Tapeedi liigid ja nende erinevused ja töötehnoloogiad (0)

Valgamaa Kutseõppekeskus
Maalri eriala
Tapeedi liigid ja nende erinevused ja töötehnoloogiad
Referaat
Valga
2016
Tapeetide liigid:
• pabertapeet
• tekstiiltapeet
• vinüültapeet
• värvitav tapeet
Spetsiaaltapeedid:
• metalltapeedid
• looduslikud tapeedid
• veluurtapeedid
• disaintapeedid
Pabertapeet
Traditsioonilise ja levinuima pabertapeedi aluspõhi on kaetud valgust mitte läbilaskva värviga, mis varjab ka paberi koltumist. Tapeedi pealiskihile on trükitud (sageli ka sisse pressitud) muster. Kvaliteetsematel neist on kahekordne pealiskiht .
Teadlik tarbija, kes pöörab erilist tähelepanu viimistlusmaterjalide keemilisele koostisele, peaks eelistama naturaalset pabertapeeti. Selle pindmine muster või värvikate jätab läbi kumama paberi struktuuri. Tapeet on valmistatud vanapaberist ning selle värvimiseks kasutatakse linaseemneõlist ja maisitärklisest valmistatud tinti. Tulemuseks on 100% ökoloogiline ja allergiavaba toode.
Tekstiiltapeet
Tekstiilitapeetidega on seinu kaetud juba sajandeid.
Tänapäevase tekstiiltapeedi aluskiht on paberist, mille peale on kleebitud kootud mustriga kangas või kangakiud. Aluspaber on üle trükitud värviga. Tekstiilina kasutatakse villa, džuuti, puuvilla , siidi, lina ja kunstkiude. Selline tapeet tekitab eriti sooja ja rahuliku miljöö . Seinale liimitakse seda nagu tavalist tapeeti.
Tekstiiltapeet on väga nõudlik: ei salli liigset niiskust, õhu niiskustaseme kõikumist, puudutamist ja pesta seda ei saa. Tekstiiltapeet on umbes sama vastupidav nagu pabertapeet. Mõned tekstiiltapeedid on valguskindlad, see tähendab, et ei pleegi ära.
Vinüültapeet
Vinüültapeeti iseloomustab keskmisele tarbijale vastuvõetav hind. Vinüültapeet on keemiatööstuse produkt , mistõttu ökoloogilised kaalutlused tasub selle tootegrupi puhul unustada. Täissünteetilistele vinüültapeetidele ei sea tootmisprotsess mingeid piiranguid, mistõttu värvi- ja mustrivalik on väga suur. Olemas on nii perfektselt sileda pealispinna kui ka tugevalt reljeefse mustriga variante .
Vinüültapeeti on kerge hooldada (pestavus!), samuti on pikk nende vastupidavusaeg.
Värvitav tapeet
Lisaks valmiskujul seina kleebitavale tapeedile on olemas ka värvitav tapeet. See on tänuväärt lahendus ennekõike vanemates majades , kus halva ehituskvaliteedi tõttu seinte sirgeks saamine palju probleeme tekitab, kuid kus ometi soovitakse seinad üle värvida.
Selle tootegrupi tuntuim esindaja on klaaskiudtapeet, mida on kerge puhastada ning mis varjab hästi seintesse tekkivaid pragusid. Siiski on selle vahepeal suurmoeks saanud materjali hiigelaeg möödas, eluruumidesse pole teda õigupoolest kunagi soovitatud .
Inim- ja keskkonnasõbralikumat alternatiivi pakub naturaalne paberist värvitav tapeet, mille puhul saavutatakse erinevaid struktuure pabermassi hulka puidutükkide segamise abil.
Metalltapeet
Paberist paan on kaetud metallkihiga. Tapeet on küllaltki raske, 150–170 gr/ m². Metalltapeedid on suure valguskindlusega, hõlpsasti puhastatavad ning tulekindlad. Müüakse enamasti valmispaanidena.
Looduslik tapeet
Värvitud paberist aluspaanile kleebitakse looduslikke materjale: rohukõrsi, lehti, samblikku, liiva, mineraale , vineerlehti vms. Originaalsed ja keskkonnasõbralikud.
Veluurtapeet
Paksule, hästi kleepuvale aluspinnale tupsutatakse tekstiiliniidikesi, -kiude ja tupsusid. Sellise töötluse tulemusena saadakse sametpind, mis enamasti kujundatakse klassikalises stiilis.
