selle perioodi teosed suuresti norralase Edvard Munchi töid. Parimad sümbolistlikus laadis tööd: "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof" Nikolai Triigist kujunes oma ajastu hinnatuim portretist. Noorema ea töödest on märkimisväärne Juhan Liivi portree. Samuti ka: Oskar Luts, A.H.Tammsaare, G.Suits, Järk-järgult muutus kunstniku kujutluslaad ekspressiivsemaks: Ulguv koer Triigile meeldis väga ka maastikke maalida: ,,Talvine Tartu Emajõega"
etappi: 1920.aastad ja 1930.aastad. Nagu mujal Euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920.a. levib avangardistlik-vormiuudsust taotlev suund kunstis, kirjanduses ja muusikas kunst peamiselt laiuti. 1930.a. iseloomustab avangardi suhteline taandumine või taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga. 1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele Triigile ja Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku
augustil 1884. aastal oli isa alles rätsepate tsunfti sell. Peagi sai temast Tallinna täieõiguslik rätsepmeister. Kirikule ja selle ilma vägevate tahtele kuulekalt alistuv meelsus ning isa karmus ei teinud Triigi lapsepõlvekodu just eriti rõõmurohkeks. Vastavalt isa nõudele ja linna käsitööliste keskkonna tavale räägiti Triigi kodus tihti saksa keelt ja püüti orienteeruda vastavalt kohalikule saksa vaimule. Võõrkeele oskus avas Triigile varakult tee maailmakirjanduse juurde ja aitas õhutada vaimseid huvisid. Koolis õppis Nikolaid hästi ja tal oli hea pea. Kuid üle kõige tahtis ta joonistada kui aga kusagil sai, siis kriipseldas ta ikka midagi paberile. Rohkem kui kodunt leidis Triik oma huvidele toetust koolist. See oli endise kreisikooli asemele tekkinud neljaklassiline linnakool Vene tänavas, kus Triik põhiliselt õppis. Enne seda oli ta õppimist alustanud Nikolai gümnaasiumis. Kuid
Igaüks võttis sealt midagi. Triik tutvus van Goghi, Gaugini ja Picasso loominguga. Ta kirjutab: "Nad mõjusid rabavalt. Nad ei oskagi maalida! oli mu esimene mõte. Hiljem taipasin neid ja õppisin neiltki." Noh, võib öelda, et mitte kuigi palju, Triigi maalid jäid ikka kuhugi juugendliku joonistusliku laadi juurde. Lisaks sümbolistlikud elemendid. Pariisist tehti haake Norrasse, mille maastikud olid veel lummavamad kui Ahvenamaa omad. Pariisi uuemad kunstisuunad jäid Triigile võõraks ja nii lahkus ta sealt 1908. aastal. Järgnevad aastad veetis ta vaheldumisi Eestis ja Peterburis. Talle istus pigem vene sümbolisti Nikolai Roerichi laad kui Pariisi maalilisus. Triiki inspireeris ka Norra kunstnik Gerhard Munthe. Triigis süvenes huvi rahvakunsti vastu, ta käis koos teiste kunstnikega Kristjan Raua organiseeritud vanavara korjamisel. Sünnivad maalid "Lennuk", "Sõjasarv kutsub" jt. Valmib ka
kus juudil tolmud rõivaid ripub varnas. „Siin pidasin kord oma pulmapeo …“ mees mõtleb vist ning äigab üle näo, kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas. Arvamus: Inimene, kes on kogu oma elu teinud tööd ja näinud vaeva on nüüd üksik. Teised hoiavad tast eemale ning ei tunnusta teda. Luuletus paneb mõtlema ning tekitab nukra tunde. Blasfeemiline ballaad Pastiche a la Villon Nikolai Triigile pühendet Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, su kitsas redel viipab otse taeva! Et kiita kõigile sind pillitorust, mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva. Puupakust porsunust sind voolind höövel, paraadiks võikaks valmistand sind peitel. Nüüd uniselt su konksus ripub röövel või metsakratt, kel karukriimud reitel. Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas, kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri. Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse-Lepikul. Nikolai Triik on tuntud eelkõige portretistina, tema Juhan Liivi, Ants Laikmaa, Oskar Lutsu jt portreed kuuluvad meie kunstiklassikasse. Kunstiloos omavad silmapaistvat kohta ka kunstniku ekspressiivse koloriidilahendusega portreemaalid aastatest 1910-1915. Triigi nende aastate maale iseloomustas Evi Pihlak: "Nii seguneb portreedes Triigile omane tabav isikukarakteristika välise esinduslikkuse taotlusega." Nikolai Triiki tuntakse kui sugestiivsete psühholoogiliste portreede loojat. Nikolai Triigi õpingute aeg 1905. aastal Ants Laikmaa ateljeekoolis oli lühiajaline. Laikmaa stuudium pani suurt rõhku tööle elava modelliga ja maastikule. Ta õpetas õpilasi esmalt üldvormi paika panema ning nähtut valgustugevuse ning erineva tonaalsusega modelleerima. Toompea vaadet esineb ka teiste Laikmaa õpilaste töödes
mille oli peokomitee tellimusel teinud Tallinna Töölisteatri juht Andres Särev. Etenduses mängis kaasa umbes 50 Juuru, Ingliste, Härgla ja Kaiu asjaarmastajat näitlejat, näitejuhiks oli Ants Kruusimägi. Näitemängule järgnes tants kuni varaste hommikutundideni. Mälestussammas 1932. aastal tutvustas Johannes Tutt ausamba kavandit oma endistele õpetajatele Kunsttööstuskoolist Voldemar Pätsile, Nikolai Triigile ja Günther Reindorffile, kes hindasid seda positiivselt. Teedeministeerium kinnitas kavandi 1933. a. märtsis. Järgmisel kuul alustati töödega. Ausammas läks maksma 700 krooni, millest 150 eraldas valitsus ning 550 koguti rahva käest annetustena. Johannes Tutt koos vend Arvediga vedas hobuvankritel kohale muldkeha. Juuru tööstur Adamson andis oma töölised samba aluse kivide lõhkumiseks ja paikapanemiseks. Mahtra Suurküla mees Mihkel Susi lõhkus kivid ning Vassili Zelmin
etappi: 1920.aastad ja 1930.aastad. Nagu mujal Euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920.a. levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti. 1930.a. iseloomustab avangardi suhteline taandumine või taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga. 1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele Triigile ja Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn
eristada kaht etappi: 1920.aastad ja 1930.aastad. Nagu mujal Euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920.a. levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti. 1930.a. iseloomustab avangardi suhteline taandumine või taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga. 1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele Triigile ja Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn
akogunes veel teisigi eesti kunstnike. Kõige radikaalsemad uuendused(sel ajal kubism) eestlasi palju ei huvitanud, kuid postimpressionismi(eriti puäntillismi) ja mõõduka foismi mõju on nende edasises loomingus tajutav. K. Mägi kujunes maastikumaalijaks, N. Triik maalis ka maastikke, kuid oli eriti edukas portretistina, J.Koori loomingus tõusis esikohale skulptuur. Suviti käisid eesti kunstnikud nagu nende kolleegidki väljaspool Pariisi, näiteks Normandias maastikke maailmas. Triigile ja Mägile sai väga oluliseks ka viibimine Norras. Triigi portreed muutusid E. Munchi mõjul üldistatuks ja ekspressiivseks. 1912 aastaks oli enamik välismaal olnud kunstnike Eestisse naasnud. Nende uuenduslik looming erines kohapealsete alahoidlikumate kunstnike loomingust. See sünnitas pingeid kunstielu organiseerimises ja näitustegevuses. Sellega oli aga eesti kunstielu muutunud niisama mitmekesiseks, nagu kõikides arenenud rahvuskultuurides.
täpselt kaalutletud, aga väga ilmekad ja kaalukad. Gori - emotsionaalsem kunst. Tema kohati naturalismini üksikasjalikes ja vahel räpakana mõjuvates joonistustes on esindatud koomika kogu skaala, leebest huumorist raevuka sarkasmini. 1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele – Triigile ja Mägile – oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 – 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju
annaabi.ee 
