Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. --- Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") Sügis Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all.
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all.
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") Väga suurt rolli mängisid Liivi luules ka aastaajad. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust luuletuses "Üks suvepäev". Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud näiteks luuletuses "Maikuu hommik", kirjeldades selle tärkavat loodust ning kaunist ilu :
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all.
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus")--- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta
kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta
suvepäev". Päikese tõus ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, ja tuhat elu jõgeneb: kui öödevari maha jääb! Liirila, liirila! Ju tulnud, päike, üles ta, Kas nägid tõusjat päikest sa? 4 Käib tuhatkordselt läbi maa: Ja vili lookas palaval Liirila! löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta Lõuna ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind Kuis lõunapäike iluga ja eluks muutub mullapind! pann'd roosilille põlema! SÜGIS
ning vormun taas kui harukordne vaas, mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all - Su andumuse andest sündind anum. Su iga sekund minu sügavuses on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus, elektrilöök, mil keeled kohtuvad sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu - ma suren, sünnin, õrn ning uhke, suren Sus tuhatkordselt, et taas puhkeda ja unest unne kanda aarena Su armastuse mõeldamatut mõnu... 11 Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar.
Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") 2.1.3. Sügis Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru,
Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata – põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb – ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! (“Päikese tõus”) --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all.
ning vormun taas kui harukordne vaas, mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all - Su andumuse andest sündind anum. Su iga sekund minu sügavuses on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus, elektrilöök, mil keeled kohtuvad sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu - ma suren, sünnin, õrn ning uhke, suren Sus tuhatkordselt, et taas puhkeda ja unest unne kanda aarena Su armastuse mõeldamatut mõnu... Elekter. Löö lahti ükstaskõik kuskohast, sa leiad. Ära ainult karjata. Kui elus üldse midagi on puhast, siis seda pole mõtet varjata. On niigi liialt vähe puudutatud sest luksusest, mis laiub siinpool äärt. On vähem veel,
annaabi.ee 
