Trankvillisaatorid (0)

Eakad tarvitavad rohkesti ravimeid.Haigused ja häired lisanduvad ea tõusuga ja nii ka ravimite hulk.Ravimeid ja nõuandeid koguneb erinevatelt arstidelt ja lõpuks on tegemist suure ravimhulgaga, mida vanur ei oska enam õigesti kasutada.
Retseptiga väljakirjutavatest ravimitest kasutavad eakad kõige enam vereringeelundite ravimeid.Järgnevad kesknärvisüsteemi ravimid ja analgeetikumid .Küsimüügis on tavalisemad analgeetikumid, vitamiinid ,mikroelementide preparaadid ,lahtistid ja köharohud.Eaka puhul keskseiks probleemiks on mitme ravimi samaaegne kasutamine, langenud taluvus ja mäluhäired.
Eakate ravimisel on konkreetseks riskiks ravimi üledoseerimine, mis on tingitud eliminatsioonimehhanismide nõrgenemisest ühelt poolt ainevahetuses ja teisalt neerude talitluses.Eliminatsiooni aeglustumine tähendab raviaine sisalduse ja farmakoloogilise mõju suurenemist .Kesknärvisüsteemi ravimid ja alkohol mõjuvad vanuritel intensiivsemalt.
Väga pajlud eakad kasutavad minu meelest põhjendamatult trankvillisaatoreid.
Trankvillisaatoritest kõige laialtasemat kasutust leiavad bensodiasepiini derivaadid (diasepaam,oksasepaam,nitrasepaam,klonasepaam,fenasepaam).
Kliinilised põhilised näidustused on ärevusseisundid, unetus ,alkoholi võõrutusnähud, epilepsia ja teised krampidega seotud seisundid .
Trankvillisaatorid on ained,mis vähendavad negatiivseid emotsioone(ärevus,hirm, paanika ) avaldades seega rahustavat toimet psüühikasse.Trankvillisaatorite põhitoimet – võimet pärssida emotsionaaltet pinget,ärevust ja hirmu seostatakse nende pidurdava toimega emotsioonide integratsioonimehhanismidele eesaju limbilistes struktuurides,taalamuses ja hüpotaalamises.Terapeutilistes annustes mõjustavad trankvillisaatorid ajutüve retikulaarformatsiooni ja ajukoore aktiivsust minimaalselt.Märgatav võib see tome olla eakatel patsientidel.Vanuritel pärsivad bensodiasepiini derivaadid esimestel päevadel juba väikestes annuste orientatsiooniaktiivsust,tähelepanu,motoorset aktiivsust (kukkumised)ja mälufunktsioone.Eakad patsiendid taluvad trankvillisaatoreid halvasti.Seoses maksa ensümaatilise alanemisega pikeneb tunduvalt aeglaselt elimineeruvate trankvillisaatorite poolväärtusaeg ja väheneb kliirens .Selline iseärasus võib mõjutada oluliselt trankvillisaatotite põhitoimet eakatel ja põhjustada tõsiseid tüsistusi.
On tähelepanekuid, et noortel patsientidel areneb tüsistusi 5%-l, eakatel 40%-l bensodiasepiini derivaatide kasutanuist.Sagedasemad trankvillisaatorravi kõrvalnähud ja tüsistused vanuritel on ortostaatiline hüpotensioon, tahhükardia, ajuvereringehäired, mälu – ja intellektihäirete süvenemine, teadvushäired, unetus, rahutus ,hüpersedatsioon, düsartia, peavalud, hallutsinatsioonid, liigne müorelaktsioon, ataksia, uriini- ja roojapidamatus.
Kroonilisel manustamisel tekib tolerantsus mis esineb nii sedatiivse, uinutava, motoorse koordinatsiooni häirena.Võib tekkida ka sõltuvus, see oht on suurem suurte annuste pikaajalisel kasutamisel .Sõltuvus võib tekkida ka koos alkoholiga tarvitamisel. Eakate puhul on oluline teada,et bensodiasepiinide krooniline kasutamine põhjustab ka normaalse une häirumist ja kongitiivsete ning psühhomotoorsete funktsioonide halvenemist.
Kasutatud kirjandus:
http://www.med.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=646290/trankvillisaatorid.pdf
Scripta Medicorum Kliiniline Farmakolooia.
http://medicina.bestit.ee/bw_client_files/medicina/public/pdf_book_chapters/16_22.pdf