Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool Õ12 Stella Selberg EMPAATIA ÕE TÖÖS Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas Juhendajad: R.Orumaa S. Piirsalu E. Kotkas Tallinn 2012 SISUKORD 1. ÕE TÖÖ Õendus on elukutse, millel on loomupäraselt kõrged moraalsed eesmärgid. Selles ametis on eelkõige tähtsad patsiendi kaitse, haiguse komplikatsioonide ennetamine ning tervist tagava keskkonna loomine. (Valler 2011: 15). ,,Õendusele on omane austada inimõigusi, sealhulgas kultuurilisi õigusi, elu- ja valikute õigust, õigust väärikusele ja õiglasele kohtlemisele. Õendusabi on lugupidav, olenemata inimese vanusest, nahavärvusest, usutunnistusest, kultuurist, puudest või haigusest, soost, sek...
fakt, number, täpsed andmed, oluline väide) Mujalt allikast võetud skeemi, tabeli, graafikaga. Siis märkida allikas skeemi/joonise/tabeli alla. Näide: (Allikas: Sanders, 1997, lk. 56). · Kui tabel enda koostatud, siis (Allikas: Autor) · Kui lihtsalt refereeritakse tekstis esinevaid järeldusi ja ideid, siis leheküljenumbriga viitamine pole vajalik YKI6001.YK. Õppimine kõrgkoolis, T. Saarts 31 Tekstisisese viitamise näiteid (1) · Publikatsioonil üks autor. Tallinna Ülikooli võib pidada maailma parimaks (Tilly, 1997). · Publikatsioonil üks autor, autorit tekstis mainitud. Charles Tilly (1997) meelest on Tallinna Ülikool maailma parim. · Publikatsioonil kaks autorit. Tallinna Ülikooli Ühiskonna instituuti võib lugeda Euroopa tugevaimaks (Sanders ja Tilly, 1998). · Publikatsioonil kolm või enam autorit. Esimesel korral
kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse kolm mõttepunkti. Refereering tähendab teise autori seisukohtade kommenteerimist oma sõnadega. Refereeringu puhul peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamise erinevad võimalused: - tekstisisene viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Tekstisisese viitamise ülesandeks on näidata lugejale autorit ja ilmumisaastat; Näide . Punase planeedi Marsi ja hiiglasliku Jupiteri vahel haigutab silmatorkavalt suur vahemaa (Fiebig, 1998, lk.23). - joonealune viidatava teksti lõppu märgitakse tsitaadi number. Viited tuuakse ära lehekülje all servas eraldatuna ülejäänud tekstist. Näide.
on taas tugevaks saanud." 1 1 Joachim lange, ,,Schröder kommentiert die Entwicklung in Osten", Frankfurter Allgemeine Zeitung, 11.oktoober 2000, lk.3) Refereerimine on teise autori seisukoha esitamine vabas vormis (oma sõnadega), ilma sisu moonutamata. Refereerimise korral jutumärke ei kasutata. Paljud uurimused aga väidavad, et suurim grupp, mille liikmed suudavad omavahel pidevalt koostööd teha, on 12-liikmeline (Vadi 2004, lk 219). Tekstisisese viitamise korral näidatakse viidatud allika autor, väljaandmisaasta ja lehekülg, millelt viide pärineb, kasutaud andmete, refereeringu või tsitaadi järel sulgudes. Interneti allikale tohib viidata ainult siis, kui kui sel on autor. 4 Viitamisel sama autori mitmele tööle ei ole vaja autori nime korrata, kuid tööde ilmumisaastad peab eraldama semikooloniga.
