Tema põhimõteteks olid „inimene on saladus“ ning „Kristus on ideaal“. Lev Tolstoi sündis 1828. aastal. Tema ema suri siis, kui poiss oli 2-aastane ning isa siis, kui 9-aastane. Lapsi kasvatas isa õde. Tolstoi pidas päevikut, millest hiljem sai triloogia - „Lapsepõlv“, „Poisiiga“ ja „Noorus“. Tolstoi lahkus ülikoolist, et iseseisvalt õppida. Ta reisis palju. Oma naise Sofia Bersiga oli tal 13 last. Tolstoil tekkisid naisega erimeelsused, sest Tolstoi andis talupoegadele oma vara. Ta aitas talupoegadel ka tööd teha, hoolimata sellest, et ta rikas oli. See pakkus talle naudingut. Tolstoi otsustas kirjutada aabitsa ning ta hakkas kreeka keelt õppima. Aabits oli liiga raske ning see ei leidnud kasutust. Tolstoil olid omad põhimõtted: Vägivallale vägivallaga mitte vastata Kristlik ligimese armastus Patriarhaalne eluviis Isiklik enesetäiustamine
Salongides kõneldakse prantsuse keelt, seda peetakse sikiks nagu kõike, mis on pärit Prantsusmaalt. See mood aga muutub peagi: pool Euroopat on konfliktis Napoleoniga, kes võidab ühe lahingu teise järel ja on suunanud nüüd oma himustava pilgu tsaaririigi poole. Riik peab taas kaitsele asuma ja paljud aadlikud tõmbavad selga oma tipp-topp univormid. "Sõda ja rahu" oli pikk ja keeruline protsess, mis kestis mitu aastat ja lõpetati alles aastal 1869. Algul oli Tolstoil plaanis kirjutada romaan 1825. aasta dekabristide ülestõusust. Dekabristid oli aadlisoost ohvitserid, kes tõusid tsaar Nikolai I vastu üles ja keda karistati kas surmanuhtluse või pagendusse saatmisega. Tolstoi kavatses kirjeldada ühe vastuhakkaja elu ja saatust ja sattus nii Napoleoni sõdade ajastusse. Ulatuslikust materjalist, mis kirjanik nende aastate kohta kogus, koorus välja teine, ajalooliselt tunduvalt sügavamale ulatuv aines. Ta pani "Dekabristid"
kaotanud oma siiruse ja headuse. Kui väga pingutada, võib tagasi jõuda ideaalini ehk loomulikkuseni. Kaukaasias kirjutas veel mitu jutustust: ,,Rünnak" ja ,,Metsaraiumine". Need on pühendatud Venemaa sõjategevusse. (Lermontov suhtus eitavalt sõjasse, Tolstoi vastuoluliselt lihtinimesed võtavad sõjast osa, et maad kaitsta, sõda on nende jaoks töö, noore aadliku jaoks pole sõda loomulik, on kajräärivahend või romantiline seiklus, sangarlikkus.) Tolstoil on 2 vaprusetüüpi sõdurivaprus, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ja ohvitserivparus mäng ja teesklus, et veenda ennast ja teisi, kui vägev mees ma olen. 1854. aastal algas Krimmi sõda. Seal onselline linn nagu Odessa, aga Tolstoi teos räägib mingist muust linnast, Sevastoopolist. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, aga Krimmi sõda sai uue mõtte oma linna ja kodumaa kaitsmine. Ta kirjutas seal 3 jutustust:
ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures. Aastatel 18441847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta. Aastatel 18511856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 18541855 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg. Tolstoi looming kajastab peamiselt vene elu, mida ta ise nägi ja koges. Tema esimene kirjandusteos, autobiograafiline jutustus "Lapsepõlv", ilmus 1852. aastal ajakirjas Sovremennik. Triloogia järgmised osad kandsid pealkirju "Poisiiga" ja "Noorus". Elu lõpupoole tekkis Tolstoi konflikt vene tsaarivalitsusega ning tema viimased teosed ilmusid välismaal. A.Tsehhov:
