''Teadmised on vahend, aga mitte eesmärk.'' L.Tolstoi (1)

''Teadmised on vahend, aga mitte eesmärk.'' L. Tolstoi
Usk mõjutab inimeste loomulikku suhtumist ümbritsevasse ning ühendab või lahutab indiviide ja kogukondi. Nii sotsiaalseid rühmi kui ka ajastuid saab eristada usu alusel. Igal perioodil on seejuures ka vastavad ebajumalad. Infoühiskonnas on jumalikku staatusesse tõusnud teave ja selle allikad.
Inimkond on oma olemuselt auahne ja seetõttu pidevalt püüelnud täiendavate teadmiste poole. Informatsioon seab eelisseisundisse eelkõige selle kasutaja, nii on võimalik saavutada teiste üle teatav mõjujõud. Klassikaline näide info ja võimu seotusest on IV sajandil asutatud Aleksandria raamatukogu, mille eesmärk oli koondada ühte kohta kogu tsivilisatsiooni tekstid. Enamik neist jäi laiemale avalikkusele peidetuks. Nüüdisajal on ühiskonna mäluks nimetatud raamatukogud enamasti soovijatele avatud, ent faktide varjamine pole endiselt kuhugi kadunud. Teadmised on võim ja see tagab ellujäämise.
Inimesed ihkavad jõupositsiooni, nii on ka infost saanud kapital . Mida salajasem teave, seda väärtuslikum see on, sest unikaalset kaupa on masstoodangust tunduvalt lihtsam müüa. Ühiskonnaliikmetele meeldib, kui neil on midagi, mida teistel pole. Seega on informatsioon üks peamine manipuleerimisvahend ja -ajend. Tundub loogiline, et erahuvide ja riigi julgeoleku kaitsmiseks jääb paljugi nähtamatuks.
Rahutus ja hirm tundmatu ees põhjustavad tihtipeale vajadust võimalikult palju teada. Ühelt poolt on see samm maailma tuuma mõistmiseni, teisalt näib kui donquijotelik tuuleveskite vastu võitlemine. J.W. Goethe ütles, et igaüks peab harima oma aeda . Saksa kultuur konstrueeris temast nii-öelda üliinimese, kes tegeles paljude aladega väga kõrgel tasemel. Poeemis „ Faust “ täheldab nimitegelane, et akadeemilisest haridusest tõeni jõudmiseks ei piisa, ja otsustab maailma mõistmiseks hoopis maiseid naudinguid kogeda. Seda arusaama toetab ka Enn Kasak , kuid arvab lisaks, et inimene on tegelikult nii rumal, et ei jõua kunagi maailma olemuseni. Tema väitel on arvamus, et millestki on aru saadud, erakordse hälbe märk. Põhjus lasub faktis , et teadmised, milleni küündime, on iseenesestmõistetavalt lihtsad. Seega pole „oma aia harimine“ midagi muud kui faustlik edasipüüd.
Sellegipoolest on teadmiste kogumine oluline, et olla kompetentne ja konkurentsivõimeline. Igapäevaelus on kodanikul kohustud teenida nii ennast kui ka riiki võimalikult kasulikult. Väikesearvulise rahva puhul on indiviidi tähtsus ühiskonnas suurem, näiteks on eestlase väärtus riigile kõrgem kui ameeriklasel või hiinlasel. Uue haridusreformi eesmärk on intelligentsi juurdekasvu tagamine. Andekate noorte kadumaminek praeguse süsteemi jätkumisel oleks kahetsusväärne. Sügavat kurbust väljendas romaanis „Inimeste maa“ ka Antoine de Saint-Exupery, sest iga inimene, keda sootsium ei väärtusta, või olla surmatud W.A. Mozart . Haritud rahvas on igal juhul riigile vajalik.
Infoajastu tasemel ei saa kuidagi väita, et teadmised on eesmärk. Pigem peitub neis arengu võti. Progressiusk väidab, et meie siht peab olema ideaalide saavutamine, kuid reaalsuses on see võimatu. Inimene ei saavuta kunagi jumalikkust ega jõua kõikehõlmava infoni. Paradoksaalselt on elu siiski faustlik edasipüüd, sest tänapäeva kõrgetele standarditele vastamiseks peame end maksimaalselt rakendama.