näha. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, hakatakse sööma. Mõrsjat tanutatakse(linutamine talle naise peakatte pähe panemine), kas söögi ajal või pärast söömist. Selle toiminguga muutub neiu abielunaiseks ja teda hakatakse hüüdma noorikuks (abielunaise juuksed olid vanasti lühikesed, kuid me ei lõika juukseid lühemaks kui ta ise nõus ei ole). Tanutamist tehakse pool salaja ainult tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Tanutajaks on peiu ema või mõõgaema. Tanutamise ajal istub noorpaar kõrvuti laua ees, millel on leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Tanutaja võtab tanu ja lööb sellega vastu mõrsja põski ja lausub käsu "pea mees meeles" ja siis pandi tanu pähe ja nõnda moodi kolm korda. Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle
Tanutamist tehti poolsalaja Tanutamine Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega Kolmas päev Kolmanda päeva tähtsaim sündmus oli veimevaka jagamine Veimed=mõrsja kingid pulmalistele Pulmade lõpetus Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine
Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane. Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead, seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud.
Mõrsja vastuvõtmise lõpetas söömine. Seekord istusid koos mõrsja ja peiuga lauda mõrsjapoolsed pulmalised. Ent söömisele eelnesid veel mõned maagilist laadi talitlused noorpaariga. Väga levinud tavaks oli, et toodi tükk leiba soola või võiga, leivatükk murti pooleks-üks anti mõrsjale, teine peiule. Üle maa tuntakse ka sülepoisi (rüpepoisi, rüpelapse) kommet. Enamasti on see seotud esimese söömaajaga peiukodus, kohati ka tanutamise või põlletamisega. Komme oli järgmine: kui pulmalised pruudikodust peigmehe juurde läksid ja esimest korda laua taha istusid, siis toodi üks väike poisslaps ja pandi pruudi põlvele istuma. See pidi teda hüpitama, andis peigmehe kätte, see tegi niisama, selle järel pruuttüdruk, peiupoiss ja muud niisama. Seegi oli sigivust taotlev komme. Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale
peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Sead korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas. 19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng. Mirtides või loorberitest pruudipärg mängiti maha, selle uuest omanikust sai järgmine pruut. Kõrvu pruudipärjaga on siin-seal maha mängitud ka peiu müts. Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et
Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruudil vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda ". 19 .sajandi lõpu uute tuulte keerise jäid kindlamalt püsima mõned identiteedi sümbolid. Vanale tanutamise traditsioonile lisandus palju uut ja selles segunesid nii vanad tavad kui lisandunud uued. Tanutamine ei toimunud enam salaja teiste pilgu eest varjatult, vaid oli koduse pulmapoe üks pidulikumaid hetki, mida said jälgida kõik pulmalised. Tavaliselt pandi noorpaar toolidele istuma, loeti jumalasõna, võeti napsu ning ämm pani pruudile tanu pähe. See komme kadus järk-järgult ja mõnel pool alles enne Esimest maailmasõda. Juba 19
pulmade tähtsündmus mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesl korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamisega haakub põlletamine. Põlletamisega oli seoses põllelappimne, mille algatas pruudivend. Kurtes, et peigmees on ostnud katkise põlle, kutsus ta pulmalisi põlle lappima. Lapiti mõistagi rahaga. Kogutud raha jäi mõrsjale. Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. On teateid, et noorpaar sai oma
Selleks, et seda mängida on vaja kaks veeanumat, vett ja õuna. Mängu põhimõte on selles, et osaline peab vett täis anumast õuna ilma käte abita kätte saama ja selle ära saama, kellel see õnnestub, see on võitja. Üks kõige olulisem mäng pulmades on kindlasti pruutpärja mahamängimine. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik. Samas tänapäevade pulmades üks põnevamaid mänge on pealtvaatajate poolt kindlasti selline, kus keegi viskab maha hunniku münte, mille pruutpaar peab üles korjama. See, kes saab arvuliselt või summalt kõige rohkem raha kokku, selle käes on tulevikus rahakott. Sama on ka pükste mänguga. Pruutpaarile antakse mõlemale üks säär, mõlemad tõmbavad nii nagu jõuavad ja kellele jääb suurem osa, selle jalas on majas püksid
Pruutpärja mängimine Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust. Pulmarahvas koguneb ringi, lauldes ja ringiratast liikudes oodatakse, kes saab uueks pruutpaariks. Mõnikord on tegu juba kindlate abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik. Midagi vana, midagi uut, midagi laenatut, midagi sinist. Midagi vana detail, mis avaldab austust pruudi perekonna vastu ning väljedab jätkuvalt tugevat sidet vanematega. Midagi uut detail, mis sümboliseerib tulevikku ning sidet uue, loodud perekonnaga Midagi laenatut laenatud ese peaks pärinema paarilt, kes on õnnelikus abielus, et nende hea õnn ja harmoonia kanduks ka uuele pruutpaarile
Seepärast olid kavalamad sinna ka kive põhja pannud. 8 Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka pruudi pea piiramine-pikad neiujuuksed lõigati lühikeseks. Tanutamise toiming oli püha ja salajane. Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud.
Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust. Pulmarahvas koguneb ringi, lauldes ja ringiratast liikudes oodatakse, kes saab uueks pruutpaariks. Mõnikord on tegu juba kindlate abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik. Mesinädalad Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega
Kui pruut sai endale pähe abielunaise tanu, olid nad peigmehega ametlikult abielus selleks polnud kirikus jah-sõna ütlemine. Tanutati peigmehe kodus, tavaliselt esimese päeva õhtupoolikul. Tanutamisel lõigati pikad neiujuuksed lühikeseks. Neiu tanutati varjulises kohas ja juures võisid viibida vaid tähtsaimad pulmaosalised jällegi kardeti, et kuri vaim saab noore naise kätte. Eesti pulm ennemuiste Tanutamise ajal istus pruutpaar kõrvuti. Tanutaja oli peigmehe ema või isamehe naine. Lõigati juuksed, kammiti pead ja tanutaja võttis tanu, millega ta pruudile vastu põske lõi ja tanutamissõnad lausus. Esimesed kaks korda pandi tanu pähe nii, et see seal ei seisnud või ajas neiu selle lihtsalt endal peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja neiust sai noorik. Pärast tanu sai pruut endale ette ka põlle, mille sidujaks oli enamasti pruudivend. Esialgu seoti
Selleks, et seda mängida on vaja kaks veeanumat, vett ja õuna. Mängu põhimõte on selles, et osaline peab vett täis anumast õuna ilma käte abita kätte saama ja selle ära saama, kellel see õnnestub, see on võitja. Üks kõige olulisem mäng pulmades on kindlasti pruutpärja mahamängimine. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik. (Eesti pulmaagentuur, Heinsaar, Vool 2004: 47, 48) Samas tänapäevade pulmades üks põnevamaid mänge on pealtvaatajate poolt kindlasti selline, kus keegi viskab maha hunniku münte, mille pruutpaar peab üles korjama. See, kes saab arvuliselt või summalt kõige rohkem raha kokku, selle käes on tulevikus rahakott. Sama on ka pükste mänguga. Pruutpaarile antakse
annaabi.ee 
