antiikaja teatri- traditsiooni. · Hakati ehitama teatreid, millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava. · Kasutati maalitud dekoratsioone. commedia dell`arte · tekkis Itaalias 16.sajandil ja ühendas endas farsi ja karnevalipidustuste traditsiooni ning antiikeeskujul loodud humanistliku nn õpetatud komöödia sugemeid. · Pikapeale kujunes sellest aga kõrgtasemel teatrivorm, mille üheks märksõnaks sai professionaalsus ja seda esimest korda teatriajaloos. · Commedia dell'arte etendused sisaldasid akrobaatikat, bufonaadi, muusikat, pantomiimi, tantsu ja näitlejate soolonumbreid (lazzid). · Etendused toimusid mitte valmiskirjutatud näidendi põhjal, vaid kindlaksmääratud stsenaariumi järgi. · Teksti improviseeriti etteantud teema piires, kasutades selleks tekste nii klassikalistest näidenditest kui ka rahvajuttudest.
Miks on nukuteater eriline? Nukuteatril ei ole rahvust ega keelt. Eestis on nukuteater eelkõige lasteteater ja vähem noortele ja täiskasvanutele suunatud teatrivorm. Samas, nagu tõestab ka "Tallinn Teater Treff", ei ole see mujal maailmas sugugi nii. Nukkudega mängimine seostub eelkõige lastega. Teatrinukud ja mängunukud on aga äärmiselt erinevad tähtis on nukujuht. Nukunäitleja võib ka kõige tavalisema eseme elama panna. Tänastele lastele suunatud nukuteater peab võistlema arvutimängude ja tehnoloogiaimedega. Kuidas püsida laste silmis konkurentsis
b b d c b b e e a a 6)Commedia dell' arte. Iseloomulikud jooned on kindlad tegelaskujud, tavaliselt ka enmvähem samasugune süzee. Välja kasvanud rahvuslikust laadapalaganist, kevadistest karnevalidest kõrgetasemeline teatrivorm. Sisaldab bufonaadi, tantsu, muusikat, pantomiimi, akrobaatikat, näitlejate soolonumbreid. Nimetatakse ka maskikomöödiaks, süzeekomöödiaks, itaalia komöödiaks. Põhitegelased: maskid tegelaskujud kolmes rühmas: 1)teenrid 2) koomilised vanamehed kahte tüüpi. ¤ tüüp Brighella(nutikas, intriigimeister) ¤ tüüp 2, nt Truffaldino, Pulcinella, Arlecchino(lihtsameelne, kohmakas) 3) armastajapaarid
2) Tekkisid teatrihooned, aga varem ei olnud teatrihooneid. 3) Lavadekoratsioone oli palju vähem renessansiteatris kui varasemal ajal Commedia dell'arte on 16. sajandil Itaalias tekkinud rahvakomöödia. Commedia dell'arte on lühendatud vorm itaaliakeelsest nimetusest, mis tõlkes tähendab improvisatsioonikomöödiat. Ühendas endas farsi ja karnevalipidustuste traditsiooni ning antiikeeskujul loodud humanistliku nn õpetatud komöödia sugemeid. Pikapeale kujunes sellest aga kõrgtasemel teatrivorm, mille üheks märksõnaks sai professionaalsus ja seda esimest korda teatriajaloos 10. Millele pandi renessansiteatris alus tänapäeva teatrit silmas pidades? 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater- commedia dell' arte (tõlkes kunstkomöödia), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. 11. Keda ja miks on peetud renessansiteatri alusepanijaks? Millise kuulsa hoone/ehitise ta rajas? Kuhu?
