· Kilpjas: leht, mille roots kinnitub lehelaba alumise pinna keskossa. Leheroodumine: · Sulgroodne: ühe tugeva pearooga ja sellest sulgjalt harunevate külgroodudega lehed. · Sõrmjas: Leht, mille laba aluset väljub mitu peaaegu ühetugevust roodu. · Kaarroodne: leht, mille alusest tippu kulgeb mitu enam-vähem ühetugevust kaarjat roodu. · Rööproodne: pikk, kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu Leheserv: · Terveservaline: Leheserv on sige nagu joon. · Saagjas : leheserv on teravate, lehe tipu poole suunatud hammastega ja nende vaheliste osadega. Nt. nõges · Kahelisaagjas: saagjas leheserv, mille hammastel on omakorda väiksemad saagjad hambad. · Hambuline : legeserv on teravatipuliste hammaste ja tömpide või kaarjate hambavahedega. · Kaarhambuline : Lehe servas on allapoole suunatud hambad, mis omakorda võivad olla hambulised.
valgustingimustes, siis muudab ta ka oma värvi vastavalt valguse intensiivsusele nõrgas valguses tumedam ja intensiivses valguses heledam. Isegi herbaariumis heledaks pleekinud taimed muutuvad pärast täielikus pimeduses hoidmises uuesti tumedaks. (Trei, 1991) EHITUS Punavetikaid on olemas nii üherakulisi kui ka hulkrakseid. Viimane neist on tavalisem. Kõikide hulkraksete punavetikate talluse aluseks on rakuline niit, mis võib olla harunenud, lame ja terveservaline või lõhestunud ja liigestunud plaatidena. Tallused on suuruselt väga erinevad, mikroskoopilised kuni 1-2 meetri pikkusued. Eesti merevetes kasvavad põõsakujulised punavetikad, väheste eranditega. Rakulise niidi koorkiht ehk assimilatsioonikiht eritab rakkudevahelist ainet, mis seob niidid ühtseks koeks. (Trei, 1991) Rakkude keskosas asub suur vakuool, tsütoplasma on viskoosne ja paikneb seinmiselt. Rakukest
mikroorganismide eest. 1.3. Söögitoru on lihaseline, umbes 25 cm pikkune torujas seedekanali osa, mille kaudu liigub toit neelust makku. Söögitorus on kolm kitsust, millesse võivad alla neelatud võõrkehad kinni jääda. esimene kitsus on neelu üleminekul söögitoruks ja see on seedekanali kitsaim koht. Kui ese pääseb siit läbi, läbib ta ilmselt kogu seedetrakti otsast lõpuni, juhul kui allaneelatud ese pole eriti pikk või terveservaline. 1.4. Magu on seedekanali ülaosa reservuaarja toidu annustaja, mis lükkab toidumassi sobivates kogustes edasi peensoolde. Toitu töödeldakse enneedasi toimetamist. Magu mahutab umbes 1,5 liitrit toitu, kuid tühjana tõmbub üsna väikeseks. Maomahl on maolimaskest ja selle näärmete rakkude eritis. Ööpäevane kogus on 2-3 liitrit. Maomahlas on soolhapet, pepsiini ja lima. Katterakud eritavad sellesse ka
..8 lehestunud vart, tavaliselt 4...5 vart. Varte arv puhmas oleneb sordist, seemnemugula suurusest ja idanenud pungade arvust. Puhma tüüp lehestumise järgi: 1. Lehetüübiline - lehed varjavad varre 2. Varretüübiline - lehti on hõredalt ja varred on hästi näha. Puhma kuju järgi: 1. Püstised - varred on püstised ja hargnemine toimub varre alumises osas; 2. Laiuvad - varred on längus ja nende hargnemine toimub peamiselt varre ülemises osas. Leht: 1. Esimene leht on terveservaline lihtleht; 2. Järgmised lehed on katkestunult paaritusulgjad. Lehed koosnevad pearootsust ja segmentidest. Lehed on kaetud karvakestega ja nad paiknevad varrel spiraalselt. Tavaliselt on nende asend horisontaalne. Sordiomase tunnusena võivad pearoots ja külgrootsud olla pigmenteerunud. Lehtede jagunemisel kasutatakse kolme astet: 1. Nõrk jagunemine - on olemas üks paar vahesegmente; 2. Keskmine - keskpaikseid vahesegmente on kuni 2 paari,teisi vahesegmente on vähe; 3
