Tramm Nimega Iha (1)

Arutlus " Tramm nimega iha" probleemide üle - Blance 'i kannatused
Filmis "Tramm nimega Iha" oli keskseks tegelaseks Blance, kes otsustas oma nooremat õde, Stellat, New Orleansis külastada. Algul tundus see olevat lihtne puhkus, kuid pärast filmi vaatamist võib nentida, et tegemist oli traagiliste kannatustega, läbi peategelase silmade. Ajaliselt toimus sündmustik pärast Teist maailmasõda ning tol-ajal oli ühiskond pingeline ja rahutu . Lihtsaks ei teinud naise elu ka asjaolu, et noorem õde elas vaeses piirkonnas ning inimene,kes oli mugavustega harjunud , vajas kohanemiseks aega.
Blance'i elu varasemad aastad, mis tulevad jutuks alles filmi keskpaigus, ei olnud rõõmsameelsed. Naine abiellus noorelt mehega nimega Allan , kes kahjuks suri. Lähedase inimese kaotamine on alati raske, eriti abikaasa, ning leseks jäänud naine elas kaotust väga tugevalt üle. Ta piinleb ka filmis armastatu lahkumise pärast, kuigi möödunud on palju aastaid. Selline traagiline kogemus jättis talle hinge suure haava, mis ilmselgelt süvendab järgnevate sündmuste raskust ja valu. Üheks probleemiks, mida mainitakse linateoses mitmeid kordi , saab Belle Reve. See oli õdede maakodu, mille valduses suurusugune perekond oli mitmeid aastaid. Belle Reve jäi aga ajalooks, sest nad kaotasid selle. Vanem õde rääkis kuidas maalapp juba varasemalt vähenes. Selles olid süüdi eelnevad põlved, kes oma rikkaliku elulaadiga raha tuulde viskasid ning ka maast osakesi müüsid. Kuid maamaja kaotus ei olnud Blance'i elus kõige suurem hoop - ka vanemad olid siit ilmast lahkunud ning teised lähedased sugulased. Stella oli küll sellest teadlik ning käis ka matustel, kuid Blance pidi olema see, kes kõike korraldas ja majanduslikult organiseeris. Lisaks pidi ta nägema neid surnukehi mitmeid kordi ning noorena kaotatud armastusest haav kisuti mitmeid kordi lahti. Peategelane arvatavasti tundis kuidas ta maailm on kokku varisenud ning ainuke inimene, kes on ta juurde jäänud, on ta õde. Kaotanud kõik, tuli ta õele külla, et leida lohutust ja ka elujõudu.
Laurelist New Orleansi tulek ei jätnud aga muresid maha. Kui Stella oli mõistev Belle Reve suhtes, siis ta abikaasa mitte. Stanley leidis, et kõik, mis kuulub ta naisele, kuulub ka talle. Lisaks polnud tal varem olnud kokkupuuteid naise õega, seega ei usaldanud ta teda ning arvas , et too proovib neid tüssata ja raha neist varjul hoida. Tõde aga jäi Blance'i juurde ning tal oli ka tõestusmaterjale selleks. Alates tollest hetkest oli tunda pinget Blance ja Stanley vahel. Samas oli ka peategelane väga flirtiv karakter ning tegi vihjeid kõikidele meessoost tegelastele, keda ta kohtas , Stanley polnud erand . Nende omavaheliste nääklemiste keskmes oli ka Stella, kes üritas olla neutraalne ning palus mõistmist mõlemalt poolelt. Üheks flmi haripunktiks sai Stanley vihahoog, mille käigus lõi ta oma naist, kes kandis samal ajal last. See andis loomulikult Blance'le võimaluse veenda oma õde ümber oma mehe suhtes, kuid naine siiski andestas oma abikaasale. Sellega ta õde muidugi ei nõustunud ning laimas Stanley't igal võimalikul hetkel. Kui lapseootel Stella haigasse läks, siis otsustas mees oma naise õe paika panna ning vägistas ta. See sai ka pöördepunktiks Blance mõistuses, kes oli algusest peale olnud malbe ja nõrguke.
Abi ja tuge nõudev vanem õde sai ka natukene rõõmu ja turvalisust tunda, kuid see jäi üürikeseks. Tema New Orleansi reisi sisemise rahu hetk oli Mitchi saavutatud. Mitch oli Stalney sõber, omavahel tunti üksteist mitmeid aastaid. Blance kohtas meest ühel õhtul, kui mehed pokkerit mängisid. Kohe algusest peale oli nende vahel tunda romantilisi tundeid. Blance'i silmarõõmu ema oli aga väga haige, mis oli ka põhjuseks, et Mitch oli mõistev ja kaastunnet otsiv . Nad sobisid üksteisele, sest mõlemad otsisid kedagi, kellega olla ja keda armastada. Juttu tuli ta tõelisest koosolemisest ja abielust , kuid see aeg jäi väikseks. Stanley rääkis kuulujutte Mitchile, mis ei hoidnud ta südamedaami heas valguses. Jutud vastasid aga tõele ning mees leidis, et naine ei ole talle sobiv ja eriti ta emale. See andis loomulikult Blance'le tugeva emotsionaalse hoobi, too ootas teda oma sünnipäeval, süda täis rõõmu ja õnne, kuid mees ei ilmunud. Naisele, kes on nii habras ja haavatav, on vaja meest kõrvale. Leian, et ta süüdistas end ning leidis, et ta jääbki elu lõpuni üksikuks. See mõte omakorda viis ta aina lähemale hulluks minemisele. Ta pidas end ka süüdlaseks oma esimese abikaasa surmas. Ta oli tabanud Allani koos teise mehega. Kui ta otsustas lõpuks selle koha pealt meest rünnata, siis Allan oli endalt elu võtnud. Pärast seda oli Blance'i elu halvemuse poole läinud ning pärast kõiki neid perekondlikke kaotusi ja majandusliku kindlustuse kaotust, ei suutnud ta enam traagilisi sündmusi üle elada.
Blance'i hullumeelsus ei jäänud teisel kahe silma vahele. Pärast vägistamist Stanley poolt kaotab naine oma viimase reaalsus taju. Ühel päeval ta istubki voodi peal ning ootab üht meest, kes ta kaugele ära viiks ning kes tema eest hoolt kannaks. Ta ootab härra Huntley'd, kellele on ta jätnud mitmeid telegramme. Oodates on ta rahulik ja räägib merest. Ta on rõõmsameelne, kuid teised seal ruumis teavad, et talle ei tule järgi too mees, vaid hoopis hullumaja arstid. Kui lõpuks Stella õde arste märkab hakkab tal hüsteeriahoog. Ta karjub ja väidab, et kuuleb hääli. Tema vaimne tervis on väga tugevalt kahjustada saanud, kõik need üleelamised on röövinud temalt ta hinge, jättes alles vaid pettekujutelmad õnnest ja rahust. Ta tuli New Orleansi ihaga leida midagi uut, midagi elu väärilist, kuid kõik sealsed sündmused viisid teda veel kiiremini kuristikust alla. Arstidega kaasa minnes tõuseb veel Mitch püsti ja süüdistab Stanleyt. Tema muidugi ei teadnud vägistamisest, kuid kõik on teadlikud sellest, kuidas Stanleyga suhted olid teravad ja kuidas too üldsegi Blance'i omaks võtta ei tahtnud. Stella õde oli omamoodi inimene, ta võis olla küll luksust armastav ning uhke inimene, kuid selliseid hingelisi piinu ei vääri keegi meist. Need hävitasid ta.