Juhendaja: Tartu 2009 Sissejuhatus Elemendist üldiselt Tina on keemiliste elementide perioodilisussüsteemi IV rühma element, selle sümbol on Sn(lad. k. stannum)ja järjenumber on 50 .Looduslik tina koosneb kümnest stabiilsest isotoobist, mille massiarvud on 112, 114-120, 122 ja 124. Tal on kõigist elementidest kõige rohkem stabiilseid isotoope. Tina on õhu käes väga aeglaselt tumenev hõbevalge, pehme, plastne ja venitatav madala sulamistemperatuuriga metall. See on püsiv õhuhapniku ja vee suhtes, sest kattub kaitsva oksiidikihiga. Ta on teiste metallide seast kergesti äratuntav seetõttu, et tina krigiseb painutamisel. Looduses on see väheesinev element, teda leidub maakoores pealmiselt kassiteriide ehk tinakivi (SnO2) kujul, millest teda saadakse redutseerimisel söega. Tina esineb kolme kristallmodifikatsioonina: valge tina, hall tina ja stabiilne habras tina
Moodustub ka orgaanilise aine lagunemisel. Polüetüleenpolüamiin (CHNH2CH)x on tumeda värvusega viskoosne vees lahustuv vedelik. Tuntud epoksüvaikude kõvendajana. Fenüülamiin ehk aminobenseen ehk aniliin (C6H5NH2) on aromaatne amiin. Aniliini nimetus tuleneb kreeka keelest sõnast anil, millega tähistati tumesinist taimset värvi, mida teatakse indigona tänapäeval. Indigo kuivdestillatsioonil saadigi värvusetut õlist vedelikku aniliini. Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt. kaaliumdikromaat)
3 Aniliin Fenüülamiin ehk aminobenseen ehk aniliin (C6H5NH2) on aromaatne amiin. Aniliini molekul kujutab endast benseeni, kus üks vesiniku aatom on asendatud aminorühmaga. Aniliini nimetus tuleneb kreeka keelest sõnast anil, millega tähistati tumesinist taimset värvi, mida teatakse tänapäeval indigona. Indigo kuivdestillatsioonil saadigi värvusetut õlist vedelikku – aniliini. Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt. kaaliumdikromaat) oksüdeerub fenüülamiin aniliinmustaks,
emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev. Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk teisigi Euroopa kulle võib rapelda, kuid keegi ei ole selle lennuviisiga saagiotsingul nii seotud kui tuuletallaja. Ta lendab maapinna kohal mõõdukas kõrguses, tiivad kiiresti vehklemas ja saba laiutatud, pead hoitakse seejuures liikumatult ja allasuunatult ning alati vastu tuult, et märgata maapinnal igat liikumist. Rapeldes seisab tuuletallaja täiesti ühel kohal, nagu ripuks
Liilialiste sugukonda kuuluv metsik agaavitaim kasvab vabas looduses 45 meetri kõrguseks. Tekiila valmistamiseks kasutatakse mitte agaavi vilja vaid hiiglaslikku ananassi meenutavat piñat küpse agaavitaime paksenenud juurekaela ja lihakat varrekodarikku. Saagi valmimine on ebaühtlane ega sõltu aastaaegade vaheldumisest, seetõttu käib põlluharimine ja koristustöö seal aastaringselt. Valmimisest annavad märku taime tumenev kuni kastanpruun värvitoon ning lehtedele ilmuvad punakad täpid. Koristusküps piña on ligikaudu paari meetri kõrgune ja kaalub 4080, vahel ka üle 100 kg. Korjatud, puhastatud ja pooleks või neljaks lõigatud piña'sid küpsetatakse 23 ööpäeva 90 °C juures, mille toimel suhkrustub neis sisalduv tärklis. Jahtumise järel purustatakse piñad ühtlaseks massiks, leotatakse ning filtreeritakse. Tulemuseks on aquamiel meevesi, mis jäetakse peale pärmi,
emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isalind on emalinnust pisut väiksem ja tema pea ning saba on hallid, kuna emalinnul on nad pruunid. Nii isa- kui emalinnu alakeha ja "püksid" on heledad ja pruunide täppidega kirjatud, selg on helepruun, tiibade tipmised hoosuled tumepruunid. Silmast allpool on tume küllalt lai habetriip. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on mustad. Linnu nokk on tüvikuosast hall, otsast tumenev. Tuuletallaja elupaigaks on enamasti kultuurmaastikud või nende äärealad. Pesapaigaks valib enamasti mõne männi, soovitavalt varesepesaga. Tuuletallaja nimelt ise eriti osav pesaehitaja ei ole, mistõttu ta kasutab teiste lindude, eelkõige aga vareste mahajäetud pesi. Samas aga peab see pesa olema ka õhust raskesti nähtav, kuna tuuletallaja peab oma väiksuse tõttu peaaegu igat suuremat röövlindu pelgama. Ronivate röövlitega tuleb lind kergemini toime.