Disaintapeet
Kasutatakse väga erinevaid töötlusi, palju on metalliläiget, krohvilaadse pinnatöötlusega tapeete, jaapanipäraseid reljeefse paberpinnaga tapeete jne.
Mustrid
-Tihe ja suur muster vähendab ruumi
- Hõre ja väike muster laiendab ruumi
- Vertikaaljooned suurendavad toa kõrgust
aga vähendavad toa ruumala
- Väikesed tähnid-tilgakesed varjavad ja
teevad märkamatuks väiksemaid
pinnadefekte
Mida suuremal pinnal tapeeti kasutad, seda intensiivsemalt see mõjub. 
Tapeeti valides on soovitatav vaadata tapeedinäidist veidi kaugemalt (näiteks mõne meetri kauguselt). Tapeetide valimisel peab arvestama sellega, et seinad peavad kokku sobima sisustus elementidega.
Intensiivsed ja tumedad toonid annavad ruumile soojust ja muudavad ruumi väiksemaks.
Tumesinine, violetne, pruun ja tumeroheline mõjuvad raskemalt ning nõuavad intensiivset valgustust. Liiatigi köidab heledam ruumiosa esimesena tähelepanu.
Heledad toonid on aga külmemad ja muudavad ruumi näiliselt avaramaks ning suuremaks .
Heledad värvid, madal mööbel ja peeglid tekitavad optilise pettekujutluse, et ruum on suurem.
Omadused ja töötehnoloogia
Ehituskauplustes ja sisustuskaubamajades on tänapäeval levinuim paber-vinüültapeet, mis, nagu nimigi ütleb, koosneb kahest kihist, millest alumine on paber. Sellised tapeedid kannatavad tänu vinüülikihile (PVC) küll pesemist, kuid päris pesuruumidesse pole see siiski mõeldud. 
Pestavusest räägitakse isegi üleliia. Tegelikult, kui tihti inimesed kodus seinu ikkagi pesevad?  Paber-vinüültapeetide plastikpind erineb juba katsumisel neist tapeetidest, mida mäletame lapsepõlvest. Traditsioonilist ehitamist hindavatele inimestele taolised uut sorti tapeedid ei kõlba, sest need ei lase veeauru niisama hästi läbi kui pabertapeedid. 
Tavalisest ehitamisest rääkides pole tapeedi veeauru läbilaskvusel ehk nn hingamisel siiski mingit tähendust. 
Traditsiooniliste pabertapeetide kasuks võib valik langeda ka muul põhjusel kui keskkonnasõbralikkuse pärast. Pabertapeeti pole kaasaegses elamises mõtet peljata. Tuleb vaid teada, et kui mõne pabertapeedi pinnal ongi äärmiselt õhuke vinüülikiht, ei kannata see siiski tugevat nühkimist. 
Küsimus on lihtsalt suhtumises. On ju ka varem tapeedid puhtana püsinud, vaatamata sellele, et neid ei saadud pesta. 
Mõningatel juhtudel on paber- vinüül ja ehtsa pabertapeedi vahel isegi keeruline vahet teha. Midagi hullu sellest pole, kuna paljud tapeetide omadused, näiteks pleekimiskindlus, ei sõltu tapeedi tüübist. Seevastu on oluline teada, et enne mõlema nimetatud tapeeditüübi seinapanekut peab laskma tapeediliimil kõigepealt tapeeti imenduda. Imendumine on tähtis, sest eriti just traditsioonilised pabertapeedid venivad märjalt. Vettimisega ei peaks siiski liialdama, paarist-kolmest minutist piisab . Tugevdatud pabertapeet ei veni .
Järjest rohkem pakuvad tootjad suhteliselt uudset pabertapeeditüüpi, mittevenivat fliistapeeti, mida tuntakse ka EasyUp, non-woven, smartpaper ja kiudtapeedi nime all. Fliistapeedil on traditsioonilise pabertapeediga võrreldes mitmeid eeliseid ning erinevusi – suurim on see, et niiskudes fliistapeet ei veni. Nii võib tapeediliimi kanda rulliga otse seinale, kuna puudub vajadus lasta liimil paanidesse imenduda. Stabiilset tugevat materjali on lihtsam käsitseda, ei pea muretsema võimaliku rebenemise või paanivahede tekkimise pärast, samuti saab fliistapeeti ukse- ja aknaavades parajaks lõigata ka vahetult pärast liimimist.  
