Mõisamajapidamistest jõdsid uuendused ka talumajapidamistesse näiteks jõudis kartul ka talupoja põllule ja laual.Viina hakati tegema hoopis kartulist, mis oli viljast odavam. Talupojad, kellel ei olnud maad töötasid palgatöölistena mõisates, taludes ja vabrikutes ning tegelesid ka kaubanduse või käsitööga, teenides sellega elatist.Tooraine ja suurel määral tööjõud toodi sisse ja valmistoodang välja. Ligikaudu pool põllumaast kuulus mõisatel, 80% talumaadest I maailmasõja alguseks oli päriseks ostetud. Mõisad kasutasid palgatööd, masinaid, väetisi, edenes sordi ja tõuaretus. Venemaa tööstuses toimus 19.sajandi lõpul kiire areng.Tekstiilitööstuse ja metallurgia(M etallide ja metallisulamite valmistamine ja nendest lihtsamate toodete valmistamine), kõrvale tekkisid uued tööstusharud, milleks olid nafta ja keemiatööstus ning masinaehitus.Venemaa tööstustoodangu põhiosa moodustasid tekstiilitooted. 1860.- 18902
Taluinimesed vabanesid teotööst mõisapõllul, mindi üle raharendile. Peremees pidi nüüd ise otsustama, kuidas talu majandada. Hakati otsima uusi võimalusi sissetulekute suurendamiseks ja harjuti turusuhetega. Talude päriseksostmine sai alguse Viljandimaalt, kus taluostjatele tõi raha sisse linakasvatus. Enamasti osteti talud järelmaksuga. Kui peremees õigeaegselt raha maksta ei suutnud jäi ta talust ilma. 1916. aastaks oli 4/5 talumaadest päriseks ostetud. · Tööstuse arengu tulemusena muutus Eesti ala Vene impeeriumi üheks arenenumaks piirkonnaks. 20. sajandi alguses oli Eestist kujunenud Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt enamarenenud alasid, kus toimus ülevenemaalisele turule orienteeritud tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine. Head kommunikatsioonid (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti regiooni tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses
b)kultuuris rajati erakoole, kus õppetöö eesti keeles, kaks esimest klassi eesti keeles, kutsuti ellu haridusseltsid, moodustus NoorEesti rühmitus, jätkus seltside loomine, rajati kutselisi näitetruppe, kirjasõna arenes, Eesti Rahva Muuseum 2. Miks oli maapuudus 20. sajandi algul Eestis üks teravamaid probleeme? põllumajandusel oli endiselt tähtis koht majanduses, 83% talumaadest päriseks ostetud, kuid endiselt enamiku moodustasid maata talupojad kehvikud neile andis riik väikekohti. Sotsiaalne kihistumine 25% külvipinnast mõisnike käes, 2/3 talupoegadest ilma maata. 3. Mis aitas talupoegade olukorda parandada? uued agrotehnilised võtted levisid talurahva hulgas, põllumeeste seltsid, talus orienteerusid piimakarjakasvatusele, mis oli tulu toov
olnud ahjud, kolded ja söed teevad pinnase tumedamaks. Lisaks potikillud, graniitkivi tükid, mis tekivad kolletest ja ahjudest. Keraamika killud annavad aimu vanusest. Arheoloogia objektid on kaitse all alates avastamisest. Kantakse kaardile, sõlmitakse maaomanikuga leping, mida tohib teha, mida mitte. Enne luurele minekut on võimalik eeltööd teha; rahvapärimus, kohanimed- viitavad asulakohtadele. 17.sajandist on olemas kaardid mõisa-ja talumaadest, mõned üllatavalt täpsed. On vaja teada, kus piirkonnas võivad paikneda arheoloogilised objektid. Vaadata veekogude lähedust, sest enamus asulaidon vanade veekogude kõrval. Kõrgusjoontega kaart, sest maastik on muutunud ja kõrgusjoonte järgi on võimalik orienteeruda. Aeroarheoloogia õhust tehtud fotode abil muististe leidmine. Meil aeroarheoloogiat eriti pole, sest raha pole ning NSVL ajal ei lubatud. Geofüüsilised meetodid: 1
kaotuseks oli Luke kirik koos Luke surnuaiaga. Lätlastele sai pigem vaikne liivaste tänavate ja puusillutistega eeslinn, kus Luke kiriku juures paiknevate üksikute äride ümber tuli uut linnakeskust kasvatama hakata.22 Rohkem kui Luke platsi loovutamine häiris Eesti- Valga linnavalitsust kahe endise reaalkooli maja, linnale kuuluvate talude ja linna tagamaa kaotsiminek ning paljude ühendusteede piirijoonega läbilõikamine. Valga kaotas seega rohkem kui poole linnale tulu toovatest talumaadest. Valga linnavalitsus maalis oma 1923. aasta kirjas välisministrile linna olukorrast ning tulevikust suhteliselt troostitu pildi, kus ei näe linnal normaalset tulevikku kui Valgale tema loomulikku ümbrust tagasi ei anta.23 Kuna aga Tallentsi otsusega oli Eesti riik saanud enamuse Valgast, siis ei olnud kokkuvõttes linna jagamise tulemused eestlaste jaoks sugugi nii halvad. Lätlased pidi näiteks oma Valka linna peaaegu tühjalt kohalt üles ehitama ning panustama suuri 18
