Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama
Iseloomulikud on lubikas, lamba- aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. b) Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. c) Soostuvad lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. d) Lammiroostikud domineerib harilik pilliroog III Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu
2. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. 3. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht- kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. 8.Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Rannaniitude umbkaudne pindala on 8000-10 000 ha.
Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar; b) Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammigleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine- sügisene üleujutus; c) Soostuvad lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid; d) Lammiroostikud domineerib harilik pilliroog. III Rannarohumaad on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinseteks ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad
Iseloomulikudon lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi-ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostuvad lammirohumaad on pika ajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Lammiroostikud domineerib harilik pilliroog III Rannarohumaad 10 on mere rannikul soolase vee mojupiirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis soltub pinnamoest,
Jõgede süvendamise tulemusena alaneb ümbritsevate alade põhjavee tase ning selle tagajärjel niitude üldine niiskusaste. Põhjavee taseme alanemise kõrval alaneb ka üleujutus ja väheneb alluviaalse sette hulk. Sellest tingituna muutuvad keskkonnatingimused pärast jõe süvendamist oligotroofsemaks ja eutroofsed taimekooslused asenduvad oligotroofsematega. Pikaajaliselt üleujutatud aladel, kus levisid kõrgekasvulised tarnad, asenduvad need madalakasvuliste ja hõredapuhmikuliste tarnadega. Tarnakooslused asenduvad kõrreliste kooslustega. Eriti tugevalt avaldub kuivenduse mõju luhasoodes, kus Carex elata assotsiatsioon asendub hästi arenenud samblarindega Carex lasiocapra- Drepanocladus revolvens`i assotsiatsiooniga (Pork, 1964). Jõe veetaseme tõus põhjustab põhjavee üldise taseme tõusu ning üleujutuse kestuse suurenemist. Luhtade taimekooslused 7
Mullad on toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Luhtade loodusväärtused: · Pärandkooslused; · Haude- ja rändlinnustiku suur mitmekesisus; · Niidetavates kooslustes suhteliselt kõrge taimeliikide mitmekesisus; · Spetsiifilised liigid kahepaiksed, putukad (eriti kiilid, ühepäevikulised jmt), limused, tarnad; · Biotoobikompleksi osa talitleb toitumis-, varje-, rände-, paljunemispaigana;
liiklemine ning telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituste korraldamine. Siirdekalad kalad, kes rändavad sigima merest magevette või mageveest merre (näit. angerjas). Ränded tagavad järglastele soodsamad arengutingimused ja piisava toidu. Siirdesoo madal- ja kõrgsoo vaheaste. S-le on iseloomulikud mesotroofsed taimeliigid (alpi jänesvill, niitjas tarn) ja enamasti mosaiikjas taimkate (mändidega rabamättad ja tarnadega mättavahed). Silomahl sileeritud haljassöödast eralduv käärimisvedelik. S. on ohtlik veereostaja. Ta laguneb mikroobide toimel kiiresti, hapnikutarve on plahvatuslik (BHT 5=3000090000 mg/l); toimib veelustikule 200800 korda tugevamini kui olmereovesi. Soo ala või ökosüsteem, kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata ja ladestub turbana. Kõrges arengujärgus on sood autarksed (ümbruskonnast vähe mõjutatavad) isereguleeruvad ökosüsteemid.
köhavastaselt ja taimed, mis neid sisaldavad ei ole mürgised. Sarikas õisik, mis koosneb peatelje tippu kinnituvaist kiirjalt asetsevate ühetugevuste ja ühepikkuste raagudega õitest. (joonis V, 7). Sfagnumiturvas turbasammalde lagunemisel tekkiv turvas. Siirdesoo madal- ja kõrgsoo (raba) vaheaste, siirdesoole on iseloomulikud mesotroofsed taimeliigid (alpi jänesvill, niitjas tarn) ja enamasti mosaiikne taimkate (mändidega rabamättad ja tarnadega mättavahed). Steriilne mitteviljuv (taimeosa). Sulghõlmine, sulglõhine, sulgjagune leht vaata joonist II Sulgjas leht liitleht, mis koosneb paarikaupa keskroole kinnitunud lehekestest. (joonis II, 10). Suir õietolm mesilaste toiduna. Suvivõsu osjadel roheline, fotosünteesiv võsu, mille ülesanne on varuainete sünteesimine ja talletamine risoomi. vt. kevadvõsu. Sõkal, sõklad kõrreliste õiel kaks soomusjat lehekest (sisesõkal ja välissõkal), mis
annaabi.ee 
