Areenid ja fenoolid Areenid Areenid ehk aromaatsed süsivesinikud on süsivesinikud, mis sisaldavad üht või mitut benseenituuma. Kuna areenide keemia arenes oluliselt varem kui orgaanilise keemia nomenklatuur, siis kasutatakse areenide nimetamisel väga palju mittesüstemaatilisi ehk triviaalnimetusi. Atsetaminofeen Rahvapäraselt paratsetamool. Kasutatakse palavike, peavalude ja muude kergete külmetuste ravimiseks. Liigakasutamine võib kahjustada maksa. Looduses ei esine. Loodi esimest korda John Hopkinsi ülikoolis aastal 1877. Naftaleen Varem nimetatud kui naftaliin. Kasutatakse koitõrje vahendina ja erinevate lahustite tootmiseks. Suurte kogustega kokkupuude võib kahjustada punaseid vereliblesid. Naftaleeni toodetakse kivisöetõrva keskõlifraktsioonist. Mesitüleen
· Ketoon - Propanoon on väga hea lahusti (küünelaki vedelik sisaldab ketooni. Dihüdroksüatsetooni kasutatakse kunstlikku päevitust andvates kosmeetikvahendites (kreemid, geelid, vedelikud). · Karboksüülhapped - Metaanhapet kasutatakse keemitatööstuses. Etaanhape kasutatakse tööstuses lahustina (toiduäädikas sisaldab etaanhapet). · Areenid Benseeni kasutatakse lahustina. Aniliini kasutatakse polümeeride valmistamisel. 6) Teada triviaalnimetusi areenide ja karboksüülhapete kohta õpitu piires. Areenid Karboksüülhapped Tolueen e. metüülbenseen Metaanhape e. sipelghape Aniliin e. aminobenseen Etaanhape e. äädikhape Fenool e. hüdroksübenseen Bensoehape e. benseenkarboksüülhape 1,4-dimetüülbenseen e. p-ksüleen Piimhape e. laktaat, Sidrunhape e. tsitraat.
Pentaan C5H12 Penteen C5H10 Pentüün C5H8 Heksaan C6H14 Hekseen C6H12 Heksüün C6H10 Heptaan C7H16 Hepteen C7H14 Heptüün C7H12 Oktaan C8H18 Okteen C8H16 Oktüün C8H14 Nonaan C9H20 Noneen C9H18 Nonüün C9H16 Dekaan C10H22 Dekeen C10H20 Deküün C10H18 Karboksüülhapped on orgaanilises keemias happed, mis sisaldavad karboksüülrühma (COOH). CH3CH3 (etaan) -> CH3COOH (etaanhape). Palju on kasutusel ka triviaalnimetusi, eriti biokeemias. Karboksüülhapete füüsikalised omadused on tingitud nende molekulide võimest moodustada tugevaid vesiniksidemeid. Sel põhjusel on neil ka kõrgekeemistemperatuur ning normaaltingimustel on nad vedelad või tahked. Süsinikuahela pikenedes väheneb nende tihedus ja lahustuvus vees. Madalamad karboksüülhapped on terava lõhnaga värvuseta vedelikud, mis segunevad veega igas vahekorras. Kõrgemad karboksüülhapped on tahked ja vees lahustumatud. Keemilised omadused
CH2 -- CH2 -- COOH 2kloropropaanhape | Cl HOOC -- CH2 -- CH2 -- COOH butaan1,4dihape Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO32(sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpropanaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). Saadakse: Aldehüüdide oksüdeerumisel CH3--CHO (oksüdeerumine)CH3 -- COOH Struktuur: Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH). Karboksüülrühm = karbonüülrühm + hüdroksüülrühm. Karboksüülrühmas on polaarsed sidemed ja sidemete vaheline nurk on 120 o . Ruumilise paigutuse poolest on karboksüülrühm planaarne (st. aatomid paikenvad ühes tasapinnas).
