Academie de la Grande Chaumiere'is) ning muudes vanameitrite teoseid kopeerides. Saksa okupatsioonivõimud paigutasid Pärsimäe, kui võõrriigi kodanuki 11. septembril 1941 Pariis lähedale Drancy koonduslaagrisse. Ta saadeti juunis Poolasse, Owicimi, kus ta hukati. K.Pärsimägi viljeles õli- ja akvarellmaali ning monotüüpikat. Ta lõi fovistlikke, lokaalvärvustel rajanevaid intiimse meeleoluga figuurimaale, portreid, natüürmorte ja maastikke. Pärsimäe varaseist teoseist on tuntuim heledatooniline Autoportree kübaraga (1931, õli). Peagi muutus värvikäsitlus jõulisemaks ning kontrastsemaks, ruumilisus tajutavamaks: Maastik (1933), Petseri klooster (1934, õli). 1930 aastate keskel maalitud Talutuba soemüüriga, Kollased lilled sinisel (mõlemad maalid u.1935, õli) ja muud teised on säravad ja erksad. Kui värvigamma hiljem pehmenes, sugenes lähitoonide kooskõlasid (Natüürmort roosa päevavarjuga, Daam rohelises rohelisel - mõlemad 1936, õli)
kuid võis leppida sellega, mis anti." Vilde huumorimeel ja reljeefsed karakterid leiavad eriti tõhusat rakendust lühivormides ja näidendites. Noorena oli Vilde ka ise igatsenud saada näitlejaks ja teinud kaasa isegi mõnes etenduses. Lemmikpaigas Kopenhaagenis veedetud aastad (1911-1916) olid väga viljakad. Siin ei sundinud keegi teda tagant ja ta võis töötada aeglasemalt. Kopenhaagenis loodud teoseist äratasid tähelepanu kõigepealt "Jutustused" ja näidend "Tabamata ime". Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu "Pisuhänd". Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 19231935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951 1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet). "Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis esmakordselt ilmus trükist 1916.
aga alati ära ütles. "Vigaste pruutide" kohta, millest 1929. a. Johannes Loop ja Konstantin Märska filmi tegid, ütles Vilde. "Oleksin soovinud, et tüki lõpuosas koomilisi situatsioone rohkem oleks kasutatud, eriti miimika alal, kuid võis leppida sellega, mis anti." Lemmikpaigas Kopenhaagenis veedetud aastad (1911 1916) olid väga viljakad. Siin ei sundinud keegi teda tagant ja ta võis töötada aeglasemalt. Kopenhaagenis loodud teoseist äratasid tähelepanu kõigepealt "Jutustused" ja näidend "Tabamata ime". Ometi ei söandanud Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnamõistmise toimkond Vildele nende tööd eest auhinda määrata, vaid pakkus talle ainult toetusraha. Sellest tekkis avalik tüli, mis lõi suuri laineid. Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu "Pisuhänd", mille kohta Tuglas kirjutas: "Teose huumor on seevõrra avar, et pääseb mõjule ka võõral näitelaval, kus ei teata midagi
eriti miimika alal, kuid võis leppida sellega, mis anti." Vilde huumorimeel ja reljeefsed karakterid leiavad eriti tõhusat rakendust lühivormides ja näidendites. Noorena oli Vilde ka ise igatsenud saada näitlejaks ja teinud kaasa isegi mõnes etenduses. Lemmikpaigas Kopenhaagenis veedetud aastad (1911-1916) olid väga viljakad. Siin ei sundinud keegi teda tagant ja ta võis töötada aeglasemalt. Kopenhaagenis loodud teoseist äratasid tähelepanu kõigepealt "Jutustused" ja näidend "Tabamata ime". Ometi ei söandanud Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnamõistmise toimkond Vildele nende tööd eest auhinda määrata, vaid pakkus talle ainult toetusraha. Sellest tekkis avalik tüli, mis lõi suuri laineid. Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu "Pisuhänd", mille kohta Tuglas kirjutas: "Teose huumor on seevõrra avar, et pääseb
