Talv eesti maalikunstis (0)

Talv eesti maalikunstis.
„Jõulu- ja nääriaeg – pere on koos, ehted ja pidulaud , käbid ja kuuseokkad, küünlad ja kingipaberi krabin. Pildid. Mitte ainult fotod albumist või pühadekaardid, vaid ka mälestuskillud.“ Need võõrad mõtted-mõtisklused tundusid nii armsad ja sobivad, et ei raatsinud paberile panemata jätta. Talvine maastik seostub meie inimeste teadvuses lahutamatult ikka jõuluajaga. On ju rõhuv halli talvepäeva hämarus, hing ihkab valgust ja veidi sära. Värvilisi aastaaegu on kindlasti rohkem maalitud, aga paljude kunstnike loomingus on just talvel oluline koht – eks see ole ka väike väljakutse, valget on raske maalida. Ja jõulud on valged ja värvilised.
Novembris avas Tartu kunstimuuseum talveteemaliste maalide näituse „Talvevalgus“. Detsembris kaunistasid fragmendid maalidest Tartu Raekoja akendel avanevat advendikalendrit. Igal õhtul avati üks aken, jutustati maali lugu ja siis... näitusele, mis viib „baltisaksa kunstnike detailsetest maalidest, pallaslaste mahlakst realismist kaasaegsete autorite loominguni.“ Näituse kuraator on viltuse maja maalid jaotanud nelja saali. Pea- ehk Suures saalis on talvised olustikumaalid ja Tartu vaated. Esimesena jäi silma Johannes Võerhansu „ Jäälõhkujad Emajõel.“ Tunnistan ausalt, et mulle see maal ei meeldinud. Kuidagi rõhuv ja sünge, valgust tundus vähevõitu (Põhjamaa inimese valguseihalus?) ja need küürutavad inimesed, kes teevad kurnavat tööd. Talvepilti tahaks helgemat ja heledamat. Väga meeldis mulle Oskar Hoffmanni „Talvemaastik“ –kui palju valgust ja sina, kuuled krudinat hobuste kapjade all, tunned lume raskust tarede õlgkatustel. Siin on õhku, ilu ja ruumi. Vaatasin Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogust tema teisi pilte. Väga peenelt viimistletud ja realistlikud , lausa läbilõige eesti ühiskonnast - talupojast kihelkonnakohtunikuni. Tõnis Grenzteini „Küdev ahi“ tekitas tahtmise vanaema juurde maale sõita ja Ellinor Aiki „ Talvemotiiv Tartust“ oli äärmiselt huvitava krobelise pinnaga (kunstnik kasutas värvi ja pahtlit). Pildi pisut „udune“ olek lisas ainult plusspunkte. Ja muidugi Konrad Mäe „ Norra maastik“. Selle maali sisse läheks ja jääks. Viskaks lume peale pikali ja ei kõigutaks kõrvugi. Ma ei ole tegelikult Mäe suur austaja, aga see pilt lööb. Otse ja närvi.
Pikka saali kutsutakse talverõõmude toaks. Siit sai pisut kiiremini läbi käidud, ei leidnud midagi silmale-meelele. Enn Põldroosi „Talvemaastik suusatajaga“ oli küll omapärane, aga talvelt ootaks rohkem lund ja vähem tulekahju.
Mõtiskluste saalis meeldis praktiliselt kõik. Nii Kristiina Kaasiku „Põlev roostik “ kui Eda Lõhmuse „Heinamaa“. Tühi, ainult must ja valge ja avar. Lõhmus avaldas muljet, otsisin netist pilte lisaks. „Takistus“, „Edasi“ – nendel maalidel on aeg seisma jäänud, kätte on jõudnud tuumatalv, maailma lõpp, mida iganes. „ Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Olen iseendale, iseenda jaoks. Üksinda oma maal.“ „ Heinamaad“ peabki üksi vaatama. Ja iseendasse vaatama. Siis leiadki. Pildi pealt ja iseendast ka. Ja siis tabab sind Julius Klever. Minu selle näituse vaieldamatu lemmik ja jumalus . Eesti päritolu Vene maastikumaalija, kelle valgusega mängivad päikese-loojangud tõid talle „Vene Rembrandti “ austava nime. Järjekordne netiotsing tasus end kuhjaga ära, silme ees rullus lahti puhas ilu. „ The White Dream“ (isegi tõlkida ei julgenud ) ei ole lihtsalt võimalik. See ongi ainult unenägu, pehme, valge ja ääretult lummav . Inimene ei tohiks niimoodi maalida, valus on vaadata. Näitusel olnud „Talvemaastik Loojuva päikesega“ tundus päikeseloojangu saagas üks tagasihoidlikumaid olevat. Aga tema oli esimene ( teised Kleveri maalid-reprod tulid kahjuks arvutiekraanilt ja lainena), üksinda seinal ja teistest seinalolijatest peajagu üle. Ja huvitav on see, et koju seinale ma tema pilte ei tahaks. Sellised asjad on mujal vaatamiseks. Ainult ühe riputaks üles: „ Bild Wilder Wein “ – erepunaste lehtedega seinalt alla looklev metsviinapuu.
Väikeses kambris on muinasjuttude ja jõulutuba. Loomulikult langes esimene pilk väga tuttavale asjale, Lüüdia Vallimäe-Marki Lumeeide illustratsioonidele. Lapsepõlves meeldisid mulle Grimmide muinasjutud väga, eriti Lumeeit . Kunstniku akvarellid on armasd ja mõnusad ja lund sajab ju ainult siis, kui Lumeeit patju klopib. Tore on asju uskuda. Kena oli ka Oskar Kallise „Kolmikpilt“ Salmest, Lindast ja Orjapiigast. Väga puhtad vähesed värvid ja selged jooned. Palju on kasutatud sinist, on tunda ehtsat külma talve ja muinasjuttu. Oli Kallis ju Laikmaa parim õpilane. Peet Areni „Madonna lapsega“ tõi hoobilt meelde A.Düreri. Kaalukauss kaldus vääramatult AD suunas. Rahu ja harmoonia . Areni pilt oli minu arvates liiga robustne, jõuline ja liiga lihtne. Kurnatud naine kõrbes/põlluserval ülekaalulise lapsega. ( Äkki mulle lihtsalt meeldivad ilusad asjad?).Aga Dürer on parem.
Näitus tervikuna meeldis mulle väga. Kahetsen nüüd pisut, et ei käinud advendikalendri akende avamist vaatamas/kuulamas. Ja luuletused unustasin. Igas saalis olid mõned luuletused maalide vahel. Viimasest jäi meelde natuke Runnelit .... Lähen üle krudiseva lume, külm, oi külm ja süda on nii raske...
Aga süda sai tegelikult kergeks ja meel virgeks. Talv on siiski tore.
NB! Ja pileti saad siis, kui oled näituse peaaegu ära vaadanud. Hoopis teisest otsast.
Koostaja: Varmo Rjabinin
Elva Gümnaasium 12 klass