See on zanrilises plaanis väga huvitav tekst. Tolstoi huvitus vanemast kirjandusest. Zanr on õpetuslik ehk didaktiline traktaat kasutati 18. sajandil. Samas zanris on ka Radistsevi ,,Reis Peterburist Moskvasse". See on teisalt ka reisikirjeldus. Tolstoi kirjeldab ka oma teoses reisimuljeid. Ta kirjeldab ühte paika Sveitsis asuvat imeilusat linna; kirjeldab ka sündmustikku, aga kogu jutustuse vältel leiab palju moraliseerivat. ,,Sevastoopol mais" Tolstoil õnnestus leiutada huvitav jutustamismaneer jutustaja on väga enesekindel, resoluutne, julm oma tegelaskujude suhtes. Seda jutustajakuju hakkab Tolstoi arendama oma loomingus. Uuesti ilmutab see jutustaja end ,,Kahes hussaaris". Jutustajal on võime teada tulevikku, ta teab kõike. Luzernis tuleb Tolstoi sellise jutustajakuju juurde. Jutustaja ei ole kunagi võrdne autoriga. Luzernis sarnaneb jutustaja väga autorile. Esmakordselt sõnastab Tolstoi oma suhtumise kaasaegsesse
pettub selles. Hiljem selline slavofiil, kõik läänes olev võõras ja kultuurile hukutav, vaimsete väärtuste nullimine. Kui tuleb tagasi Venemaale, avab Jasnaja Poljanas talulaste kooli, mis tegutsed 1859-1862. Asutab ka pedagoogilise ajakirja samanimelise. See kool on talulastele ja õpetajateks on tudengid, kes on mingitel põhjustel ülikoolidest lahkuma pidanud ja Tolstoi ise. Kirjutab ka talulaste jaoks lugemise palu. Aga Tolstoil on ikka niisugune loomus, mis paneb teda kõndima küll ühes kraavis ja teises kraavis, aga mitte kunagi elu keskmisel teerajal. ,,Kellel ja kellelt õppida kirjutama, kas talupoegade lastel meilt või meil hoopis talupoegade lastelt." Artikli pealkiri. Koolis vabakasvatus, õpetajate probleem, et õpetajad hariksid neid talulapsi. 1860. Käib teisel välisreisil ja tutvub ka oma tulevase abikaasaga. Sofia on abikaasa nimi, nimeka Moskva arsti tütar. 1862. Aastal abiellus, peres 13 last
kaotanud oma siiruse ja headuse. Kui väga pingutada, võib tagasi jõuda ideaalini ehk loomulikkuseni. Kaukaasias kirjutas veel mitu jutustust: ,,Rünnak" ja ,,Metsaraiumine". Need on pühendatud Venemaa sõjategevusse. (Lermontov suhtus eitavalt sõjasse, Tolstoi vastuoluliselt lihtinimesed võtavad sõjast osa, et maad kaitsta, sõda on nende jaoks töö, noore aadliku jaoks pole sõda loomulik, on kajräärivahend või romantiline seiklus, sangarlikkus.) Tolstoil on 2 vaprusetüüpi sõdurivaprus, mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest ja ohvitserivparus mäng ja teesklus, et veenda ennast ja teisi, kui vägev mees ma olen. 1854 algas Krimmi sõda. Seal onselline linn nagu Odessa, aga Tolstoi teos räägib mingist muust linnast, Sevastoopolist. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, aga Krimmi sõda sai uue mõtte oma linna ja kodumaa kaitsmine. Ta kirjutas
Näha on siin Lorelai konseptsiooni. Achin von armin (17811831) vastupidiselt romantikutele keda kujutame tormakate ja tundeliste inimestena. Armin leidis et vana ilmakord sobib hästi kui neid õigesti kasutada (mis kehtib igasuguste struktuuride puhul. Von Armin nii nagu Tolstoi rakendas oma ,,seitsmes külas" oma põhimõtteid, olles hea isand oma talupoegadele ja haldas oma seitset küla nii et see oli idealistlik piirkond keset saksamaad. Sama unelm oli ka Tolstoil, kellel see samuti õnnestus. Loomingus ei ole peale isiklike kontaktide sidet jena romantikutega. Tema põhiteoseks jääb ,,Poisi võlusarv" mida ta koos Brentanoga välja andis. Armin läks kaugemale Brentanost. Kui bRentanol oli Lorelei see kes mehi eemale meelitasid, siis Arminil oli palju neid eksinud naisi kes lõpuks õige tee leidsid. Nt >,,Krahvinna Dolorese vaesus, rikkus, süü ja kahetsus". Junkruna kõneles ta ka kohustuste täitmisest riigi ees
