Karusoo oli üks esimesi, kes nõukogude reziimiaja lõpupoole pöördus vabatruppide poole. Hetkel Eesti Draamateatris töötav Karusoo on varem lavastajana tööl olnud Draamateatris (197678), Eesti Riiklikus Noorsooteatris (197883); 199899 oli ta Eesti Draamateatri juht. Karusoo teatridramaturgia lähtub arusaamast, et just teatri kaudu ja vahenditega saab vaadelda ja analüüsida ühiskonda ning selle probleeme. Vaieldamatult ühe Eesti kõige jõulisema teatrikeele ja mõtlemisega lavastajana esindab ta pea ainukesena kohalikku sotsiaaluurimusliku teatri suunda. Karusoo teatrit võiks iseloomustada kui detailitäpset, lakoonilist ja vaatajat süviti puudutavat. Karusoo on lavastanud vaid üksikuid teiste autorite näidendeid. Enamasti koos trupiga kogutud dokumentaalsete materjalide (intervjuud, kirjad, päevikud jne) põhjal loodud lavatekstides on ühtmoodi olulised nii üksikinimeste elulood kui nende põhjal tekkinud üldistus
hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli õpilane), tuues 29 eesti lavale stilistilise mitmekesisuse, värske kujundlikkuse ja mängurõõmu
Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks. Suuremat osalust oodati ka publikult, kelle spontaansemat kaasaelamist püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi sisaldama müüdilisust. Visuaalse kujundlikkuse suurem osakaal lavastusetervikus. Kujundile omastati mitmeid tähendusi korraga. Valdavaks sai tendents näidata lava teatrina, mitte püüda jäljendada ,,reaalseid" tegevuspaiku. Lisaks Vanemuises toimunule haakusid teatriuuendusega kaasa ka Kaarin Raidi, Kalju Komissaarovi lavastused. 8. Teatrimurrang 1960/70ndail kui "hüpe modernismi"
kus näitlejad tegutsevad. 28.Millised on lavakujunduse ülesanded? Milline on tinglik, milline realistlik lavakujundus? Lavakujunduse eesmärk on esindada midagi fiktsiooni või mängu maailmas. Kõigest, mis satub lavale, saab kujuteldavale maailmale viitav märk. Realistlik sõnateater põhineb suures osas igapäevaelust tuttavatel märkidel (sõnadel, zestidel jne) ning kasutab neid ka samas funktsioonis. See teeb teatrikeele üsna üldmõistetavaks. Teisalt kasutatakse ka erilisi teatrimärke, mida väljaspool teatrit ei kohta. Näiteks balleti või ooperi eriline keel, aga laiemalt teatri tinglikkus üldse. See tähendab, et laval võib paljudele asjadele ainult kergelt viidata (nt vihmavarju avamine on viide sadavale vihmale). 29.Millised on teatrikostüümi ja grimmi liigid? Kostüümide kavandamisel peab kunstnik eeskätt lähtuma lavastuskonseptsioonist,
Kordamisküsimused. 1. Millega tegelavad draamauuringud (dramatic studies), teatriteadus ja etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K. Stanislavski - näitleja loomepsühholoogia · B. Brecht · P. Brook · J. Grotowsky · 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon,
kus näitlejad tegutsevad. 28.Millised on lavakujunduse ülesanded? Milline on tinglik, milline realistlik lavakujundus? Lavakujunduse eesmärk on esindada midagi fiktsiooni või mängu maailmas. Kõigest, mis satub lavale, saab kujuteldavale maailmale viitav märk. Realistlik sõnateater põhineb suures osas igapäevaelust tuttavatel märkidel (sõnadel, zestidel jne) ning kasutab neid ka samas funktsioonis. See teeb teatrikeele üsna üldmõistetavaks. Teisalt kasutatakse ka erilisi teatrimärke, mida väljaspool teatrit ei kohta. Näiteks balleti või ooperi eriline keel, aga laiemalt teatri tinglikkus üldse. See tähendab, et laval võib paljudele asjadele ainult kergelt viidata (nt vihmavarju avamine on viide sadavale vihmale). 29.Millised on teatrikostüümi ja grimmi liigid? Kostüümide kavandamisel peab kunstnik eeskätt lähtuma lavastuskonseptsioonist,
Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks. Suuremat osalust oodati ka publikult, kelle spontaansemat kaasaelamist püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi sisaldama müüdilisust. Visuaalse kujundlikkuse suurem osakaal lavastusetervikus. Kujundile omastati mitmeid tähendusi korraga. Valdavaks sai tendents näidata lava teatrina, mitte püüda jäljendada ,,reaalseid" tegevuspaiku. Lisaks Vanemuises toimunule haakusid teatriuuendusega kaasa ka Kaarin Raidi ja Kalju Komissaarovi lavastused. 1969 murranguaasta; 3 lavastust teostamas: I ,,Suitsu-õhtu" II ,,Tuhkatriinumäng" Rummo
arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada. · Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid
d) Retseptsiooniuuringud uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid näitlejat, konkreetset tegelast või üldist lugu, kui palju pöörasid tähele konkreetsetele meediumitele tähelepanu. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. e) Teatrisemiootika teadus teatri märkidest ja märgisüsteemidest. Teadvustati, et teater vajab uurimist teatrina, omaette keelena, mitte kirjanduse illustratsioonina. Uurib teatrikeele eripära, mis seisneb lavateose üksikosadeks liigitamises, esemete semiotiseerumises teatrilaval (st teatrimärk on mingi märk), iga väljendusvahendi asendamises teise väljendusvahendiga teatris (st teatrimärk on mobiilne ja polüfunktsionaalne). f) Teatrifenomenoloogia kerkis esile 1980.90ndatel teatrisemiootika kriitikana. Teatrifenomenoloogia keskendub sellele, mida laval näeme, tajutavale materiaalsusele, laval toimuva kogemisele. ,,Tagasi asjade endi juurde
osalisteks. Siiski, Ibsenit hakati järjest enam tõlkima ja ta muutus järkjest populaarsemaks. 1887. aastal alustas Pariisis tegevust Vaba Teater (Theatre Libre), kus esitati naturalistlikku dramaturgiat, mis sai olla vaba tsensuurist ja kriitikast. 1889. aastal Berliinis Vaba Lava (Freie Bühne, Otto Brahm). 1888. aastal Moskva Kunsti- ja Kirjandusühing, hiljem Moskva Kunstiteater. 1891. aastal Londonis Sõltumatu Teater (Independent Theatre). Uue teatrikeele kohaselt tuli lava ja saali vahele tõmmata selge eraldusjoon ning seni hämaralt valgustatud vaatesaal pidi muutuma täiesti pimedaks. Maalitud taust ei sobinud loomulikkusega kuidagi kokku naturalistliku teatri tunnusjooneks kujunesid lavakarbi näiliselt massiivsed seinad ja hiljem isegi lagi, samuti tõeline mööbel. Publik jälgis oma elu elavaid tegelasi salaja (kujuteldav neljas sein). Naturalistliku teatri ainestik laiendas vaateringi madalama klassi elule ja tragöödiatele.
annaabi.ee 