tekst on uurimuse huvifookuses, oluline ja tõenäoliselt sotsiaalse praktika jaoks tagajärjekas, piisab isegi ühest tekstist. Sellegipoolest rõhutab Teun A. van Dijk avaldamisväärsete diskursusanalüüside ühe tingimusena piisavalt suurte tekstikorpuste olulisust. Diskursusanalüüsi valimi suurus võib uurimuse käigus muutuda. Kui ilmneb suur variatiivsus diskursuses osalejate hulgas, tuleb valimisse võtta rohkem tekste (või kitsendada analüüsi fookust), ja vastupidi suure tekstisisese variatiivsuse ilmnedes on otstarbekas jätta valimisse vähem tekste. Sarnaselt põhistatud teooriat loovatele uurimustele kehtib ka diskursusanalüüsis küllastatuse põhimõte kui analüüs on põhjalik ning leidub piisavalt andmeid (sh erandeid) piisava arvu järelduste kinnitamiseks, puudub vajadus valimit veel suurendada. Suuremahulisemates, tekstianalüüsi meetodeid kombineerivates uurimustes võib olla
Erandiks on üldtuntud faktid ja seisukohad, mille puhul viitamist ei nõuta. Tähelepanu tuleb pöörata ka kõigi töös kasutatavate teiste autorite fotode, graafikute jm illustratiivse materjali viitamisele. Peamine viis teoreetilistele allikatele viidata on refereeringuna. Sellisel juhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber oma sõnadega. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust refereering algab ja kus lõpeb. Tekstisisese viitamise puhul on kõige lihtsam viidata allika autori perekonnanime ja allika ilmumisaasta kaudu, väga täpsete andmetega teksti ning tsitaadi korral lisada ka lehekülje või lehekülgede number. Viide paigutatakse teksti sisse ümarsulgudesse (Kask, 2010, lk 33). Juhul, kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime järele sulgudesse Kask (2010, lk 33) märgib, et … . Kui viidataval allikal on rohkem kui kolm
3.5. Kasutatud allikate loetelu Töö kirjutamisel kasutatud materjalide põhjal koostatakse kasutatud allikate loetelu (mitte kasutatud kirjanduse loetelu, kui peale trükitud ja elektrooniliste tekstide on kasutatud ka nt audio- ja videomaterjale). Kasutatud allikate loetelu peab sisaldama kõiki allikaid, mida antud töö käigus kasutati ja millele on viidatud. Tekstis viitamata allikmaterjale loetelusse ei tohi lisada. Segi ei tohi ajada tekstisisese viitamise ja kasutatud allikate bibliokirjete vormistamist. Kasutatud allikate loetelu vormistamise nõuded ja bibliokirjete olulisemad näited on esitatud käesoleva juhendi järgnevates punktides, kuid vajadusel tuleks abimaterjalina kasutada Eesti Statistika „Viitamise ja kasutatud kirjanduse esitamise juhendit“ (link käesoleva juhendi peatükis „Soovituslik abimaterjal“). 3.5.1. Kasutatud allikate loetelu vormistamise nõuded
Teksti loetavuse eelduseks on liigendamine: iga tekstiosa on terviku teenistuses. Selleks, et tekst oleks loetav võib kavandada lõigu algusesse raamistiku (tuumlause), mis äratab lugejas ootusi ja küsimusi. Hea tekst on terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest. Kirjutaja peab objektidevahelisi suhteid selgepiirilisemaks muutma ka teksti eesmärgipäraselt pealkirjastades ja kaalutledes lõikudeks jagades, samuti keelekasutust ükskasjadeni läbi mõeldes. Tekstisisese ühtsuse loomiseks on palju sõnavaralisi, grammatilisi ja olukorrast tingitud vahendeid: 1) Ainevaldkond ja teemakäsitluse terviklikkus toovad teksti omanäolise sõnavara. 2) Sõnavara stiilivärving kutsub esile ootusi, kuivõrd tõsiselt tuleb tekstisse suhtuda. 3) Lausetevahelised viitesuhted. 4) Erilised sidussõnad väljendavad eriti osalausete, aga ka lausete- ja lõikudevahelisi loogilisi suhteid.
· Kirjandusallikas vastab uurimistöö eesmärgile ja annab vastuse vähemalt ühele uurimisülesandele. 8 Esmane allikate valik tehti allika pealkirja ning väljaande aasta järgi, seejärel loeti läbi kokkuvõte ning kui see sobis uurimisteemaga, siis loeti allikas täies mahus läbi ning võõrkeelsed allikad tõlgiti eesti keelde. Artiklites märgiti tekstisisese markeriga sobilikud lõigud. Sarnase sisuga lõikude refereeringud koondati kokku ja neile tuginedes kirjutati lõputöö erinevad peatükid. Antud töös kasutati 40 allikat, neist 38 olid tõenduspõhised artiklid, millest 22 olid ülevaateartiklid ning 16 empiirilised artiklid. 2.2 Uurimiseetika Kõik töös kasutatud allikad viidati korrektselt ja lisati kirjanduse loetellu vältimaks plagiaati. Lõputöös püüti teiste autorite seisukohti edasi anda oma sõnadega, esialgset
annaabi.ee 
