(Viena Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi Oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. Lüüdi murre on üpris sarnane vepsa keelele. Peamiseks erinevuseks soome keelega võrreldes on see, et kõigis karjala murretes kasutatakse arvukalt vene laensõnul. (Õispuu, 1983) Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri- kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi esimesel poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Karjala keel ei juurdunud kirjakeeleks ning kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Viena Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt. (Fenno-Ugria, 2015) 1991. aastal väljakuulutatud Karjala Vabariigi (endine ANSV) ainsaks riigikeeleks on vene keel
Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedal vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes. Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud trükisõnas, kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Valge mere Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt. Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas kasutati 1920.-1930. aastail kirjakeeltena soome ja vene keelt
1991. aastal välja kuulutatud Karjala Vabariigi (endine ANSV) ainsaks riigikeeleks on vene keel. Karjala keelt ei kuulutatud riigikeeleks, kuna puudub ühtne karjala kirjakeel ning karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Ka soome keelt ei tunnustatud riigikeelena. Karjala kirjekeel või kirjakeeled on praegu loomisjärgus. Keele eripära Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Venemaal elavaid Soome-ugri rahvaid ähvardab pealesuruva vene kultuuri all iseeneslik väljasuremine. Keele kõnelejad 2002. aasta ülevenemaalisel rahvaloendusel loendati 93 344 karjalast, neist 53% räägib karjala keelt. 1989
Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedal vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes. Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud trükisõnas, kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Viena Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt. Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas kasutati 1920.-1930. aastail kirjakeeltena soome ja vene keelt
Soome ja karjala keel keelustati Stalini võimu ajal. Karjala keelt peeti soome keele murdeks ning kirjakeelt ei arendatud. Üritati kasutusele võtta kirillitsat. Soome, ja mitte karjala keel, oli Karjala ametlikuks keeleks alates Talvesõjast (1940.a.) kuni 1980-ndateni, kui algas perestroika. Alates 1990-ndate lõpust on üritatud karjala keelele anda ametlik staatus. Tänapäeval peab Karjala Vabariik karjala keelt iseseisvaks keeleks. Tohtkiri nr 292 on Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel leitud kasetohutükk, millesse on kraabitud kirillitsas vanim teadaolev läänemeresoomekeelne kirjutis. Ajaloolaste ja keeleteadlaste arvates on tegu umbes 13. sajandi keskpaigast pärineva karjalakeelse tekstiga. Ajalugu I aastatuhande II poolel pKr oli karjalaste tuumikalaks ilmselt Laadoga järve ja Soome lahe vahel asuv Karjala maakitsus (kannas). Elatuti peamiselt maaviljelusest ja
15. Nimeta varaseid allikaid, millest võib leida ainest eesti mütoloogia kohta. Too vähemalt kaks näidet nendes allikates vahendatud mütoloogiliste süžeede või motiivide kohta. Bremeni Aadama Hamburgi kiriku piiskopide teod- kirjeldatakse saart Aestland (Eesti?), mille elanikud “ei usu kristlaste jumalat”. Selle asemel “austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi, kes valitakse väga hoolikalt välja. Novgorodi tohtkiri- neid leitud Novgorodi väljakaevamistel, seal mainitakse nn Jumala noolt ehk PIKSET. See oli loits pikse vastu, et inimene viga ei saaks. Hiljem vastu vaieldudoli hoopis mingi kuldne kurikas või vaskne vasar. Jumala nooleks olid teatud haigused, nt lendva. Henriku Liivimaa kroonika- mainitakse „suurt jumalat“ Tharapitat, samuti räägitakse Tharapitast loobumist ristimise läbi. Juttu Virumaa ristimisest, seal on 3 küla, kus mägi,
viljahaldjad, külapühamud ja preestrid. 9. Nimeta varaseid allikaid, millest võib leida ainest eesti mütoloogia kohta. Too kaks näidet nendes allikates vahendatud mütoloogiliste süžeede või motiivide kohta. Bremeni Aadama Hamburgi kiriku piiskopide teod- kirjeldatakse saart Aestland (Eesti?), mille elanikud “ei usu kristlaste jumalat”. Selle asemel “austavad nad draakoneid ja linde, kellele nadohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Novgorodi tohtkiri- pikseloits Henriku Liivimaa kroonika- mainitakse „suurt jumalat“ Tharapitat, samuti räägitakse Tharapitast loobumist ristimise läbi. 10. Kirjelda R. Fr. Faehlmanni loodud eesti mütoloogia panteoni ning seleta lahti, missugustele allikatele tema käsitlus toetub. Eestlaste ainujumal Taara, Vanaisa ehk Vana Kangelased ehk Kaleviidid: Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane (kõik < Kalevala); Koit ja Hämarik; Kalev oma abikaasaga
Bremeni Aadama Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum (Hamburgi kiriku piiskoppide teod, 1073-1076) kirjeldatakse saart, mille elanikud "ei usu kristuse jumalat", selle asemel "austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks" Novgorodi tohtkiri nr 292 (13. sajand) Läti Hendriku Liivimaa kroonika ristimine, Tharapitha (jumal), eestlane hüüab appi hiit, mitte jeesust, muudes HLK kohtades mainitakse Tharapitha välja heitmist ehk temast loobumist ristimise kaudu NÄITED: 10. Kirjelda R. Fr. Faehlmanni loodud eesti mütoloogia panteoni ning seleta lahti, missugustele allikatele tema käsitlus toetub. Eestlaste ainujumal Taara, Vanaisa eh Vana
alge on teineteisest sõltumatud); Maaema ja taevajumal Viljahaldjad Külapühamud ja preestrid 9. Nimeta varaseid allikaid, millest võib leida ainest eesti mütoloogia kohta. Too kaks näidet nendes allikates vahendatud mütoloogiliste süžeede või motiivide kohta. Esimesed allikad kust võib leida ainest eesti mütoloogia kohta on Novgorodi esimene leetopiss, Hamburgi piiskoppide teod, Novgorodi tohtkiri, Läti Henriku kroonika. Esimeses allikas on räägitud sellest, et eesti aladel levinud jumal viib surnud inimesed sügavikku, välimuselt on nad mustad ja tiivulised ja neil on saba. Gesta: Hamburgi kiriku piiskoppide teod (1073-1076). Selles nimetatakse saart Aestland (Eesti?), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi, kes peavad olema terved, et draakon ei lükkaks ohvrit tagasi. 10
Too vähemalt kaks näidet nendes allikates vahendatud mütoloogiliste süžeede või motiivide kohta. Bremeni Aadama Hamburgi kiriku piiskopide teod- kirjeldatakse saart Aestland (Eesti?), mille elanikud “ei usu kristlaste jumalat”. Selle asemel “austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi, kes valitakse väga hoolikalt välja. Novgorodi tohtkiri- neid leitud Novgorodi väljakaevamistel, seal mainitakse nn Jumala noolt ehk PIKSET. See oli loits pikse vastu, et inimene viga ei saaks. Hiljem vastu vaieldudoli hoopis mingi kuldne kurikas või vaskne vasar. Jumala nooleks olid teatud haigused, nt lendva. Henriku Liivimaa kroonika- mainitakse „suurt jumalat“ Tharapitat, samuti räägitakse Tharapitast loobumist ristimise läbi. Juttu Virumaa ristimisest, seal on 3 küla, kus mägi, metssündis saarlaste Tarapitha, kes lendas Saaremaale
Lüüdi murre on üpris lähedane vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes. 30 Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri - kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud trükisõnas, kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Viena Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt. Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas kasutati 1920.-1930. aastail kirjakeeltena soome ja vene keelt.
annaabi.ee 
