Pansioni elanikud: · Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk · noor neiu Victorine · sunnitööline Poiret · isa Goriot endine nuudli -ja makaronivabriku omanik · üliõpilane Rastignaq · arstitudeng Teose autor tahab näitata läbi pansioni täpse kirjelduse selle omaniku iseloomu. Sama räämas,must ja aegunud nagu oli pansion oli ka selle omanik Vauquer. Pr. Vauquer Vana, paks, hoolitsemata (parukas lopendas, kinnitamata, vedas enda järel vanu ärakantud tuhvleid, pesemata). Oma välimuselt meenutas viljasalve rotti. Oli hooletu oma külaliste suhtes. Tema vaesus oli näiline: tegelikult oli tal ääretu suur varandus. Jälgis pansionääre sellise pilguga, et kust kasu lõigata. Mõtles pidevalt, kuidas oma varanduslikku seisu kergitada. Oli plaan isa Goriot´ga abielluda, kuna arvas, et mees on rahakas. Eugene de Rastiqnac oli lõunamaalase tüüp. Valge näonaha, mustade juuste ja siniste silmadega. Riided hästihoitud ja
omad. Kolmas korrus koosnes neljast toast ning seal elasid kõige vaesemad pansionärid. Neljandal korrusel olid pööning pesu kuivatamiseks ja kaks katusekambrit, kus elasid maja teenijad. Proua Vaquer’ oli keskealine naisterahvas. Tihti oli tal peas tülltanu, mille alt rippus salk halvasti kinnitatud võltsjuukseid. Kõndides vedas ta oma lohverdavaid tuhvleid järel. Ta nägu oli vanaldane ning rasvane, selle keskelt kerkis välja papagoi noka taoline nina. Ta käed olid väiksed ning lihavad ning tekitasid teda ümbritsevates inimestes hirmutunde. Kogu tema isik oli ümarik, kui viljasalve rott. Ka tema rind oli lihav ning vabisev. Ta nägu oli jäine ning silmalaud kortsus. Tal oli klaasine silm ja süütu ilme nagu kupeldajal. Kogu tema isik viitas pansionile, nii nagu ka terve pansion viitas tema isikule.
Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või niinimetatud. ühiskondlikes hoonetes. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, millega käiakse ainult tualetis. Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutis karaoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab, siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea
sündmuste puhuks valmistatud kostüümidega. Levinumad tüübid jalanõudest olid kõrged sandaalid, pahkluusaapad ja ülespoole keerduva ninaotsaga kingad, mis võisid pärit olla Kreekast või Idamaadest. Jalanõusid oli etruskidel suhteliselt suures valikus. Nad võisid kanda kas terava ninaga nahkkingi, millel olid horisontaalselt peal rihmakesed, või nahast - vajaduse korral ka riidest ja tikandiga kaunistatud terava ninaga tuhvleid, mis jalalaba kohalt rihmakestega kinni nööriti, või madalaid sandaale, millel oli vahel puust tald, ent alati kullatud kinnitusrihmakesed, või seda tüüpi jalanõusid, milliseid näeme Oraatori puuskulpuuril jalas. Rikastest peredest pärinevad naised kandsid ohtrasti ehteid; nõnda eristasid nad end vaesemate kihtide liikmetest. Leiud annavad tunnistust peenest maitsest, ent ka mõningate naiste piiripidamatusest, kes armastasid ehete hulgaga uhkeldada
Argipäeval kasutati villaseid ja puuvillaseid sukki ning peenemateks momentideks kirjati sukad triipudega. Pikad püksid tulid et jääda, hoolimata erinevate ühiskonnakihtide vastuseisust (k.a. ülikoolid ja vaimulikond). Inglismaa prints Georg IV andis koguni välja seaduse pükste kui päeval kandmiseks ettenähtud rõivaste kohta. Põlvpüksid jäid tseremooniaalseteks toiminguteks. Kodus kandsid härrasmehed satiinist või siidist mantleid ja hiinapäraseid lahtise kannaga tuhvleid milledel on kitsenev üleskeerduv ninaosa. Kuninganna Victoria (1819-1901) tarvis disainis õukonna kingsepp J. Sparkes Hall madalad saapad. Uudsusmomendiks olid neil mõlemal küljel elastkust lõhikud mis võimaldasid mugava jalga-tõmbamise. Sellised saapad said populaarseks nii meeste kui naiste hulgas.