kingitus või Jumala and Eesti rahvale," kirjutati "Päevalehes". Samuti nõuti, et Saarele peaks "võimaldama täieliku andumise" ja määrama riikliku toetussumma. Kaks kuud hiljem avaldas sama autor lootust, et haridusministeerium võimaldab Saarele vaba töötamist ja imestas, et seni selleks midagi tehtud ei ole. Ka leidus selles kirjutises palve, et need kellel on koopiaid Saare teoseist, saadaks need M. Saarele aadressil: Tallinn, Müürivahe nr. 15. 24. septembril 1921 abiellus Liine Paalmann Hendrik Toomingaga. Saar oli sellest teada saades väga murtud. Ta armastas ikka veel Liinet ja ei tahtnud temast loobuda. Saar oli asunud elama Tallinna. Tema esimene tegevus- ja loominguperiood oli lõppenud. Tugevnesid ka põlised sidemed Hüpassaare kodutalu, metsade ja rabaga ning nende elanikega. 9
"Sarnastes tingimustes siiski Mart Saare sarnast komponisti omada, on küll lihtne looduse kingitus või Jumala and Eesti rahvale," kirjutati "Päevalehes". Samuti nõuti, et Saarele peaks "võimaldama täieliku andumise" ja määrama riikliku toetussumma. Kaks kuud hiljem avaldas sama autor lootust, et haridusministeerium võimaldab Saarele vaba töötamist ja imestas, et seni selleks midagi tehtud ei ole. Ka leidus selles kirjutises palve, et need kellel on koopiaid Saare teoseist, saadaks need M. Saarele aadressil: Tallinn, Müürivahe nr. 15. 24. septembril 1921 abiellus Liine Paalmann Hendrik Toomingaga. Saar oli sellest teada saades väga murtud. Ta armastas ikka veel Liinet ja ei tahtnud temast loobuda. Saar oli asunud elama Tallinna. Tema esimene tegevus- ja loominguperiood oli lõppenud. Tugevnesid ka põlised sidemed Hüpassaare kodutalu, metsade ja rabaga ning nende elanikega. 2.2 Tallinnas ja Hüpassaares aastatel 1921 -1930
sidemed Hüpassaarega hakkasid jälle tihenema. Sellega oli lõppenud ka tema esimene tegevus- ja loominguperiood. Tallinnase kolides ei esinenud Mart Saar enam eriti ja pühendas ennast täielikult loomingule. 1922.aastal toimus Tallinnas esmakordselt Mart Saare helitööde õhtu, mille kohta arvustajad kirjutasid temas kahtleva artikli. Kuid pärast 1927.a helitööde õhtut hakkas Mart Saar juba arvustajate poolehoidu võitma. Enamik Saare paremaist kahekümnendail aastail kirjutatud teoseist valmisid Hüpassaares. Ta hakkas taotlema Hüpassaare metsavahi talu endale eluaegseks kasutamiseks. Algselt sai ta küll loa ainult üheks aastaks, kuid lõpuks tema soov rahuldati. M. Saar muretses endale trükipressi ning hakkas ise oma teoseid paljundama, et vältida 1921.aastal tulekahjus juhtunut. Talus elades olid aga tal majanduslikult rasked ajad, sest hooned lagunesid aga raha nappis. Saare loominguline intensiivsus hakkas nõrgenema 1939.aastal valmisid ainult mõned koorilaulud.
