tehnilised joonised; aktid, lepingud ; teatrikavad; tekstiraamatud, näidendid; noodid. 2) Vahendatud ehk metakeeles: etenduste kirjeldused; rollikirjeldused; protokollid; aastaraamatud; almanahhid; arvustused; teatriajakirjad; kirjad; päevikud, memuaarid; biograafiad; anekdoodid; teatriromaanid; pamfletid; teoreetilised kirjutised; plakatid; filmid ja videod; lavakujunduse pildid; kostüümide ja kujunduse eskiisid 2. Teatritegevus Eestimaal kuni 18. sajandini. Teatrielemendid on tuntavad folklooris: vanemad laulumängud ja etendusmängud ("Lambamäng", "Naerimäng", "Kosjamäng"). Samuti teatrielemendid tuntavad rahvakombestikus: pulmakombestik, mardi- ja kadrisandid. Eeinevatel perioodidel on olnud püüdlusi Eesti omateatri loomiseks toetudes pärimusele ja folkloorile: 1930. aastail (Loorits); 1970 aastail (Evald Hermaküla, Jaan Tooming); nüüdisaegne nn pärimusteater (Anne Türnpu). 3
aasta rahvusliku liikumise- ja kultuuritegelase Johann Voldemar Jannseni eestvõttel. Liikmeskonda kuulus eesti vaimueliit: Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Heinrich Rosenthal, Lydia Koidula. Vanemuise seltsis oma näidendeid (,,Saaremaa onupoeg", ,,Säärane mulk", ,,Kosjakesed") lavastades pani ta aluse Eesti tearile. Koidula jutulooming lähtus põhiliselt võõreeskujudest. Ta kirjutas 4 näidentit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. 1870. aastate lõpul muutus teatritegevus seltsides massiharrastuseks ja Koidula näidendid said ülemaaliselt populaarseks. Kasutatud kirjandus : Wikipeedia.org Google.ee
Elulugu Kodanikunimega PaulOttoHermann Pinna Pinna sündis 3.oktoobril 1884 linnaametnike perre. Ta õppis Tallinna linnakoolis. Ta oli abielus Netty Pinnaga (18841937), hiljem Milly Altermanniga. Tal olid lapsed mõlemast abielust. Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Teatritegevus Lavategevust alustas 1898. aastal Estonia Seltsis. Aastal 1914 siirdus ta lahkhelide tõttu Estonia teatrist Venemaale, kus saavutas teatritruppides ka edu. Vabadussõja ajal sidus ta end Draamateatriga, olles nii teatri direktor, näitleja ja näitejuht. Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, kus osalesid asjaarmastajatest näitlejad. Rahvateater polnud eriti populaarne ning 1927. aastal läks see pankrotti. Sõja lõppedes töötas elu lõpuni Estonias. Rolle
tantsumeister Heinrich Moos näitas koos Tallinna noorukitega linnarahvale muusikalisi tantsukompositsioone, siis protesteerisid kirikuisad ägedalt, nimetades Moosi komödiandiks, palaganitolaks, kargajaks, maajooksikuks, aadlinoorsoo hukutajaks ja vanakuradi käsitlaseks. Tantsuteater tundus tol ajal eriti jumalavallatu, sest tõstis esile inimese keha, mida peeti patu allikaks. Kuna Tallinna raad ja aadel teatrit soosisid, seda siiski ära ei keelatud. 18. sajandi esimesel poolel soikus teatritegevus Esti Põhjasõja tõttu, kuid omandas sajandi teisel poolel hoopis uue kvaliteedi. Peeter I raiutud ,,aken" Euroopasse (Peterburist sai Venemaa uus keskus ning algas Euroopa kultuuri aktiivne importimine) ja Katariina II teatrihuvid tõid Venemaale väljapaistvaid teatritruppe ja näitlejaid. Tihiti reisisid nad Peterburisse Tallinna või Riia kaudu. Nii jõudis Tallinnasse mitmel korral Viinist pärit koomik Joseph Scolari oma trupiga. Nende mängukavva kuulus muu hulgas ka Lessingi,
varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno 7 Vanemuine 1914 1940 1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud. 1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon. 1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas. Direktoriametit pidasid lühemat aega August Gailit ja August Sunne. 1935 - sai direktoriks Otto Aloe, draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel, dirigendiks Juhan Simmi kõrvale Eduard Tubin. Esimene eesti