ja majad olid mornid. Võõra jaoks olid selles kvartalis ainult koolid ja Vauquer oli viiekümnendates vanaproua. pansonaadid. Proua Vauqueri pansionaat Välimuselt oli ta hoolitsemata. Tema asus täpsemalt Neuve-Sainte-Genevieve’i parukas lopendas, ta vedas enda järel vanu tänavas, Ladina kvartali ning Saint- ärakantud tuhvleid ning oli pesemata. Marceli eeslinna vahel. Maja moodustab Vauqueril oli vanaldane nägu, noka taoline täisnurga Neuve-Sainte-Genevieve’i tänavaga. Pansionaati viival väraval seisis elasid jooksupoiss Christopher ja kiri „Vauguer’i maja, perekondlik köögitüdruk Sylvie. pansionaat mõlemast soost isikutele ja teistele.“ Pansionaat ise oli ehitatud liivakivist ning üle värvitud kollase värviga, mis andis majale jubeda ilme.
Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonlises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, mida millega käiakse ainult tualetis. Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon, mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido
- algul läks Indrek valesti, käis kurakätt, kuigi pidi hääd kätt hoidma, lõpuks jõudis kohale ning ootas direktori vastuvõttu II - Indrek jõudis koolini, ta juhatati Mauruse juurde - teel trepist üles direktori kabinetti koges ta äratundmisrõõmu, trepiruumilõhn meenutas talle Vargamäel kirikus temast möödunud naiste lõhna, kes läksid palvetama, tol korral küsis ta: „Lõhnab siis õpetajaproua leian nõnda?“ - direktori väljanägemine just kuigi ametlik polnud, kandis tuhvleid, öökuube, mille alt paistis ihupesu - Maurus uuris Indrekult tema nime, nimetas ta ümber Heinrichiks, uuris kus koolis poiss on käinud, kas ta saksa keelt oskab, kas isal on suur talu ja temal endal raha - Indrek valetas, et sai kaasa vaid 50 rubla, Maurus nõudis need endale ja jäi sellega rahule, andis isegi poisile 1 rublase tagasi, et talle ka midagi jääks, kuid siis Indrek murdus ja tunnistas et tal on veel raha hotellis kastis, mis peale Maurus kohkus ja ütles, et raha ei tohi
Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonlises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, mida millega käiakse ainult tualetis. Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon, mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido
Aga mis oleks, kui te natuke mind aitaksite, nagu Kopfschneider või mõni teine? Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate? Aga teil peavad siis kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu te öösel ei kuule, kui kell kõliseb. Härra Mauruse maja uksel pole niipalju võtmeid, et kõik poisid ja koolmeistrid ise sisse pääseksid, kes öösel tulevad. Kuhu need võtmed kõik panna ja kuipalju neid siis ära kaoks! Terve linn oleks varsti härra Mauruse maja võtmeid täis. Tuhvleid teil ei ole? Muidugi, mis nendega maal teha. Kõige parem: ööseks jätke omale sokid jalga, siis on pisut soem, kui lähete ust avama, sest kojas on ju külm: kannavad jalgega lund sisse, ja kui ukse olete lukku keeranud, siis ikka järele katsuda, kas on tõesti lukus. Ikka järele katsuda! Ja siis uuesti asemele ning kohe magama, sest muidu võib mõni teine tulla ja teie ei saagi vahepeal magada, peate kohe jälle minema avama, sest et kell kõliseb uuesti. Nõnda et seda lätlast, seda
Majesteet, ma olen väga sündsa pulmaluuletuse teinud Flandria printsessi ja kõrgeauliku dofääni auks. See pole ometi ühe mässuleõhutaja tegu. Teie majesteet näeb, et ma pole mõni kirjasolkija, vaid inimene, kes hoolega on õppinud ja kellel on loomulikku ilukõne annet. Heitke armu minu peale, majesteet! Sellega teete teie midagi jumalaema meelepärast. Ja pealegi, uskuge mind, ma kardan väga ülespoomist!» Nende sõnade juures hakkas õnnetu Gringoire kuninga tuhvleid suudlema, ja Willem Rym ütles tasakesi Coppenole'ile: 434 «See on kena, et ta maas roomab! Kuningad on sarnased Kreeta Jupiteriga: neil on kõrvad ainult jalgade küljes.» Sukakuduja ei hoolinud Kreeta Jupiterist, vaid üksisilmi GringoireM poole vaadates vastas ta kohmaka naeratusega: «Ah, kui kena see on! Paistab, nagu kuuleksin ma kantsler Hugonefd minult armu palumas.» Kui Gringoire lõpuks hingeldades peatus, tõstis ta üleni värisedes oma silmad üles kuninga
annaabi.ee 
