kleepuvad 15- 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m 2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5- 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70- 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26- 33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. Kasutatud materjal: http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANTEM2.htm, vaadatud 21.08. 2008. 1 Materjali koostas Sigrid Mallene, Krootuse Põhikooli õpetaja
..14 päeva vältavat haudumist kooruvad pojad, keda tuleb toita üle 300 korra päevas. Pesas kasvavad punarinnapojad 12 päeva, aga seejärel on nad vanemate hoole all veel kaks nädalat, sest pesahülgamisel ei oska nad veel üldse lennata. Sel perioodil hoiatavad vanemad neid ohu korral sama häälitsusega, millega inimlastegi ema oma lapsi vaikusele manitseb: "tsss..."! Iseseisvudes hakkavad väikesed uudishimulikud linnud mööda metsi ringi uitama ning elutarkusi omandama. Sügisel talvituspaikadesse lahkuvad punarinnad peamiselt oktoobris, aga mõned alles detsembri alguses ning üksikud isendid võivad pehmetel talvedel isegi Eestisse talvituma jääda. Punarind ei kuulu looduskaitse alla. Kasutatud Kirjandus · ,,Õpime linde tundma" Nichulas Hammond, Varrak 2007 · ,,Lindude elu, linnud" Tallinn valgus 1980 · ,,Põhjamaa Linnud" Carl-Frederik Lundevall 2005. · http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ERIRUB2.htm
värske männi- ja kuusekänd, isegi puuhalu ots. Vahtra ladvast pääseb lahti üks leht. Liueldes hakkab ta allapoole langema. Riivas möödudes teist lehte. Seegi murdus oksalt lahti. Ja nende järel juba päris lehtede sadu. Nii nõrgalt püsivad okstel sügislehed. Hüvasti, kuldsed, purpursed, rohekad ja paunakad lehekesed! Lühike on teie elu, kuid siiski kaunis!... Lindude suur rännak on sügisel. Hulgani rändavad meilt linnud oma talvituspaikadesse soojale maale. Ei tahaks õuest lahkuda. Tahaks veelgi kuulata lindude salapäraseid hääli. Kuid sügisene niiskus ajab siiski tuppa tagasi. Ja kõrvust kostavad veel kaua öised hüüded ja hääled. Tuhandeid linnukesi hukkub Itaalias. Väga palju linnukesi hävib ka inimese käe läbi. Armutult püüavad itaallased meie vinte, rästaid, punakurgukesi, põõsaslinde, ööbikuid. Otse meisterlikult kavalasti meelitavad
äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt.
lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad, vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal. Sobivateks kohtadeks on lehtedega täidetud augud, näriliste rajatud urud, haohunnikute alused jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad juba septembris. Rabakonna kudu ja kullesed on väga tundlikud saastele ja hukkuvad isegi minimaalse reostusega veekogudes (4). Joonis 1. Rabakonna levila (3) Rohukonn- Rohukonna leidub kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel. Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu
toimub hilissügisel. Vähesed liigid paljunevad südasuvel. Oletatakse osadel liikidel ka munana talvitumist (Haberman, 1968). Arenemistsükli üldine kestus on enamikul liikidel aasta. Mõned suuremad isendid elavad kuni kolm aastat. Jooksiklaste aktiivne elutegevuse periood algab tavaliselt meie tingimustes aprilli lõpul kui õhutemperatuur ületab 8-10 ja kestab kuni oktoobrini, enamik liike on läinud talvituspaikadesse (Haberman, 1968). Enamjaolt munevad jooksiklased munad maapinnale, kus mõne tunni või pikema aja järel väljuvad vastsed, kes alustavad aktiivset elutegevust. Keskmiselt jooksiklased toodavad ühe põlvkonna aastas. Emased sünnitavad 30 kuni 600 ovaalset muna (C). Vastne teeb läbi kolm kasvujärku umbes kahe kuuga (Haberman, 1968). III. Seemnesööjad jooksiklased Jooksiklased valivad hoolega, mida nad söövad, kuigi ei ole spetsialiseerunud kindlatele seemneliikidele
Rände kulminatsioon on aprillis ja mai alguses.Viimasena saabuvad päris mai lõpus või isegi juuni alguses aed- roolinnud ja nõlva-lehelinnud. Üldiselt varieerub kevadine saabumise aeg seda vähem, mida kaugemal on linnu talvituspaik. Näiteks rukkiräägu või ööbiku saabumisaega võib ennustada mõnepäevase täpsusega. Liiga vara tulles riskivad linnud oma eluga. Kui olud on väga kehvad, lendavad linnud sageli lõuna poole tagasi. Lindude tagasiränne talvituspaikadesse on tunduvalt keerulisem kui kevadränne ja toimub palju pikema aja jooksul. Paljudel liikidel lahkuvad mittepesitsejad, emased, isased ja pojad eri ajal. Juba juuni algul võivad Eestis tagasirändel olla mittepesitsevad linnud ja liigid, kelle emaslinnud kohe pärast munemist lahkuvad, näiteks kiivitaja, suurkoovitaja, pardid jt. Juunis ja juulis rändavad ära paljud meil pesitsevad linnud, näiteks mustkärbsenäpp, mets-lehelind jt. Juulis toimub ka kahlajate läbiränne
Elutegevust uurides ilmnevad suurimad ohukohad nende arvukusele. Nimelt vajab tõmmulendlane talvitumiseks paika, kus on kindel temperatuur ( 0…7,5 ° C) ja vähene häirimine. Ka suviste varjepaikade nõudmised on spetsiifilised ja väikeste loomadena on mürkidega kokku puutumine neile eriti ohtlik. Eestis on tõmmulendlane kaitsealune liik, kuid nende kaitses ilmneb mitmeid puudujääke. Endiselt häiritakse talvituvaid kolooniaid või tehakse ligipääs talvituspaikadesse nahkhiirtele võimatuks. Lisaks risustatakse koobaste maapinda või saastatakse õhku, muutes need ebasobivaks. Ka putukamürgid ja kõigi vanade puude maharaiumine vähendavad tõmmulendlase arvukust. Tuuleturbiinide rajamisel tuleks samuti tähelepanu pöörata nahkhiirtele. Korralikumaks kaitseks tuleks saavutada reaalne kontroll talvituskoobaste üle, paigaldades sinna signalisatsioonisüsteemid. Edasiste kaitsemehhanismide arendamiseks tuleks suurendada ka seirete
..12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5...16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70... 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rohukonn, 2011) Rabakonn (Rana arvalis) Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu,
Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid. Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse. Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja lahkuvad sealt märtsis-aprillis, kui algab putukate lend. Veelendlastele sobivaim temperatuur koobastes on 3-7 ° C. Kui see langeb alla -2° C, võib loomake juba surnuks külmuda. Talve jooksul ärkavad veelendlased korduvalt ja võivad koopa piires asukohta vahetada. Veelendlane poegib juuni keskel ja iga täiskasvanud emane sünnitab vaid 1 poja. Selleks
üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonnad sooritavad massilisi ühisrändeid (võivad kesta 3...5 päeva), siirdudes sügisel talvituspaikadesse ning kevadel talvituspaikadest kudemispaikadesse. · Toitumine Rohukonnad toituvad peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest. Rohukonn Rana temporaria L. · Sigimine Koevad aprilli II poolel samas veekogus, kus on ise ilmale tulnud - kraavides, üleujutatud heinamaadel, mudase põhjaga tiikides ja järvedes
äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu
annaabi.ee 
