Tina (0)

Gümnaasium
referaat
Koostaja :
Juhendaja :
Tartu 2009
Sissejuhatus
Elemendist üldiselt
Tina on keemiliste elementide perioodilisussüsteemi IV rühma element, selle sümbol on Sn(lad. k. stannum)ja järjenumber on 50 .Looduslik tina koosneb kümnest stabiilsest isotoobist, mille massiarvud on 112, 114-120, 122 ja 124. Tal on kõigist elementidest kõige rohkem stabiilseid isotoope.
Tina on õhu käes väga aeglaselt tumenev hõbevalge, pehme, plastne ja venitatav madala sulamistemperatuuriga metall . See on püsiv õhuhapniku ja vee suhtes, sest kattub kaitsva oksiidikihiga. Ta on teiste metallide seast kergesti äratuntav seetõttu, et tina krigiseb painutamisel. Looduses on see väheesinev element, teda leidub maakoores pealmiselt kassiteriide ehk tinakivi (SnO2) kujul, millest teda saadakse redutseerimisel söega. Tina esineb kolme kristallmodifikatsioonina: valge tina, hall tina ja stabiilne habras tina. Tina ei ole mürgine.
50
4
18
18
8
2
Sn
118,69
Tina
Elemendi avastamine ja asend perioodilisus süsteemis.
Tina on üks esimesi inimesele tuntuks saanud metalle. Avastajat ning kasutusele võtjat ei teata. Arvatavasti sai tina ja tinasulamid tuntuks meie eellastele umbes 6000-7000 aastat tagasi. Vanimateks leidudeks peetakse tinasõrmust ja –pudelit, mis tulid välja 18. dünastia vaaraode püramiidi hauapanustest. Kuni 12. saj oli britannia ainus riik euroopas, kus tina kaevandati. Vana- roomas olid veetorud pliist , muistsed kartaagolased ja foiniiklased aga juhtisid vett läbi tinatorude. Kasu oli ilmne, kuigi seda tolajal ei mõistetud. Pliitorudes muutus vesi mürgiseks ja lühendas roomlaste eluiga, tinatorustiku puhul seda ohtu polnud ning pealegi säilitas vesi seal värskuse ja meeldiva maitse. Tina avastamine ja saamine võis olla seotud juhusega, sest tinamaagi kamakas võis kogematta sattuda lõkkesse, kus redutseerus sütega. Tule kustumise järele võiski leida lõkkeasemest metallitombu.
Muistsed metallurgid ja maagiotsijad olid terase silmaga ning avastasid , et metallimaaki võib leida sealt, kus kasvasid teatud taimed. Maaki otsiti nõiavitsaga. Metallurgia isa, saksa arst ja loodusteadlane Georg Agricola kirjutas oma 12- köitelises metallurgiaraamatus ”De ra metallica ” , kuidas leida tinamaaki nõiavitsaga ja kuidas sellest saab metalli. Sealt, kus kahe haruga nõiavitsa oks maagiotsija käes maapinna poole tõmbub, tulekski otsida metallimaaki.
Sn paikneb tabelis pärast Indiumit ja enne Antimoni ning paikneb viiendas perioodis ja neljandas A rühmas.
Füüsikalised omadused

• Aatommass: 118,71
  
• Sulamistemperatuur : 231,97 °C
  
• Keemistemperatuur : 2602 °C
  
• Tihedus: 5,77 g/cm3 (α), 7,26 g/cm3 (β)
  
• Värvus: hõbevalge
  
• Agregaatolek toatemperatuuril: tahke
  
• Kõvadus Mohsi järgi: 1,5
  

Keemilised omadused

• Elektronegatiivsus Paulingu järgi: 1,96
  
• Oksiidi tüüp: amfoteerne
  

• Ühendid:
  

                        Fluoriidid: SnF2, SnF4
                        Kloriidid : SnCl2, SnCl4
                        Bromiidid: SnBr2SnBr4
                        Jodiidid: SnI2, SnI4
                        Hüdriidid: SnH4
                        Oksiidid : SnO, SnO2
                        Sulfiidid : SnS, SnS2
                        Seleniidid: SnSe, SnSe2
                        Telluriidid: SnTe
                        Nitriidid : -
Tina kasutatakse:

• korrosioonivastase kattena
  
• tinanõude valmistamiseks
  
• orelivilede valmistamiseks
  
• mitmesuguste sulamite koostises
  
• elektrit juhtiva läbipaistva pinnakattena
  
• aknaklaasi valmistamiseks
  
• valgepleki tootmiselt(sellest valmistatakse konservpurke)
  
• jootemetalliks(valmistatakse stanniolija elektrikondensaatoreid)
  

Füsioloogiline toime
Tina mikrobioelemente on leitud ka inimese organismis. Teda peetakse vajalikuks, kuigi nende konkreetseid funktsioone täpselt veel ei teata. Tina on seotud hemoglobiini sünteesiga. Tina osaleb ka lipiidide metabolismis.
6