Tuhin tiibades (0)

Tuhin tiibades
Reet Made
Kaarina oli näinud oma sõbrannat Katjat telekast, mis polnud kuigi hea vaatepilt .Seal näidati pronksöö mässu ning Katja oli selle kaasosaline, kuigi tema sõnul oli ta ainult oma poisi Vitjaga kaasas. Kaarina oli niivõrd pettunud , et kirjutas Katjale pika kirja, mille lõpus tuletas talle nende erinevaid lapsepõlve mälestusi meelde, ise kartes et nende kogu sõprus on nüüd läbi. Kuid kirja sai Katja kätte ning läks Kaarinaga rääkima, ilmselt otsima lepitust.
Karl-Erik oli leidnud mööblifirma direktorite paberite seast ühe jutu või raamatu käsikirja, luges väikse katkendi ja muutus väga uudishimulikuks. Kui isa seda nägi, oli ta meeletult õnnelik et poiss selle leidis ja rääkis talle, et see ongi tema enda kirjutatud. See oli pakutud isegi noorteajakirja avaldamiseks, aga ei isa tollel ajal seda välja anda tahtnud. Isa oli lubanud seda oma pojal lugeda ning muidugi tahtis ka hiljem tagasisidet saada. Kiirköitja peale oli sinise pastakaga maalitud ,,SUUSAMÜTS''.
Suusamütsi lugu rääkiski suusamütside varastamisest, kuidas üks kamp poisse lihtsalt tõmbasid neid peast ära ning kuidas siis ohver seda iga hinna eest tagasi saada tahtis. Tehti ka politseisse avaldus ning käidi kokkusaamisel, kuid siis ei osutunud müts õige omaniku omakski. Viimase mütsi vargusega jäid vargad vahele ning siis lubasid mütsi tagastada, et keegi neid politseisse ei annaks. Karl-Erik luges jutu läbi ning oli üllatunud, et tema isa suutis sellise loo kirjutada, kuna ta ise arvas , et poleks kunagi suutnud. Kuid kuna loo lõpus tekkis tal nii palju küsimusi, mis edasi saab, ütles isa talle, et ta kirjutaks jutu ise edasi.
Tüdrukud olid läinud suusatama, kui järsku üks nendest nägi pajukiisusid ning tahtis paar tükki koju kaasa korjata. Nad märkasin põõsa all musta saabast, mis tekitas alguses kõheda tunde, et mis see võiks olla, kuid pikema uurimise käigus selgus et see oli üks suur must prügikott, kus oli riideid ja mänguasju seest ning see saabas oli lihtsalt kotisuust välja kukkunud.Tüdrukud arvasid, et need asjad mis kotis on, on varastatud ning et keegi on need lihtsalt sinna põõsa alla ära peitnud. Lugu läks politseisse ning peeti maha üks korralik uurimine , mille lõpus selgus hoopis, et need asjad pidid minema korduvkasutusse kusagile poodi ning poiss kes need oli nõus sinna viima oli selle sinna põõsa alla jätnud suure tuisu pärast, et ta ise pääseks sealt, ta tahtis need hommikul ära võtta sealt, kuid jäi põõnama ning hiljem seda kotti juba seal enam polnud. Lugu lahenes väga sõbralikult ning kõik kahtlusalused pääsesid puhtalt ja kotis olevad asjad jõudsid ilusti poodi nagu alguses planeeritud oli.
Sandra jalg oli haige olnud, peale operatsiooni andis see siiski veel tunda ning ta lonkas. Ta oli lihtsalt ühe juhuse kaudu tutvunud Rainiga, kes nägi Sandrat poe trepil kukkumas. Sandra leidis Rainist lohutust, ta suutis läbi elada seda valu tänu Rainile, kes talle nii suurt heameelt avaldas. Sandra vahetas kooli ning kui uskumatu see ka polnud, käis Rain ka seal. Nad hakkasid nii hästi läbi saama.. kuni Sandra sõbranna Meeli oli näinud Raini ühe blondi tibiga kinos . Tuli hiljem välja, et see oli Raini tüdruk. Sandra oli päris pettunud ning kaotanud igasuguse lootuse . Kuni ühel õhtul tuli Rain Sandra juurde, nad tantsisid, see tunne mis Sandrat valdas oli imeline ja see kõik, oli alles algus..
Mats oli jäetud kodu valvama, kuna ülejäänud pere sõitis pulma. Ta vaatles linde ja märkas, et nad väga hullult siblivad ringi, kui üht äkki kukkus pesa alla. Ta kartis , et ta kass sööb linnupojad ära ning läks naabritüdruku Pipi juurde, nagu ta teda lapsepõlvest kutsunud oli, neil polnud küll enam nii soojad suhted, kuid siiski.. küsinud tüdrukult abi ja nõu, olid nad lõpuks Matsi hoovis ning lasid trepilt linnupoegi õhku, et need lennata saaksid ning kass neid ära ei sööks. Sellest ilusast hetkest jäädvustati ka foto, mida plaaniti hiljem ka ilmutada..