prostituudid. Tokugawa shogunaat keelas ära naiste-kabuki 1629a. Esile kerkis noorte poiste kabuki ehk wakash kabuki. Noormehed samuti tegelesid prostitutsiooniga ning seetõttu keelati wakushuu kabuki ära 1652a. ning selleks, et ohjeldada kabuki teatriga seotud moraalivääratusi otsustas shogunaat, et kõik osi hakkavad etendama täiskasvanud mehed, kes tõsimeeli tegelevad näitekunstiga. Kabukist sai populaarne teatrivorm, mis nagu bunraku-teater sisaldas muusikat ja tantsu ning jutustas lugusid ajaloolistest kangelastest ja kaupmeeste ning muu linnarahva elust. 5)Mida kujutas endast neo-konfutsianism ja millised olid selle ilmingud Jaapanis? Neo-konfutsianism. Li (ri, ) ja qi (ki, ) duaalsus sisaldub igas elusolendis. Inimloomus on olemuselt hea. 5 inimsuhete liini. Ühiskonna hierarhilisuse ja inimese käitumise olulisus vastavalt sellele.
maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Siiski olid vähemalt klassikud mängukavas kohusetundlikult esindatud ja uuema maitse näidetena lavastati sajandi lõpul koguni paar Wagneri ooperit. Tagasivaates paistab baltisaksa teatri olulisima ajaloolise teenena tõuge, mille see andis põlisrahvaste eestlaste ja lätlaste teatrile, sest muidugi oli baltisaksa lava too teatrivorm, mida noorte rahvuslike liikumiste algatajad paremini tundsid ja paratamatult ka jäljendasid. Teatrielu areng aastatel 19181940 Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks
dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni. OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid. See teatrivorm sai aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muusikat draamaetendustele, laialt olid levinud ka nn. semiooperid, mille ülesehituses oli muusikal väga suur osa, dramaatiline tegevus aga anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell HENRY PURCELL 1659-1695 Ta oli õukonnamuusiku poeg ja laulis juba poisina kuninglikus kapellis
Peale puritaanlaste rüüsteretke, sattus taastuv muus.elu Charles II ajal tugeva prantsuse mõju alla, väga hästi tunti Londonis ka Itaalia muus.t, lavastati nii prantsuse kui itaalia oopereid. Inglise muus.teatri omapäraseks vormiks olid olid õukondlikud maskietendused (tunti juba 16 saj lõpus). Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamaetendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad ja muus.lised dialoogid ning koorid. See teatrivorm elas ülikute majades üle ka Cromwelli ajastu ning sai hiljem aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muus.t draamaetendustele, laialt levinud olid ka nn semiooperid, mille ülesehituses oli muus.l küll väga suur osa, aga dramaatiline tegevus anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Üks esimesi inglise omapäraseid ja läbinisti muus.sse komponeeritud lavateoseid oli John Blow' "Venus ja Adonia" (Blow nimetas maskietenduseks), mis oma olemuselt oli väike
dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni. OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid. See teatrivorm sai aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muusikat draamaetendustele, laialt olid levinud ka nn. semiooperid, mille ülesehituses oli muusikal väga suur osa, dramaatiline tegevus aga anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell HENRY PURCELL 1659-1695 Ta oli õukonnamuusiku poeg ja laulis juba poisina kuninglikus kapellis
Peale puritaanlaste rüüsteretke, sattus taastuv muus.elu Charles II ajal tugeva prantsuse mõju alla, väga hästi tunti Londonis ka Itaalia muus.t, lavastati nii prantsuse kui itaalia oopereid. Inglise muus.teatri omapäraseks vormiks olid olid õukondlikud maskietendused (tunti juba 16 saj lõpus). Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamaetendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad ja muus.lised dialoogid ning koorid. See teatrivorm elas ülikute majades üle ka Cromwelli ajastu ning sai hiljem aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muus.t draamaetendustele, laialt levinud olid ka nn semiooperid, mille ülesehituses oli muus.l küll väga suur osa, aga dramaatiline tegevus anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Üks esimesi inglise omapäraseid ja läbinisti muus.sse komponeeritud lavateoseid oli