Kui kogemust pole, võib see olla mõnele raskem variant. Liimi võib seinale liiga palju sattuda ja seinapinna katmisel võidakse ahneks minna. 
Fliistapeedile saab liimi kanda ka tavalisel viisil. Sel juhul kaob liimi seinalekandmisega saadav ajavõit. Ka tööpinda peab siis olema sama palju nagu traditsioonilist tapeeti kasutades, kuna liimi kandmine paanidele on tapeetimislauata raske. 
Fliistapeet pole tegelikult uus leiutis , esimest korda jõudsid need tapeedid Skandinaavias turule juba üle 20 aasta tagasi. Eestis üks esimesi fliistapeete oli näiteks Boråstapeter’i Moment-tapeetide sari. 
Sarnaselt fliistapeetidega paigaldatakse liim -seinale-meetodil ka ülevärvitavad tapeedid, mida müüakse muuhulgas nimede all Seinex ja Patent Decor. Kõnealust tekstuurse pinnaga tapeeti saab värvida vesialuseliste värvidega. Õigesti liimitud ülevärvitava tapeedi saab soovi korral väikese vaevaga maha võtta. 
Muudest tapeeditüüpidest võib nimetada erinevaid tekstiil- ja täisvinüültapeete. Viimaseid kasutatakse peamiselt niisketes ruumides. Kuigi pabervinüültapeetidest rääkides nimetatakse neidki vinüültapeetideks, on tegemist hoopis erineva tootega . Täisvinüültapeedi seinapanemiseks läheb muuhulgas vaja hoopis kangemat liimi kui pabervinüültapeedi puhul. Täisvinüültapeeti ei saagi päris tapeediks nimetada, see toode kuulub peaaegu et plaatimise poolele.
Nagu eespool nimetatud, peab tapeeditav pind olema palju kvaliteetsem kui tihti arvatakse. Näiteks värvimata seinale pannakse tapeet vaid erandjuhtudel.  Tapeeditav sein peab olema sile, kuiv ja ühetooniline. Kui näiteks kipsplaatidest tehtud seina enne tapeetimist ei värvita , siis imab sein liiga palju niiskust ja pahtlijäljed jäävad näha. Pahteldatud kohtades tapeet ei kinnitu korralikult, samas pole hiljem võimalik tapeeti kipsplaadi paberpinnalt hõlpsalt maha saada. 
Juhinduda võiks sellest, et tapeetimiskõlbulikule seinapinnale pritsitud veepiisk ei valgu põrandani, kuid ei imendu kohe ka seina. Seina pind ei tohi olla liiga poorne , kuid mitte ka liiga tihe. 
Pinna liigset tihedust saab vähendada soodaga pestes ja seejärel lihvides. Seina poorsust aga vähendab pinna katmine kruntvärvi või liimiga . Sein pintseldatakse tapeetimisel kasutatava liimiga üle ja lastakse enne tapeediga katmist kuivada. 
Värvimisega võrreldes on taolise eelliimimise probleemiks see, et kui töö tuleb vahepeal katkestada, siis on raske näha, kus jäi pooleli.
Seevastu värvimise piir on selgelt näha. 
 Alusvärv peab olema kvaliteetne ega tohi hakata tapeediliimi all “sulama”. Eriti oluliseks muutub kvaliteet siis, kui tapeediliimile segatakse hulka PVA liime või kasutatakse spetsiaalseid seinaliime. 
 Kes tahab kindla peale välja minna, kasutab alusvärviks ainult täisakrülaatvärve. Musta ja teiste tumedat tooni tapeetide alusvärv võiks olla tumedam , sest hele toon võib hakata tapeedi servade vahelt välja paistma – seda eriti ebatasasemal seinal , kui mõnes kohas võivad jääda paanivahed. 
Tapeediliimide asjatundjatega vesteldes võib kergesti segadusse sattuda: milline liim millise tapeeditüübiga sobib? Enamike liimitootjate kasutusjuhendites on siiski soovitus, et tapeediliimi valikul peab juhinduma vastava tapeedi tootja soovitustest. Kõik muutub kohe klaarimaks, kui sama küsimusega pöörduda tapeediala töötajate poole. 