Süsinikuga seotud vesinikke tavaliselt ei märgita. Peamised funktsionaalrühmad: 1. Süsivesinikud Molekul koosneb vaid süsiniku ja vesiniku aatomitest. Jagatakse kahte peamisse klassi alifaatsed ja aromaatsedsüsivesinikud. 1.1. Aromaatsed süsivesinikud Molekulis sisaldub vähemalt üks benseenituum. Nimetatakse areenideks. Üldvalem CnH2n-6 Areenide nimetamisel kasutatakse väga palju mittesüstemaatilisi ehk triviaalnimetusi. Kõige tähtsam aromaatne süsivesinik on benseen: üldvalem C6H6. · Monoasendatud benseen kasutatakse alati lõppliidet -benseen (nt. nitrobenseen, klorobenseen). · Alküülasendatud benseeni derivaadid oleneb alküülahela pikkusest: o Kui ahelas rohkem kui 6 süsinikuaatomit, siis valitakse tüviühendiks alküülahel. o Kui ahelas on vähem kui 6 süsinikuaatomit, siis valitakse tüviühendiks areen.
4. inhibiitor-aeglustaja. Elektrolüüs- on redoksreaktsioon, mis toimub elektrolüüdi lahuses või sulas elektrolüüdis elektroodide pinnal elektrivoolu toimel. KATIOON (+) liiguvad katoodile( - ), ANIOONID ( - ) liiguvad anoodile (+) sulatatud elektrolüüdi korral redutseeruvad katoodil metalliioonid ja anoodil oksüdeeruvad anioonid. Kivimeid, mis sisaldavad tootmisväärses koguses metalide looduslikke ühendeid, nimetatakse maakideks. Tähtsamate metalliühendite ja mineraalide triviaalnimetusi NaCl- keedusool, Na2CO3- pesusooda, NaHCO3- söögisooda, CaO-kustutamata ehk põletatud lubi, Ca(OH)2- kustutatud lubi, CaCO3- lubjakivi(paas), kriit, marmor, CaCO3*MgCO3- dolomiit, Ca3(PO4)2- fosforiit, CaSO4*2H2O- kips, CuSO4*5H2O- vaskvitriol, Fe3O4-magnetiit. Sulam- on kahe või enama metalli või metalli ja mittemetalli kokkusulatamisel saadud materjal. Tähtsamad sulamid: malm (Fe + üle 2% C), teras ( Fe+ alla 2% C), eriterased (Fe +
Lüaasid funktsionaalsete rühmade liitumisreaktsioonid kaksiksidemele või kaksiksideme teke rühmade kõrvaldamise teel; 5. Isomeraasid rühmade ülekanne ühe molekuli piires, isomeersete vormide teke; 6. Ligaasid uute kovalentsete sidemete (C-C, C-S, C-O, C-N) moodustamine kondensatsiooni teel ATP energia arvel, ühendatakse molekule. Nimetuse saavad ensüümid substraadi ja katalüüsitava reaktsiooni järgi ning lõppu lisatakse liides aas (peptiidi hüdrolaas). Kasutatakse ka triviaalnimetusi (pepsiin). 3. ES (ensüüm-substraat) kompleks ja selle formeerumist kirjeldavad molekulaarsed mudelid. E ja S vahelised interaktsioonid. Ensüüm seob substraadi aktiivtsentrisse. Aktiivtsenter valgu piirkond, mis seob substraadi ja vajadusel kofaktori. Reagendid viiakse aktiivtsentris siirdeolekusse. 1. Nõgu või õnarus ensüümi pinnal 2. Väike osa kogu ensüümist 3. Unikaalne mikrokeskkond 4. S seotakse nõrkade jõududega 5
Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH). Karboksüülrühm = karbonüülrühm + hüdroksüülrühm. O || C OH 25
Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH). Karboksüülrühm = karbonüülrühm + hüdroksüülrühm. O || C OH 25