peab olema katalüsaator, et muuta elektrofiil asendatavaks. -) Kui lisada lämmastikhape, siis toimub nitreerimine ja H asendatakse NO2'ga. -) Kui lisada halogeeniühend, siis H asendatakse alküüliga ja halogeen saab H juurde. -) Kui lisada vesinik, siis kaksiksidemed muutuvad kõik üksiksüdemeteks. * Fenool ehk hüdroksübenseen on see kui benseenis asendada üks vesinik OH rühmaga. -) On iseloomulikult tugeva lõhnaga õhu käes tumenev tahke aine, heade desifintseerivate omadustega (surmab mikroorganisme), kuid organismidele mürgine. Leidub puidus, kivisöe tõrvas, põlevkivis ja põhjustab veekogude reostust. -) Fenoolid ei ole alkoholid, sest on tugevamate happeliste omadustega, kui alkoholid, sest fenoolides on vesinik nõrgemini seotud kui alkoholide hüdroksüülrühmas. -) Kui fenoolile lisada alust, siis tekib fenolaat ja vesi. -) Benseeni tuumaga seotud aktiveerivad rühmad soodustavad asenduste toimumist, sest
kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude "kaunidus" suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet. Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses. Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm
hiljem kolmevalentseks, tekitades värvuse muutumist). Keetmisjärgne tumenemine on seda suurem, mida enam sisaldab mugul rauda ja klorogeenhapet. Tumenemist vähendavateks teguriteks on suurenenud sidrunhappe, kaaliumi jt antioksüdantide sisaldus. Koristusjärgselt on tumenemine aeglane, kiireneb kartuli säilitamisel, eriti kevadtalvel. Toorkartuli tumenemine Oluline, kui kartul turustatakse kooritult. Toorelt tumenev kartul tumeneb intensiivsemalt ka keetmisjärgselt. Tumenemise intensiivsus sõltub sordist, mida mõjutab agrotehniline foon. Happelisel mullal kasvades on värvus heledam kui neutraalsel mullal kasvatades. Mittetumenevaid kartuleid vajavad toitlustusettevõtted ja konservitööstused. Toorelt tumenevast kartulist valmistatud friikartul võib muutuda kergelt hallikaks. 34. Kartuli kasutusvõimalused tööstuses (tärklis, siirup, piiritus).
muutumist). Keetmisjärgne tumenemine on seda suurem, mida enam sisaldab mugul: - rauda ja - klorogeenhapet. Tumenemist vähendavad: - suurenenud sidrunhappe, - kaaliumi jt - antioksüdantide sisaldus. Koristusjärgselt on tumenemine aeglane. Kiireneb kartuli säilitamisel, eriti kevadtalvel. Oluline, kui kartul turustatakse kooritult. Toorelt tumenev kartul tumeneb intensiivsemalt ka keetmisjärgselt. Tumenemise intensiivsus sõltub: - sordist, - agrotehnilisest foonist. Happelisel mullal kasvades on värvus heledam kui neutraalsel mullal kasvatades. Mittetumenevaid kartuleid vajavad: - toitlustusettevõtted ja - konservitööstused. Toorelt tumenevast kartulist valmistatud friikartul võib muutuda kergelt hallikaks. 1
Moodustub ka orgaanilise aine lagunemisel. Polüetüleenpolüamiin (CHNH2CH)x on tumeda värvusega viskoosne vees lahustuv vedelik. Tuntud epoksüvaikude kõvendajana. Fenüülamiin ehk aminobenseen ehk aniliin (C6H5NH2) on aromaatne amiin. Aniliini nimetus tuleneb kreeka keelest sõnast anil, millega tähistati tumesinist taimset värvi, mida teatakse indigona tänapäeval. Indigo kuivdestillatsioonil saadigi värvusetut õlist vedelikku aniliini. Aniliin on värvusetu, õhu käes kergesti tumenev vedelik. Iseloomuliku lõhnaga ja mürgine. Vees lahustub halvasti. Orgaanilistes lahustites aga lahustub. Aniliini saadakse nitrobenseeni redutseerimisel. Vesinik saadakse kas Zn või Fe reageerimisel vesinikkloriidhappega. Aniliin võib sattuda organismi läbi naha. Verre sattumisel muutub hemoglobiin methemoglobiiniks, mis ei seo enam hapnikku. Aniliin põleb tahmava leegiga. Tugevate oksüdeerijatega (nt
varre tipus, vaid hiiglaslikku ananassi meenutavat piñat küpse agaavitaime paksenenud juurekaela ja lihakat varrekodarikku. Viljeldavatel agaaviväljadel, mille elutsükliks loetakse 812 aastat, ,,nuumatakse" piñasid sel teel, et nende tipmised õiealgetega varreosad lõigatakse varakult maha. Saagi valmimine on ebaühtlane ega sõltu aastaaegade vaheldumisest, seetõttu käib põlluharimine ja koristustöö seal aastaringselt. Valmimisest annavad märku taime tumenev kuni kastanpruun värvitoon ning lehtedele ilmuvad punakad täpid. Koristusküps piña on ligikaudu paari meetri kõrgune ja kaalub 4080, vahel ka üle 100 kg. Nende kogumise ja okkaliste lehtede eemaldamisega, mis on suurt füüsilist jõudu eeldav käsitsitöö, tegelevad vilunud jimadorid, kes on võimelised töötlema üle tonni saaki päevas. Korjatud, puhastatud ja pooleks või neljaks lõigatud piña'sid küpsetatakse 23 ööpäeva 90 °C
annaabi.ee 