kuni sümfooniliste suurvormideni. Joiatakse tavaliselt saateta. Tavaliselt lauldakse aeglaselt, kõripõhjast, emotsionaalselt, sageli kurbust ja viha väljendades. Joiud võivad olla pühendatud loomadele või inimestele, olla rõõmsad, kurvad või melanhoolsed. Tänapäeval on lisaks traditsioonilisele saateta joigamisele levinud ka muusikalise saatega uued joiud või vanade töötlused, mis kuuluvad popmuusika eri zanritesse. 1970-ndatel aastatel sai alguse ka saami teatritegevus. Tähtsaim teatritest on rahvusteatri staatuse saanud täisprofessionaalne Beaivvas Guodageaidnus. Saami keeles on mängitud nii oma dramaturgiat kui Lorcat, Brechti, Shakespeare'i ja jaapani autoreidki. Teatri modernsem suund on olnud seotud Eugenio Barba ja teiste Euroopa teatri uuendajatega. 3.4.Saamikeelne meedia Ajalehed: Ávvir · Min Áigi · Muitalægje · Sámi Áigi · Daerpies Dierie · Waren Sardne · Ságat Tv saated: Oasat · Unna Junná Ajakirjad:
1905-1906 õppis näitejuhtimist Berliinis Max Reinhardti reziiklassis. Ta rakendas oma töös ansambliteatri printsiipi, toetudes psühholoogilise realismi taotlustele. 1908 - loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester, dirigentideks Samuel Lindpere, Juhan Aavik ja Juhan Simm. Põhiline kontserdihooaeg oli suvel, kontserdid toimusid suveaias. 1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud. 1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon. 1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas. Direktoriametit pidasid lühemat aega August Gailit ja August Sunne. 1935 - sai direktoriks Otto Aloe, draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel, dirigendiks Juhan Simmi kõrvale Eduard Tubin. Esimene eesti rahvuslik ooper, Aava "Vikerlased", lavastati Vanemuises 1935. aastal
Kutselise teatri tekkimise ajaks oli Paulil seljataga kaheksa-aastane lavakogemus, kümmekond lavastajatööd ja õige mitukümmend osatäitmist. Kuigi tollane teater piirdus enamjaolt rahvalike lustimängude etendamisega, ei puudunud Pinna lavastuste hulgas ka suurmeistrite (Gerhart Haptmann, Henrik Ibsen, Friedrich Schiller, Maksim Gorki, Lev Tolstoi) kõrgväärtuslikud teosed. Tulemused olid seda märkimisväärsemad, et kogu teatritegevus toimus kutsetöö kõrvalt, vabast ajast. Ametis oli Pinna siis kantseleikirjutajana ringkonnakohtus ja linnavalitsuses. Erinevalt ansamblimängu eelistavast "Vanemuisest" jäi "Estonia" teatriks, kus särasid üksikud tähed, teistest staaridest veelgi peajagu kõrgemal seisis aga Pinna. Olles ameti poolest teatri eesotsas, valis Pinna enesele osad, mis võimaldasid hiilata (Napoleon, Ivan Julm, Kean, kuningas Lear). Eriti
kuninga sõltlane. Õukondlane alati etiketiinimene, etiketi rikkumine hullem ku isurm see tema olemuse alus, tema absoluut. Prantsusmaal hakkab kehtima absoluutne monarhia, kunstis peab toimuma samuti pööre. Barokk enam ei sobi, sest see aadlike teema. Vaja monarhistlikku stiili klassitsism kõige monarhistlikum oma loomuselt. Barokist samm edasi tõepärasuse nõude kehtestamine ehk siis klassitsism. Barokk vaatles kogu elu teatrina. Klassitsistid nõudsid, et teatritegevus peab mahtuma 24 tunni sisse, muidu saab rikutud tõepärasuse efekt. Ideaalis peaks näidend mahtuma 2-3 tunni sisse mil toimub näidend. Tegevuse ülekandmine ühest kohast teise on ebareaalne, rikub mõistlikkust. Süzee pidi olema lihtne, ei tohtinud olla palju süzee liine (hajutaks keskendumist peamisele). Kehtestati teatrile ainuomased seadused (teatri enesemääramise protsess). Teatrivaataja erineb lugejast ta ei saa teha stoppi, ei saa tagasi
soome arhitekt Armas Lindgreni projekti järgi. Siit algas Vanemuise kui Eesti esimese professionaalse teatri ajalugu. 1906-1914 – teatrit juhtis Tartu Ülikooli teoloogiafakulteedi lõpetanud Karl Menning, 1908 – loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester. Põhiline kontserdihooaeg oli suvel, kontserdid toimusid suveaias. 1914-1921 – juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud. Estonia: 1865 Tänu eestlaste emantsipatsioonile hakkasid tekkima ka nende kultuuriseltsid, näiteks Tallinnas rajatud „Estonia", mis tegeles kohaliku kultuuri uurimise ja elavdamisega, see oli laulu ja mänguselts. Seltsi eestvedamisel rajati 1906. aastal Estonia teater ja 1913. aastal teatri- ja kontserdihoone Eesti Kirjanduse Selts Selts asutati 6. augustil 1907. Loomise järgselt kasvas selts kiirelt tervet Eestit katvaks organisatsiooniks ja 1930
annaabi.ee 
