Tallinna toomkirik (1)

Tallinna Toomkirik
Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. Kivikiriku rajasid siia dominikaani mungad, kes asusid Toompeal aastail 1229-33. Nende rajatud kivikirik oli arvatavasti ühelööviline ning valmis 1240ndatel aastatel. 14. sajandi alguses kirik rekonstrueeriti. Selle käigus rajati kõigepealt uus kooriruum , mis koosnes nelinurksest koorikvadraadist, mõõtmetega 10x10.5 m, ning koorilõpmikust mõõtmetega 10x2.5 m. Tänini on sellest säilinud koorikvadraat, mis on kaetud tellistest kaheksaosalise domikaalvõlviga. Umbes samal ajal ehitati koorikvadraadi põhjaküljele ka käärkamber, mis on samuti ümberehitatuna osaliselt säilinud. Umbes 1320. aasta paiku rajati aga uus koorilõpmik, mil ta sai praeguseni säilinud viietahulise polügonaalse kuju. Koorilõpmik kaeti viiemõikalise võlviga, selle päiskivi oli kaetud rikkaliku dekooriga.
Ühelöövilise pikihoone suurendamist kolmelööviliseks ning nelja travee pikkuseks alustati 1330 . aasta paiku. Ehitustööde kulg aga venis paljudel põhjustel ligi saja aastani. Uus, basiilika põhimõtete järgi ehitatud 29 m laiune pikihoone valmis lõplikult alles 1430ndate aastate paiku, kuigi kesklöövi neljatahulised piilarid koos kõrgseintega olid valminud juba 14. sajandi teisel poolel. Valminud pikihoone on kaetud vööndkaartega varustatud servjoonvõlvidega. Vööndkaari kandvad konsoolid on külglöövides kolmeosalised ning geomeetriliselt lihtsad. Kiriku pikihoonel on neli teravkaarportaali. Võimas neljaastmeline peaportaal paikneb lõunaseinas, idast teises travees, ning on rikkalikult profileeritud. lejäänud portaalid on üheastmelised, põhjaseina portaalid arvatakse olevat algselt pärinenud lõunaseinast, kus nad asetsesid enne praeguse peaportaali valmimist. Selliselt 15. sajandil valminuna on kiriku põhikehand säilinud põhiliselt ka täunaseinas,
Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel.
Kirik põles maha 1684 kogu Toompea haaranud hiidtulekahjus, mil hävis kogu puitsisustus, varises kokku osa võlve ning kannatada said paljud raiddetailid, eriti kooriruumis. Pärast tulekahju taastati 1686 kirik praktiliselt endisel kujul. 17. sajandi lõpust ning 18. sajandist pärineb ka suur osa kiriku sisustusest. 1778-79 ehitati kiriku kesklöövi lääneossa barokne läänetorn koos kiivriga. Praktiliselt sellisena on kirik säilinud ka tänini.
Kiriku sisutusest tuleks mainida 13-18. sajandist pärinevaid arvukaid hauaplaate, 17. sajandist pärinevaid raidkivist sarkofaage, 17. sajandi lõpust pärinevat altarit, kantslit, võidukaaregruppi ning kroonlühtreid, samuti arvukaid aadlike vapp -epitaafe 17-20. sajandist. Kiriku neljast kellast pärineb kaks 17. sajandist, kaks aga 18. sajandist. Kiriku praegune orel on ehitatud 1914. aastal.