Karboksüülhappe aniooni nimetuse andmisel asendatakse järelliide hape järelliitega aat. Näiteks: CH3 -- CH2 -- COO (propanaatioon) nagu SO3 2 (sulfaatioon). Vastava happe soola nimetatakse näiteks: CH3 CH2 COONa (naatriumpro panaat). · Kuna paljud orgaanilised happed on keeruka struktuuriga ja nende nimetused tuleksid liiga pikad, siis kasutatakse nende triviaalnimetusi. Näiteks: piimhape, sipelghape (metaanhape), äädikhape (etaanhape). 2. Struktuur · Karboksüülhapete funktsionaalrühm on karboksüülrühm (COOH või O || C OH). Karboksüülrühm = karbonüülrühm + hüdroksüülrühm. O || C OH 25
lõppliite järgiu ensüümi ära tunda) - Nimetus tuleb substraadi nimetusest. - Lõppu liidetakse liide aas (sahharaas). - Enamasti kasutatakse ka katalüüsitava reaktsiooni nimetust/tüüpi (alkoholi dehüdrogenaas). - Multiensüümkomplekside korral lisandub sõna "kompleks" (püruvaadi dehüdrogenaasne kompleks). - Kasutatakse aga ka ajaloolisi triviaalnimetusi (trüpsiin, pepsiin). 6. Nukleiinhapete biokeemia. Nukleiinhapete koostis: Lämmastikalus (mis need on, et on puriin- ja pürimidiinalused; tähed selgeks). o Puriin: Adeniin A Guaniin G o Pürimidiin Tsütosiin C Tümiin T Uratsiil U (RNA-s ainult) Nukleosiidi koostis.
k. = magus); • ühendi kasutusalast (askorbiinhape, skorbuudivastane); • ühendi isoleerimisviisist (püroviinamarihape ehk püruvaat saadi viinamarihappe ehk D,L-2,3- dihüdroksübutaandihappe pürolüüsil). Triviaalnomenklatuur ei arvesta orgaanilise ühendi struktuuri ega keemilisi omadusi. Siiski lihtsuse tõttu kasutatakse seda igapäevatöös. Seetõttu ongi vajalik teada kõige tavalisemate orgaaniliste ühendite (nt aminohapete, aromaatsete ühendite, ravimite jt) triviaalnimetusi. Radikaal-funktsionaalne nomenklatuur Sel puhul peegeldab nimetus orgaanilise ühendi üldstruktuuri ning on seetõttu sageli kasutusel tööstuslikus biokeemias ja keemias. Ta ei võimalda ühendite struktuuri universaalselt arvestada (tema reeglite süsteem on mõnevõrra eklektiline). Paljusid antud nomenklatuuri järgseid nimetusi aktsepteeritakse IUPAC-i poolt (vt allpool). Nomenklatuurireeglitest arusaamine nõuab antud juhul
Võib koostada nii süstemaatilist nimetust kui ka triviaalnimetust. Süstemaatilise nimetuse hea omadus on see, et ta tuletatakse lähtuvalt reaktsioonist mingi kindla skeemi alusel. Nimetuse järgi võib tuletada reaktsiooni, mida ensüüm katalüüsib. Nimetusest võib põhimõtteliselt välja lugeda struktuuri, aga see läheb väga kohmakaks. Triviaalnimetuse puhul on see vahest võimalik ja vahest pole, biokeemias kasutatakse valdavalt triviaalnimetusi. Mõningaid reegleid ensüümide nimetuste koostamiseks CH3COO- atsetaat, füsioloogilisel pH-l lähevad aatideks. 1. FADH, NADH, DNA, üldkasutatavad nimetused. 2. Kui ensüüm katalüüsib rohekm kui ühte tüüpi reaktsiooni, tuleb nimetus koostada ainult ühest reaktsioonist. Sama kehtib ka alternatiivsete substraatide kohta. Kui väiksema spetsiifilisusega ensüüm, siis
annaabi.ee 