Ta oli pärit vaesest arstiperekonnast. Kuigi peres oli seitse last ja kehvad majanduslikud tingimused, kujunes Fjodoril sügav huvi kirjanduse vastu tänu perekonnas valitsevale vaimsusele. Õppinud küll sõjaväeinseneriks, pühendus ta kirjandusele. Kõige paremini tundis noor kirjanik väikeametnike, üliõpilaste, käsitööliste ja töötute maailma. Oma teostes pöörab ta suurt tähelepanu sotsiaalsete olude kirjeldusele. Elemente Dostojevski elust leiame kõikjalt tema teoseist, pole keegi nii palju paigutanud endast ja oma elust oma luuletöisse kui just tema.(A.Meiessaar 1935:8). Dostovjevski esivanemad on pärit Leedust, kust nad on rännanud välja Ukrainasse ja siirdunud katoliku usust vene usku. Andmeid nende kohta leidub vähe, pole isegi teada, kes ja mis oli Dostojevski vanaisa, kuna poeg on juba 15-aastaselt läinud temaga tülli, lahkunud kodust täiesti rahatult ja õppinud Moskvas arstiks. Kuni vanaeani polevat ta kõnelnud oma
tüütava kuivuse all. 3. Looming. Kõige eelduste ja andmete kohaselt pidi Aristoteles olema erakordselt viljakas teaduslik kirjanik. Kahjuks on aga tema loomingust säilinud ainult murdosa, milles siiski leidub väärtuslikum tema loomingust. Enamus tema teosesist on tuntud ainult pealkirjade järgi. Hermippos Aleksandriast on koostanud 200 aastat e.m.a, bibliograafilise ülevaate tõenäoliselt tollal Aleksandria raamatukogus leiduvatest Aristotelese teoseist, mis sisaldab ligi 400 nimetust. Kuna aga selles loetelus puuduvad peaaegu kõik praegusajal teadaolevad teosed, siis võib oletada, et neid ei leidunud ka tolles raamatukogus. Teine, märksa noorem Aristotelese teoste loetelu pärineb kelleltki 1. või 2. sajandi peripateetlikult Ptolemaioselt, mis sisaldab ka kõigi meile tuntud teoste nimesid. Seal ulatub nimetuste arv juba üle tuhande, mis tundub pisut uskumatuna. Võib-olla on selle nimestiku
mõtleja kujundamiseks. Käsiraamat VIII, New York: Omanäolis Kooli Arenduskeskus, 1997, lk 11. 17 Raamatukauplus on üks väheseid allesjäänud tõendeid, et inimesed mõtlevad./ J.Seinfeld.17 Õnneks on meil veel palju raamatupoode ja kirjandusteoseid ostetakse, vaatamata sellele, et nad on hinnalised. Rääkimata nende kaubandusasutuste lummavast aurast ja kunstiliselt heal tasemel kujundatud teoseist, mille järele tahaks haarata. Tihti suunab õpetaja õpilasi lugema. Nad loevad ja oskavad loetust kõneleda, aga ei oska selgitada, miks nad midagi arvavad. Nad loevad justkui kellegi teise jaoks. Nii nagu õpilased vajavad lugemiseks aega, vajavad nad ka aega, et arutleda loetu üle. Ei tee halba ka see, kui õpilane saab loetu põhjal kirjutada. Ta ei peaks tegema mitte ümberjutustust, vaid võiks väljendada oma tundeid, kuidas loetu mõjus, mis meeldis ja
karaktrikujutuses kui ka sõna- ja mõttemängudes. Kuid see huumor näib olevat abivõte, millega varjatakse või mahendatakse teoste tõelist ideelist raskemeelsust. Tammsaare põhiideed on peaaegu alati vähelohutavad. Kõige oleva relatiivsuse tunnetamine, püsivate tõdede olemasolus kahtlemine, mitte nende otsene eitamine, vaid nende asetamine suure küsimärgi alla, mida alatasa kohtame Tammsaare mõtestikus, muudaksid enamuse ta teoseist teissuguse, vähem hubase serveerimise puhul lootusetult kurvaks. Kui võtta Tammsaare teoseid ükshaaval nende põhiidee seisukohalt, siis hävitab ta neis tükk-tükilt vankumatu usu paljudesse eluks vajalikkudesse kas või luulkujutelmadesse: usu õigluse kehtivusse (,,Tõe ja õiguse" I-s köites), jumalasse (II-s köites), vabadusse (III-s köites), abieluõnnesse (IV-s köites), elu mõtestatusse (V-s köites), armastusõnnesse (,,Ma armastasin sakslast"). See on
annaabi.ee 
