näiteks novellis « Maailma lõpus ». Mõjuv saatuse kujund on novellis « Taevased ratsanikud ». Kodutu poisike Bova on rändartisti teenistuses. Ta ei oska oma peremehe keelt. Ta ei oska ühtegi keelt korralikult. Pimeduses ja tummas mõistmatuses astub ta oma peremehe järel ja näeb ainult ees mineva peremehe selga. Novellis kirjeldatakse poisi tundmus- ja nägemuspilte. Bova ja Popi unenäopilt on sarnane. Ka edasi antav mõte on sarnane. Novell jutustab, kuidas vana türklane teenib raha ahvi tantsimisega tänaval. Ühel ööl kägistab näljane poiss türklase, võtab tema raha ja lõbutseb. Hommikuks on raha läbi. Bova jääb magama. Ahv matkib poissi ja tapab teda. Pimesi tegutsemine lõpeb katastroofiga
valvuri poolt, kes oli mehe karjumisest tüdinenud, kuid keegi ei tunnistanud seda. Mõned ametnikud peavad mehe surma põhjuseks midagi muud. Nad uskusid, et mõrvariks oli endise vangi vaim. Asi on isegi mõistatuslikum, kuna päeval pärast tragöödiat lugesid valvurid vange üle ning märkasid, et mehi oli rohkem kui pidi olema. Siis vangide rea lõpus, nägid nad seisvat süüdimõistetut kes oli hiljuti " Hole "is kägistatud! Kõik jäid tummas vaikuses vahtima kui figuur kadus järsku. Mõnikord ilmub tihedast udust välja vana majakas, mis on ammu lammutatud, millega kaasneb kummituslik vilistamise heli ning suur vilkuv tuli valgustab aeglaselt liikudes kogu saare, just nagu oleks tuletorn ikka veel aktiivne. Seejärel haihtub nähtus jahmunud külastajate ja valvurite silme ees. Fantoom kahuri - ja püssilasud koos karjetega on pannud valvureid kõhuli heitma
"Vaskratsaniku" pühendab Puskin Peeter Suurele, Peterburi loojale, suurele reformaatorile. Isegi nõdrameelse sonimine saab selles poeemis monumentaalse raidkunsti skulptuursed kontuurid. 7 ...Üle vete kui koltuslik meelepete maast sirutab end tema ees kätt tummas käsus tõstes õhku, täis vääramatult rasket õhku, pronksratsul pronksist hiiglamees. "Vaskratsanikus" raiub Puskin nagu Falcenet oma mõtte Peetrist peitliga välja ja valab pronksi. 1834a. oli Puskin uutes tingimustes, mis võimaldasid tal saada paremat ülevaadet päevakorral olevast riigiasjadest. Saades kammerjunkruks otsutas poeet oma lähenemist õukonnale kasutada selleks, et kujutada tema esindajaid tõepäraselt
Öörüü avaldas oma mõju, saavutas ilmselt täielikult oma eesmärgi. Sünged pulmad... Abiellutakse 25.jaanuaril 1533, varahommikul. Preester näib arvavat, et on teda kutsutud missat pidama. Juba tahab ta alustada astmepalveid, kui kuningas sosistab midagi sir Norrisele. Norris läheb vaimuliku juurde ja sosistab omakorda sellele midagi kõrva. Preester katkestab alustatud palve ja vaatab monarhile äärmiselt hämmastunult otsa... Siis langetab vaimulik otsekui tummas kuulekuses pea mehe ees, kelle puhul keeldumist ei tule ilmselt kõne allagi ja alustab missat, millele järgneb laulatus. Ei kellahelinaid ega orelimuusikat, ei kirikulaulu ega orkestrit, ei valjusid palveid, kõlavaid fanfaare, mitteühtegi pisiasja, mis vihjaks pidulikkusele! Need kummalised pulmad saavad peagi üheks kõige vaieldavamaks peatükiks Inglismaa ajaloos. Sest liiga palju saladusi põimub selle laulatuse ümber. Inglismaa ei taha tunnistada Anne'i kuningannana...
Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõagi. «Sinul põeb patune armastus süames,» kordas abtiss ilma armuta, igale sõale rõku pannas. «Lugu näb tõine olevat, sest sa ei punasta, sa läed näst valgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei võ ega taha uskuda, mida mina kõe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ütepuhku silmas, uurisin iga mõet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse võnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise vastu tõkuda, kõge püama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus süames ei põeks? Kust võsid sina, kerge-meelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist, kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri mü uride vahele matta lasta, igavat elu ilma kaebuseta kannatada, üsiolemisest ja vaikusest koguni rõ omu leida? Eks ma nänud, kuidas su
just silmapilgul, kui ta paljastas selle intriigi kõige salajasemaid niite ja tõestusmaterjaliga varustatuna tahtis otse kuriteopaigal areteerida kuninganna ja väljasaadetu vahelttalitajat, julges üks musketär õigusemõistmisele vägivaldselt vahele segada ja tungis, mõõk käes, kallale ausatele seadusemeestele, kelle ülesandeks oli kogu asi erapooletult läbi vaadata ja kuningale ette kanda -- siis ei suutnud Louis XIII ennast enam vaos hoida. Kähvatades ja tummas äkkvihas, mis temas äratas äärmise julmuse, astus ta sammu kuninganna ruumide suunas. Kõige selle juures ei olnud kardinal veel sõnakesti lausunud Buckinghami hertsogist. Sel silmapilgul astus sisse külmavereline, viisakas, laitmatu hoiakuga härra de Treville. Kardinali juuresoleku ja kuninga ebahariliku näoilme tõttu aimas ta, mis oli juhtunud. Härra de Treville tundis ennast tugevana otsekui Simson vilistide ees. Louis XIII asetas juba käe ukse käepidemele
annaabi.ee 