juures punakaspruunide karvatuttidena, leht alt sinakas-hall) Tilia platyphylla suureleheline pärn (karvane , eriti alt küljelt, lehe suurus on varieeruv) Tilia x vulgaris läänepärn( lehed on õhukesed, pealt küljelt rood on sissevajutatud, karvad esinevad karvatuttidena külgroogude nurkadel, eriti alaosas, tutid on hallikaspruunid heledamad) Thymelaeaceae- näsiniinelised Daphne mezereum harilik näsiniin(leht talbjas õhuke, terveservaline,karvadeta , õied lillakas- roosad, kõrgus 1m, viljad punased ja mürgised) Hõbepuulised- Elaeagnaceae Hippophae rhamnoides harilik astelpaju (lehed on lineaarsed, hõbedased karvad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid, lehed on terve servaga) Ruudilised- rutaceae Phellodendron amurense amuuri korgipuu( hästi ilus, paaritusulgjad lehed, kõva rootsuga,
Mõjub verd vedeldavalt, seega rasedad peaksid koirohust loobuma! 13 ESTRAGONPUJU e. TARHUN Artemisia dracunculus Korvõielised (Asteraceae) Botaaniline iseloomustus kõrge, aromaatne rohttaim VARS sirge, ülaosas harunev, hästi lehistunud LEHT kitsas (kuni 10 mm), lineaalne, tervatipuline ja terveservaline ÕIS valkjaskollane, õied asuvad kerajates õisikutes SEEMNED valmivad seemises Ajalugu Taime algne kodumaa on Lõuna-Venemaa ja Mongoolia stepialadel, kuid tänu ristisõdalastele on ta ka Vahemeremaades kodunenud. Saksa keeles nimetati teda ,,maotaimeks", prantslased kutsusid teda ,,draakonirohuks", sest usuti, et ta ravib maohammustusi Kasvatamine Külvi võib teha otse avamaale. Kasvuruumiks tuleb arvestada 50 80 cm taime kohta. Põua ajal vajab kastmist
sõlmevahedega, kusjuures noor kasvav kude asub sõlmevahe alumises osas · I rühma teraviljadele on iseloomulik, et nende maapealne kõrs ei harune · Võrsete arenemist kõrre alusel, mullas asetsevate sõlmede külgpungadest nimetatakse võrsumiseks · Võrsete tekkimise kohta nimetatakse võrsumissõlmeks Leht Koosneb lehetupest ja lehelabast · Lehetupe moodustab alumine leheosa, mis on keerdunud torujaks ja ümbritseb kõrt · Lehelaba on kõrrelistel teraviljadel rööproodne ja terveservaline · Lehetupe lehelabaks ülemineku kohal asetseb lehe keeleke, väike ja õhuke poolabipaistev kilejas volt, mis ümbritseb tihedalt kõrt ja takistab vee tungimist lehetupesse · Odral, nisul ja rukkil on lehelaba alusel nn. kõrvakesed, mis on lehealuse valkjad teravad külgmised kasvundid, mis haaravad kõrt · idanemine · tärkamine · võrsumine · kõrsumine · loomine · õitsemine · valmimine 10. Pehme ja kõvanisu 11. Nisu terise anatoomiline ehitus · Õisik
Kõrvpaju (Salix aurita L.) Kõrvpaju on madalam põõsas, kasvades 1 max. 2 m kõrguse rohkesti hargneva põõsanakõikjal üle Eesti soodes, kraavikallastel, metsaservades jm. Üldareaal Euroopa ja Siberi põhjaosa. Võrsed peened,noorelt pruunikashallid, karvased, vanemad punakaspruunid, läikivad, paljad. Pungad hoiduvad võrsest eemale, kuni 4 mm pikad, punakaspruunid, veidi karvased. Lehed ümarad kuni äraspidimunajad, kuni 5 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, leheserv saagjas või terveservaline, noorelt mõlemalt küljelt hallikaskarvased, hiljem pealt hajuskarvased, alt hõredalt viltjad. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. Õitseb enne lehtimist, urvad kuni 2 cm pikad. Majanduslikku ja haljastuslikku tähtsust ei oma, annab kergesti hübriide teiste pajuliikidega. Verkjas paju (Salix starkeana Willd.) Väike madal kuni 1 m kõrgune peente võrsetega põõsake kasvab hajusalt kogu Eestis, puisniitudel, metsaservades, ojade ja kraavide kallastel. Üldareaal Euraasia põhjaosa
vormist. Karukold on okasmetsades laialt levinud taim. Sporofüüt kujutab endast pikka roomavat võsu, millel on vertikaalsed külgharud ja lisajuured. Võsu ja juured harunevad tipmiselt. Juhtkimp asub varre keskel. Kesksilinder võtab enda alla väikese osa varrest. Paks kooreosa on läbitud lehejälgedest. Kambium puudub. Vars ja lehed on kaetud epidermiga, milles paiknevad õhulõhed. Lehelaba on lineaalne, terveservaline, lõpeb pika peenikese karvakesega. Eospead asetsevad püstiste külgharude tippude kahe-, harvem kolme- kuni viiekaupa. Eospea on silindrilise kujuga, koosneb teljest, millel tihedalt paiknevad soomusjad, kolmnurksed, teritunud ja tõusva tipuga sporofüllid. Sporofülli ülapoolel paikneb lühikesel jalal seisev neerukujuline sporangium eostega. Spoorid on ühesuurused, väikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, välimisest – eksiinist ja sisemisest – intiinist
nad eralduksid kergesti vormist. Karukold on okasmetsades laialt levinud taim. Sporofüüt kujutab endast pikka roomavat võsu, millel on vertikaalsed külgharud ja lisajuured. Võsu ja juured harunevad tipmiselt. Juhtkimp asub varre keskel. Kesksilinder võtab enda alla väikese osa varrest. Paks kooreosa on läbitud lehejälgedest. Kambium puudub. Vars ja lehed on kaetud epidermiga, milles paiknevad õhulõhed. Lehelaba on lineaalne, terveservaline, lõpeb pika peenikese karvakesega. Eospead asetsevad püstiste külgharude tippude kahe-, harvem kolme- kuni viiekaupa. Eospea on silindrilise kujuga, koosneb teljest, millel tihedalt paiknevad soomusjad, kolmnurksed, teritunud ja tõusva tipuga sporofüllid. Sporofülli ülapoolel paikneb lühikesel jalal seisev neerukujuline sporangium eostega. Spoorid on ühesuurused, väikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, välimisest eksiinist ja sisemisest intiinist
nad eralduksid kergesti vormist. Karukold on okasmetsades laialt levinud taim. Sporofüüt kujutab endast pikka roomavat võsu, millel on vertikaalsed külgharud ja lisajuured. Võsu ja juured harunevad tipmiselt. Juhtkimp asub varre keskel. Kesksilinder võtab enda alla väikese osa varrest. Paks kooreosa on läbitud lehejälgedest. Kambium puudub. Vars ja lehed on kaetud epidermiga, milles paiknevad õhulõhed. Lehelaba on lineaalne, terveservaline, lõpeb pika peenikese karvakesega. Eospead asetsevad püstiste külgharude tippude kahe-, harvem kolme- kuni viiekaupa. Eospea on silindrilise kujuga, koosneb teljest, millel tihedalt paiknevad soomusjad, kolmnurksed, teritunud ja tõusva tipuga sporofüllid. Sporofülli ülapoolel paikneb lühikesel jalal seisev neerukujuline sporangium eostega. Spoorid on ühesuurused, väikesed, tetraeedri kujulised. Eoste kest koosneb kahest kihist, välimisest eksiinist ja sisemisest intiinist
annaabi.ee 
