Mõne aja pärast tuli teenindaja, kes meid sealt minema saatis sellepärast, et me midagi ei tellinud. Minu, kui kliendi vajadusi ei arvestatud. Kuna teenindaja ei toonud mulle menüüd, siis ei saanud ma ka tellimust teha. Sel hetkel oli ka rahvast vähe. Teenindajal polnud õigust meid välja visata. Esmamulje ja kättesaadavus pubil on üldiselt hea. Interjöör tekitab koduse tunde, pubi asub Rakvere kesklinnast 500 meetri kaugusel. Teenindaja valmisolek oli halb. Teretati küll, aga lauda ei toodud menüüd. Keegi ei huvitunudki sellest, kas soovid midagi tellida või mitte. Kuna enne äraminekut solvati, et pubi pole noortekogunemise koht, ei öeldud head aegagi. Arvan, et teenindaja tuleks saata teeninduskursustele, kus ta õpiks klientidega õieti suhtlema. Kliendiga peab olema viisakas, olgu see probleem milline tahes. Mina näiteks pole seal enam käinud. Teenindaja suutis minu ja sõprade silmis Virma pubi maine küll maha teha.
kaasa anti tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, 20. sajandil ennekõike õunu ja kompvekke. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oina- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid lambaid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita lammaste edenemiseks lamba häält tegema. Mida kadrid tegid Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja
pole siiski olnud nii kärarikkad kui martide omad. Kindlasti kuulusid aga tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse ning tüdrukute käsitööde kontrollimine. Tavaline oli rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale nagu ka okstega peksmine tervise ja edu tagamiseks. Lauldi, sooviti karjaõnne ja koguti andisid. Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Skemaatiliselt koosneb rituaal: 1) maskeerimisest, 2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba,
Kohvi pani jälle leti peale ja me pidime ise need endale lauda viima. Järgnevaks kordus kõik eelmisel korral olnu. Kohvi oli kange ning keegi ei teinud meist välja. Erinev oli vaid see, et pärast kohvi joomist ja väikest arutamist toimuvast, otsustasime lahkuda ning jõudes ukse juurde sooviti meile ilusat päeva. Vastates samaga jäi lõpuks ikkagi pigem positiivne mulje sellest kohast. Kokku külastasime kohvikut viiel korral ning enamasti oli kõik sarnane. Ühel päeval teretati viisakalt, kuid sama järgmisel korral ei tehtud väljagi. Tegemist oli kahe erineva teenindajaga, kus oli tegemist siis tõsise ning mossis mittesuhtlejast teenindajaga ning rõõmsameelse, viisaka ning sõbraliku teenindajaga. Teenindaja, keda kohtasime esimesel korral, jättis endast sellise mulje nagu ta oleks vihane, et ta peab seda teatud tööd tegema või et ta üldse peab seda tegema. Elas ennast välja, olles mossis ja vihane ning täpselt selline nagu üks teenindaja ei peaks olema
Õppida ära viisakad käitumisreeglid klientidega Asukoht, kättesaadavus: Paide kesklinnas Väike parkla söögikoha ees Aknal ja uksel silt Avatud E-N 10:00-21:00 R-L 10:00-22:00 P 10:00-21:00 Ei pääse ratastooliga 12 Kauplus One dream, hea teenindus Käisin seal poes, et omale ühtteist leida. Läksin sinna ja kohe teretati ja oldi väga viisakad, kui ma miskit ei leidnud siis otsiti kohe välja ja toodi tagant ruumidestki. Seal on väga abivalmis ja toredad teenindajad, viskavad nalja ja on sulle igati abiks omale sobiva asja leidmises ning ei vihasta isegi siis, kui oled valiv klient. Minule väga meeldib sealne teenindus, kuid on ka üks miinus. Ruum on hästi väikene, et kui peaks seal korraga mitmeid inimesi olema, siis sinna vist ei mahukski ära. Analüüs:
1. www.folklore.ee/Berta/ 2. www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev- kutseoppes/rahvakalender Rahvakalender Kadripäev- 25 november Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri
veebruaril kell 03.00 öösel. Meie lähme otse tema maja juurde. Just siis , kui tema seda ei oota. Just siis , kui tema kari on jahil, alguses me võtame vangi need hundid, kes on sel ajal jahil ja alles siis ründame maja." ütles Michell koosolekul 1.veebruaril kell 13.00. Ethan elas siiamaani Michelli juures. Tal tekkisid seal juba sõbrad. Tegelikult temaga sõbrustasid kõik majaelaikud. Alati, kui ta gellegist mööda läks teda teretati. Mõnikord isegi ( need keda ta tundis natukene rohkem ) teda patsutati seljale või õlale. "Kas te olete minuga nõus?" päris Michell. "Jah." vastas rahvas nagu ühest suust. Ei tulnud mitte ühtegit "Ei"'d Ethan elas kuu aega Michelli juures, enda päris isa juures. Selle aja jooksul muutus ta kolm korda. Kõik need korrad sai ta vihaseks Michelli peale, sest too seletas poisile ikka veel ,
lühemalt. Mitmesugused improvisatsioonilised osad muutsid selle palju atraktiivsemaks ja keerukamaks, kui tänase kokkukuivanud traditsiooni ja arhiivimärkmete põhjal võiks arvata. Võime kindlalt väita, et iga mardiseltskond oli omanäoline, sõltudes liikmete ettevõtlikkusest ja ideedest. Mardid alustasid ukse taga: a) sissepalumislaulu ja koputamisega. Sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda, paluti peretütrel "lõõtsuda lõke lõukasse". Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, nt "Tere, jumal teie tuppa!". Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel. b) järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud. Eespool oli juba juttu, et marditants oli
isa tähepanu saada ja rahustada. Lõppuks leiti neli meest kraavikaevaja, kivilõhkuja, mustusevedaja ja turbalõikaja kes olid nõus poole pudeli pusakri eest mattma Jürka. Kui mehed siis kahehobuse vankris kuhu kamandatud ette kaks vanemat hobust, kelle energia puudus väldiks õnnetust. Enne minekut tuli aga naabri perenaine Viiu koos Riiaga ja ta palus, et need Riia kaasa võttaks oma isa matuse rongkäigule. See oli lõbusamat sorti, joodi pursakat, lauldi, teretati pealtvaatajaid. Kuid kui mehed koearte tihedas ümbruskonnas laulma hakkasid lasi see valla terve koerte koori mis pani Riia kassi puuotsa põgenema. Riia teavitas mustusevedajat kes siis hõiskas vankrile tagurdata, nii et kirstu peale saaks ronida ja kass alla tuua. Kudi tagurdates üks ratas raksatades purunes ja seltskonna upperkuuti viskas. Meestel oli kogu situatsioon humoorikas. Vaid mustusevedaja maandus peaga vastu kivi ja lamas liikumatul murul,
«Kena pruut, aga külm kui kivi,» ütlesid pealtvaatavad kodanikud. «Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.» Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kähe kuulsa sugukonna ühendusest -- jumala auks ja isamaa käsuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil. Nagu hooplik võiduhõiskamine kõlas Risbiteri «jah» läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese
annaabi.ee 