tegelikult olukorra sees ei ole, ta on kõikjal kohal, on kõikide nende sündmuste tunnistajaks). See kroonik fikseerib sündmusi sellises mahus ja järjestikuses nagu ta suudab neid haarata puhtalt teatrivaataja positsioon. Teatrivaataja näeb ainult välistegelast (erineb selle poolest romaanilugejast, ei saa lugeda mõtteid jne). Dostojevskil sama moodi paneb krooniku sündmustesse ja see seletab nagu oleks ta teatrivaataja. Tolstoil on hoopis vastupidine meetod. Tolstoi autorina näeb, teab kõike, tungib kangelase kõige sügavamatesse mõtetesse, motiividesse, ükski tema tegelastest ei saa tema eest midagi varjata. Dostojevski kroonik näeb väliseid külgi mitte salajasi motiive. Ehk ta viibiks nagu mingisugusel teatrietendusel, mille ta pärast üles kirjutab. Tema teosed olid ülimalt teatraalsed, aga ta ei kirjutanud näidendeid. Ometi võime rääkida temast kui kõige teatraalsemast kirjanikust
Aastail 1859 avas Tolstoi Jasnaja Poljanas taulaste kooli. Kirjanik hindas elavat sidest talurahvaga, talulastega. Pedagoogikas järgis ta vabakasvatuse põhimõtet st. selle kooli õpilased käisid koolis siis kui nad tahtsid ning tegelesid sellega mis neile meeldis. Õpetajatele oli see väga raske, sest nad pidid oma ainet õpetama nii huvitavalt, et lastel tekiks tahe ise õppida. Aasta pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal korraldati Jasnaja Polnajas läbiotsimine, sest Tolstoil tekkis erva konflikt kohalike aadlitega. Koolis õpetasid üliõpilasrahutuste pärast ülikoolist välja visatud üliõpilased. Lev abiellus nimeka Moskva arsti tütre Sofja Bersiga. Tolstoi oli sunnitud kolma Tartusse, sest lapsed pidid astuma gümnaasiumisse. Nüüd püüdis kirjanik elada ja uskuda nagu rahvas-,,töötada, alistuda, kannatada ja olla helde''. L. Tolstoid peeti vene patriarhaalse talupoegkonna ideoloogiks, 100- miljonilise maarahva advokaadiks
Õpetas ise. Kirjutas õpikuid kui ka hariduselu käsitlevaid arutlusi. Seisukoht oli, et aadlikud on võõrandunud loomulikkusest ja lihtsusest. Talupojad elasid rahva väärtushinnangute aluses, neist tuleks eeskuju võtta. Iseäranis tuleks lähtuda lastest. Vabakasvatuse põhimõte. Ja õpetamine peaks toimuma nii, et õpilased tahaksid õppida, kuna on nii huvitav. Õppima peaks ainult, kui tahad ja oled valmis. Saabub ellu naine, abielluvad. Sofia Bers. Tunnistatud Moskva arsti tütar. Tolstoil oli kokku 13 last. Armastasid, palju lapsi. Naine 18a, mees 34a. Armunud. Mees arvas, et saladusi ei tohi paari vahel olla, jäägitu usaldus ja avameelsus oluline. Pidas päevikut, püüdis end nii täiustada. Hulk märkmeid elust. Andis Sofiale lugeda. Sofia oli õnnetu, lugedes erinevaid lugusid (ka naisterahvastest). 20 esimest aastat oli suhe õnnelik. Arvestasid teineteisega. Hakkab ka mahukamalt kirjutama. 1863-69 epopöaromaan „Sõda ja rahu“ Kokku 4 köidet
annaabi.ee 
