seistes laua ääres Lauas tarbetut juttu ei aetud Lauale ei tohtinud tilgutada Süües ei tohtinud lugeda Söögilauas ei ringutata Lauda pühiti valgest linast või takust lapiga Toiduraasukesi ei pühitud üle laua otsa maha Pärast söömist tänati toidu eest Teraviljatoidud Oder, nisu, hirss Vanim odateradest keedetud teraroog Odrast käkid, karask, paistekakud Odrast tehtud joogid: õlu, kali, taar, hapuroka Otra kasutati tavanditoitude valmistamisel Tangupuder, tanguleem, tanguvorstid, jahuvorstid Sepik, vatsk (lihatükkide, seente, tanguga) Aganaleib Kama, kamakäkid Kiisel Leiva küpsetamine Käed hoolega pestud Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga Ahi köeti kuusehalgudega Ahju kuumust kontrolliti jahu ahju põrandale viskamisega Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema Lastele tehti pisikesi pätse, mille sisse pandi terve koorega muna Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut
jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks.
ikka liha mekk juures olema (see ei tähendanud sugugi mitte suuri koguseid). Liha kohta olnud ütlus- paksem viil meestele ja väike tüdruk saab kõige vähem. Rannikul olu enamlevinud lambaliha., sisemaal rohkem sealiha. Vasikat, veist söödi väga harva, pigem pühade või tähtpäevade puhul. Argipäevaselt kasutati toiduvalmistamisel soola- või suitsuliha, värsket saadi harva. Söödi ka maksa, aju, kopsu jne. Levinud olid verikäkid, veidi vähem tanguvorstid ja verivorstid. Kalad- räim, lest, säinas, angerjas, siig, haug- jõudis lauale värskelt,soolatult, suitsutatult. 2 Suuresti söödi seda, mida ise kasvatati või korjati. Köögiviljadest- kaalikas,porgand, naeris, kapsas, kurk, mugulsibul ehk sibulaputkes, suhteliselt hilja tomat. Kartul olu laual igal toidukorral.
rikkalikumad piduroad. Pühade ajal ei tohi tööd teha, kõik toimetamine tuleb varakult ära toimetada. Suurem osa ettevalmistustest tehakse toomapäeval või varem (21.XII). Toomapäeva hommikul tõustakse varavalges, et tappa siga ja teha valmis jõulutoidud. Kus jõulutoitu ei tehta, seal pole järgmisel aastal midagi head oodata. Laual peab kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib (kutsutud ka jõuluorikaks) ja valged tanguvorstid. Oma koduõlut peab jätkuma jõuluaja lõpuni. Tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve ning jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõululeib, õlu ja liha peavad laual olema terve jõuluaja ja igaüks peab saama niipalju süüa, kui tahab. Siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnestuvad ja tal pole leivapuudust. Ühtlasi tuleb elamine väga põhjalikult ära koristada, et aasta läbi korras püsiks. Peale
Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Siis õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest "õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab", ja veel palju muid pärimusi, samuti olid kindlad rituaalid leiva valmistamisel. Levinumaid rahvuslikke toite olid verega ja vereta tanguvorstid. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi peale loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks kana, näärideks siga ja kevadpühadeks vasikas. Väga tähtis toit oli ka kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala,
1.Lõunaeestis oli juures palju venejooni, punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades. Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell, kurk, kõrvits. Karaski leiva kõrvale oli naerist ja kapsast toidud, mis aitasid nälja vastu. Küpsetati reheahjus. Kapsast tehti suppi (hapukapsasupp ). XIX sajandil
alusel. Eesti Lihatööstuse Standardist lähtuvalt jaotuvad lihatooted järgmiselt: 1) LIHAVORSTID - lihatooted, mis on valmistatud peenestatud lihast, maitse- ja lisaainetest, lisanditest ja muudest komponentidest, pritsitud vorstikesta või vormi ja termiliselt töödeldud. Näide: toored grillvorstid, viinerid, sardellid, keeduvorstid, suitsuvorstid, sültvorstid, maksavorstid, kruubivorstid/tanguvorstid, lihaleivad 2) VERETOOTED- keedetud tangainest või jahust, toiduverest või verepreparaatidest peki, seakamara jms. lihatoorme lisamisel valmistatud veretooted, mis on keedetud või küpsetatud tootesisese temperatuurini vähemalt +72 ˚C. Näide: verivorst, verikäkk 3) SUITSULIHATOOTED- soolatud või soolamata tükilihast valmistatud termiliselt töödeldud tooted. Näide: singid, rulaadid Suitsulihatoodete klassifitseerimisel on võimalikud mitmed erinevad variandid
Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel. Viidi kaasa katsikule minnes. Pandi hingede ajal kostiks kodu külastavatele esivanematele hingedele. Keedeti tähtsamate talutööde lõpuputru. Pidulikke roogade hulka kuulusid tanguvorstid, mida söödi eriti jõulude ajal. Teraviljast tehti ka kama, mida söödi palaval suvel külma toiduna. Kaer säilis halvasti ja seepärast kasvatati teda rohkem looma söödaks. Ainuke kaera toit, mida inimestele kõlbas pakkuda vee ja kaera hapendatud segust keedeti kile ehk kiisel, mida söödi soojalt sulavõi või rõõsa piimaga. Kanepist tehti paksu pudru taolist kanepi tampi. Pruunistatud kanepi seemned tambiti upris jahus. Millele pandi maitseks soola ja sibulat
Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib. Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks
peo- ja pühadetoiduks kodus küpsetama ka saia ja pirukaid. [] Suurenes liha tarbimine, armastatud oli just sealiha. Lõuna-Eesti kuumas saunas suitsutati sageli suitsusinki. Jaheliha asemel hakati tegema sülti ja konditükke ei jäetud enam sisse. Soolasilgu asemele ja kõrvale tuli heeringas. Piima kasutamine suurenes, kadus hapuroka, hapupiimale lisaks hakati söögi kõrvale jooma ka rõõska piima. Või jäi ikka vaid pidulikeks puhkudeks. Levima hakkasid tanguvorstid, kama, kohupiim, mulgikapsad ja seened. [] Toidulauale toodi järjest enam aed- ja köögivilju: porgandit, aedhernest, kurki, peeti, õunu, pirne, marju. Kadusid kanepitoidud. Tarvitama hakati hapendatud raiekapsaid. Hapendama hakati ka kurke. Suppi keedeti ka juurviljade ning manna ja riisiga. Hakati tegema ka manna- ja riisiputru. Hoopis uued olid moosid ja magussöögid. Jookidena levisid tee ja kohv. Alguses tehti neid sööke vaid pidudeks, kuid 20.sajandil said paljudest neist ka
annaabi.ee 