Kirik ei soosinud seda, kuna inimese saatust pidi juhtima Jumal, mitte mingi antiikkangelanna. Dante ,,Jumalik komöödia" jääb keskaja ja renessansi piirile, kuid see on tüüpiline didaktilise kirjanduse näide. Müsteerium, miraakel, moralitee on kirikliku kirjanduse näited nn liturgiline teater. Moralitee oli õpetlik lugu, mis elas keskaja üle. Müsteerium oli piiblilugude põhjal kirjutatud. Müsteeriumi alaliik oli omakorda passioon. Müsteerium oli esimene ametlik teatrivorm, mida kirik ei põlanud. Seda esitati linnaväljakul näiteks vankrite kohal. Miraakel oli religioosse sisuga, tavaliselt tuli pühak appi peategelasele, kes oli sattunud ebamugavasse olukorda. Goethe ,,Faust" kasvas välja tüüpilisest keskaegsest Theophiluse miraaklist. Miraaklis oli alati mängus mingi imetegu. Keskaja lõpul, 14. sajandil tekkis ka proosakirjandus, nn fablioo, kus inimesed tulevad kokku ning jutustavad üksteisele lugusid
Kõige levinum allegooria keskajal: surm kui vikatit kandev luukere. Veel levinud allegooriaid: fortuunaratas, surmatants. Voorus vs pahe, hing vs keha (tajuti pidevate äärmuste/vastuolude võitlust). Korraldati äärmuslike vastuolude demonstratiivseid vaidlusi. Vaidlused võisid olla väga farsslikud, jantlikud. Vaidluseid võisid esineda erineval kujul: laul, teoloogiline traktaat (mingi küsimuse teoloogiline käsitlus) jne. Vaidlustest kujuneb välja moralitee. Moralitee teatrivorm, kus tegutsevad allegooriad. Vaidlus käib alati inimese hinge üle. Moralitee püüab kõike konkretiseerida, täpsustada (mis on hea, mis halb; kuidas need jõud töötavad jne). Kuradite ja saatanate asemel alati grupp pahesid (nt seitse surmapattu). Vaataja sai tundma õppida saatana käitumise mehhanisme. Näide: inglise moralitee ,,Kindlameelsuse loss".Peategelaseks on inimsugu, kelle juurde tulevad kaks inglit. Inglid püüavad inimsugu kumbki enda poole kallutada
Tegelaskontseptsioon püüab selgitada, milline on tegelane. Kasutatakse erinevaid skaalasid. Erineva ajastuti ja zanriti. · Personifikatsioon abstraktse mõiste isikustamine. Sõna, mis muutub inimeseks (Kristus). Tegelased on inimesed või (kõnelevad) loomad. Kasutatud keskaegses teatris. M. Maeterlink Sinilind, tegelased leib ja vesi; · Tüüp üheplaaniline tegelane, kes esindab tüüpiliste tunnuste kogumit. Comedia dell'Arte teatrivorm, mis põhines improvisatsioonil etteantud tegelaste raames; keskajal ja renessansis on tüüpide galerii piiritletud; · Karakter kõige mitmekülgsem ja isikupärasem tegelane. Vajab enda esitlemiseks aega ja ruumi. 54 Kõrvaltegelased jäävad enamasti tüüpide tasandile, mis aga ei tähenda, et nad igapäevaelus tüübid oleksid. Komöödiate tegelased on enamasti tüübid
Dramaturg oli see, kes oli võimeline teatrile seadma esteetilisi vajadusi. Dramaturg on keeruline isiksus, ta ei ole üldse traditsioonilist teatripäritolu persoon. Näitleja on. Näitlejad ei ole kunagi teksti eriliselt tähtsustanud, nendele ei ole teks kaugeltki mitte esimene prioriteet. Näitlemine on olnud pigem tegutsemine kui rääkimine, sõna alati teatris olnud teisejärguline. Maskiteater kõige klassikalisem teatrivorm, tekst ei mängi mitte mingisugust rolli. Tekst on üheks väljendusvahendiks paljudest. Teater võib alati läbi saada ka ilma tekstita. Teksti võib laval olles ka improviseerida, tekst pole fikseeritud ja võib etendusest etendusse muutuda. Shakespeare'ile eelnenud Hamletid olid juhuslikud, tekst allutatud tegevusele. Shakespeare'i tekst juba poeetiliselt iseväärtustav, tema väärtus seisneb temas eneses, Shakespeare'i puhul juba tegemist autoritekstiga, iga asi on omal kohal
annaabi.ee 