 Tapeedi seinapanemisel kasutatakse tapeediliimi, mida eriti pabervinüül- ja fliistapeetide maaletoojad soovitavad tugevdada umbes 10% PVA liimiga. See on meist enamikele tuttav, valget värvi D2 klassi liim, mida nimetatakse ka universaal- või puusepaliimiks. 
 Niisketes ruumides tuleb aga kindlasti kasutada spetsiaalseid liime. Väga skeptiline tuleks olla tapeediliimist tunduvalt kangemate ainete kasutamisel . Kui tapeet on kinnitatud liiga tugeva liimiga, ei tule see hiljem seinast maha, nii nagu peaks. 
 Eriti oluline on õiget liimi kasutada kuivalt mahavõetavate tapeetide puhul. Need on välja töötatud selliselt , et aluspaber jääb seina ning tapeedipind tuleb kergesti paanide kaupa lahti. Samas, kui selline tapeet on kinnitatud liiga lahja liimiga, siis tuleb see kohati seinast maha kogu täiega. 
Kui tapeeditav sein on uus kips- või krohvsein, siis peab see olema tolmuvaba. Pahteldatud seinad võiks eelnevalt kruntida kas või liimilahusega või värvida üle veebaasil mattvärviga. 
Nii mustrita kui mustriga tapeetidel mõõta kõigepealt paanide pikkuse välja ja lõikata paanid valmis, kuid mustriga tapeedi sammu peab samas teraselt jälgima. Liim kanda paanile tavalise värvirulliga, nii jääb see ühtlasem. Õhemate tapeetide puhul peab ka liim olema vedelam. 
Tapeedist olenevalt lase liimil 10–15 minutit imenduda. Lae ääre peab eelnevalt loodima, tapeedi serva koht märgitakse seinale. Tapeet võiks jääda laest 2–3 cm allapoole. Tapeetimist tuleb alati alustada akna või muu valgusallika poolt ja minna pimedama nurga poole. Paanide servad pannakse kohakuti, mitte pealekuti.
Osa tapeetidel on liim tagaküljel, selliseid iseliimuvad tapeete tuleb enne paigaldamist veega niisutada . Nipp on aga selles, et tapeedi niisutamiseks vajaliku vee 5 liitri kohta tuleks lisada paar tilka nõudepesuvahendit, sest siis ei kuiva liim liiga kiiresti ära ja tapeeti on kergem paigaldada. 
Pane tapeet ülevalt märgitud kohta paika ja suru tapeediharjaga keskelt aluspinnale kinni. Kui tapeet on keskelt kinni, siis harja tapeeti suunaga ülalt alla ja keskelt küljele, nagu joonistaks kuuske seinale. Nii kuni alla välja. 
Kui paanid on valmis lõigatud täispikkuses ja õiges mõõdus, siis pole pärast liimimist enam vaja lõigata. 
Kui tegemist on varem tapeeditud pindadega, siis tuleb esimene tapeedikiht maha võtta. Kui alumine kiht on lahti, tuleb ka see maha võtta. Seejärel lihvi seinad liivapaberiga üle ning puhasta tolmust tolmuimeja ja niiske lapiga . Augud paranda pahtliga ja pintselda seinad üle kas liimilahuse või värviga, kata tugevalt lahjendatud niiskustõkkega. Niiskustõket mõned asjatundjad viimasel ajal küll ei soovita. 
Mida peab tapeetimisel aga surmkindlalt silmas pidama , on see, et ruumis poleks tuuletõmbust, muidu hakkavad paanid lahti kooruma. Kui selle reegli vastu eksida, siis tuleb hakata tapeeti järgmisel päeval uuesti seina panema ! 
Vinüültapeetide odavamad variandid kipuvad venima, seetõttu ei tohi neid liiga palju niisutada. Pärast ei pruugi muster kokku minna. 
Ükskõik kui ettevaatlikult ja korralikult tööd ka ei tee, võib tapeedile ikka sattuda mõni kiuslik liimiplekk. Liimiplekkide eemaldamiseks kasutada frotee - või puuvillast lappi ja kõige tavalisemat aknapesuvahendit, mis pritsitakse liimisele kohale. See meetod ei jäta tapeedile plekke. Ent kangas- ja fliistapeetidele ei tohi mingil juhul liimiplekke teha, muidu imendub liim kangasse ega tule enam välja. Aga nagu eespool öeldud , ongi nende tapeetide jaoks omad, seinalekantavad liimid.