19.saj keskpaiku jagunes talurahvas erinevatesse osadesse. Kõige suurema osa moodustas pererahvas, ligi 40%. Järgnesid sulased, pisut alla 30%. Kolmas rühm olid vabadikud, keda oli umbes veerand kogu talurahvast. Viimane kiht mõisateenijad, kes moodustasid u 10%. Talus hakkas selgete vaheseinte loomine, mis avaldus mh selles, et söödi eraldi laudades eraldi aegadel. Rahvaarvu üldine kasvamine. Peremehed hakkasid vältima abielus sulaste tööle võtmist. Abielus sulane sai tavaliselt talumaadest mingi tüki, mida ta ise haris ja kasutas oma pere ülevalpidamiseks. Mõisamoonakad, tlp-d kes olid mõisas palgalisel tööl, neid peeti talurahva madalamaks kihiks. Sulased vältisid abiellumist, see tõi kaasa vallaliste osakaalu kasvu. Alates 19.saj lõpupoolest muutus üldisemaks, et hakati taludes vältima aastateenijaid, järjest rohkem hakati palkama hooajatöölisi. Esimene kategooria olid suvilised, suilised, kes olid palgatud suvisteks põllutöödeks ja teine kategooria olid
Oluliseks tõukeks rahvusliku eneseteadvuse tõusule sai 1866 aasta vallaseadus, millega mõisnikud kaotasid kontrolli vallavalitsuste üle. Talurahvas moodustas vallavolikogu, mis täitis juba traditsiooniliseks kujunenud kogukondlikke ülesandeid (vallamaja, kool, teed, vaesed jne) Vallavolikogudest kujunes eestlastele poliitiline (alg)kool. Peagi likvideeriti kodukariõigus, keelati teoorjus. Majanduslik areng tõi kaasa jõukuse tõusu, saj. lõpul oli Lõuna-Eestis päriseks ostetud 85% talumaadest. Juba 19.saj keskpaigas hakkasid külades tegutsema laulukoorid ja puhkpilliorkestrid (I orkester VÄÄGVERES). Oli tekkinud selliste eestlaste kiht, kes ei soovinud saksastuda. RAHVUSLIKU LIIKUMISE ALGUS. J. V. JANNSEN 19. saj keskel tekkis mitu rahvuslikult mõtlevat grupeeringut. Üheks teenäitajaks oli Võrus tegutsev F. R. Kreutzwald. Teise grupeeringu moodustas nn "Peterburi patriootide" grupp, kuhu teiste seas kuulusid ka kunstnik Johann Köler ning tsaari ihuarst Philipp Karell
Stolõpini agraarreform), tööstus (tekstiilitööstus, masinaehitus, paberitööstus, ehitusmaterjalide tööstus, toiduainetetööstus): 2/3 elanikkonnast tegeles põllumajanduses ehk Eesti jäi põllumajanduslikuks maaks, põlluharimise intensiivistumine: hariti uut maad, kunstväetis, kaasaegsed põllutöömasinad, sordiaretus. Domineeris mõisamajandus, need olid palgatööl baseeruvad suurmajandid. Jätkus 1850. a alanud talude päriseksostmine, aastal 1916 4/5 talumaadest päriseks ostetud (enamus laenuga majandusraskused), püsisid ka renditalud. Stolõpini agraarreform- 1906. aastal, mis võimaldas talupoegadel külakogukonnast välja astuda. Reformi eesmärk oli külakogukonna lõhkumine ning varaka ja lojaalse talupoegade kihi loomine. Sajandivahetusel toimus viljahindade langus (USA odav nisu), mis lõi majanduse segamini. Orienteeruti ümber piimakarjandusele, mis nõudis suuri investeeringuid ja
olukorra vastu. Talurahvas esitas mõisnike vastu kaebusi: mõisad tõstavad pidevalt teokoormisi, peale surutakse lisatööpäevi, kaevatakse uute põllukultuuride üle (kartul), mille harimine nõuab neilt varasemast enam tööd, kaevatakse eriti talumaade mõisastamise üle. Riigi poolt seatakse eesmärgiks: et talukoormised enam ei tõuseks ning et tõkestataks teatud maalt talumaade mõisastamist. Kuuendik maast oli lubatud suurusjärk, mida vajaduse korral võis talumaadest ära võtta ja mõisaga liita. See oli Peterburi-poolne nägemus. Kõige selgemalt tulevad kaks vaadet olukorrale välja Liivimaal 1842. aastal, mil peetakse taas Liivimaa maapäeva välja joonistuvad konservatiivid, kes ei soovi olukorda muuta, ning liberaalid. Konservatiivse poole esindajaks oli Luunja mõisnik Nolken. Rõhutas, et igasugused reformid vähendavad mõisa võimu. Liberaalide juhiks oli mõisnik, mees nimega Hamilkar von Fölkersahm.
Oli ka neid soomlasi, kes põgenesid millegi eest, nt maj raskuste või sõjateenistuse eest. Soomlased, kes siia tulid lihtsalt assimileerusid ning muutusid pärisorjadeks. Ei juhtunud aga kõigiga kohe vaid oli kohti, kus isiklik vabadus säilis kauem. Või võeti laenu ning jäeti isiklikult sõltuvaks. 16 saj on teada, et Saaremaalt lahkuti, et mandrile elama minna. Seda soodustati. 1600a sõda uuesti aga käivitub 24a paiku leiti, et endistest talumaadest oli kasutuses vaid 1/4. Tuli uusi elanikke sisse tuua( Lätist, venemaal, Soomest, Rootsist). Uued rahvad assimileerusid. 1629. Altmargi rahuga on hästi kõrge loomulik iive. 17. saj lõpul jõutakse olukorda, kus on rahvastiku ülejääk. 1747 Rootsi hakkas I täpseid rahvaloendusi tegema. Lätis nt 1200 paiku 200 tuh elanikku, 1500 u 400 tuh elanikku , enne katku 1695 u 465 tuh elanikku. ( Tervikuna Läti aladel). Soomes 1200 oli
annaabi.ee 
