Muld ja taimkate. Valitsevad leedemullad, soostunud leetmullad ja soomullad. Lääneosas ka soostunud kamarmullad. Ka lodu-, palumetsa soo-, glei- ja mitmesuguseid liivmuldi. Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Huvitavamatest taimekooslustest tuleks nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Kuremäe otsamoreenil, kloostri territooriumil levib liigirikas sürjaniit paljude haruldaste taimedega. Märgadel liivadel takistab paljudes kohtades metsakasvu mullakihis leiduv nõrgkivi.
Eesti taimkate Toomas Kukk, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut & ajakiri Eesti Loodus, [email protected], tel. 5189420 Õpikud Masing, Viktor. (toim.) 1979. Botaanika. Õpik kõrgkoolidele. 3. osa: Taimeökoloogia, taimegeograafia, geobotaanika. Valgus, Tallinn. Masing, Viktor. 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Ülevaateid Eesti taimekooslustest ja taimkattest Laasimer, Liivia. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. Paal, Jaanus. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. KM info- ja tehnokeskus, Tallinn. Raukas, Anto. (Toim.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Kasulikke linke Internetis taimkatte ja taimestiku õppimiseks Eesti taimed, sh. taimekooslused http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html Eesti taimkatte loengud http://www.zbi.ee/~tomkukk/taimkate/
roostike rohkus. 20. sajandi esimesel poolel olid eelkõige puisniidud Lääne-Eesti maastike iseloomulikuks jooneks. Kunagi väga iseloomulikke kuivi liigirikkaid tammepuisniite on praeguseks vähe säilinud. Neid leidub peamiselt kaitsealadel Laelatus, Nedremal, Matsalu looduskaitsealal. Niiskeid arupuisniite leidub peamiselt Kasari jõgikonnas luhaniitudega külgnevatel aladel (Kaur, 2008) Lääne-Eesti puisniidud on üks maailma liigirikkamatest taimekooslustest. Eesti liigirikkuse rekord on registreeritud Laelatu puisniidul 76 taime ruutmeetri kohta. Oluline liigirikkuse põhjus on kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja vari, niiskus ja kuivus, toitaineterohkus, neutraalne keskkond), mis võimaldab koos kasvada nii tüüpilistel niidu- kui ka metsataimedel. Taimed: sinililled kevadel, järgnevad võsa- ja kollane ülane, suviti hakkavad massiliselt
(Gr1) ja sooldunud turvastunud mullad (ArG1). Rannaniitude taimestik on erineva tekkega. peaaegu kogu rannajoone ulatuses on ranniku soolases osas ülekaalus värvirikka randastri - rand - õisluha kooslus, teisi liike esindavad rannikas, rand-teeleht, meri-nadahein, randkamaras. Rannaniitude iseloomulikumaid ja levinuimaid taimi on tuderluga. Teistest taimeliikidest esineb rannikat, valget kasteheina, punast aruheina ja mustjat rebasesaba (Miilmets, 1981). Rannaniitudel levivad veel taimekooslustest: Soomusalsi kooslus, Rand - sõlmheina kooslus, merihumuri - liiv- vareskaera kooslus, rand-ogamaltsa - liiv-merisinepi kooslus, hariliku soolarahu kooslus, lünktarna kooslus. Esinevad ka mõned suprasaliinse rannikuniidu kavukohatüübi kooslused nagu hirsstarna - hariliku tarna kooslus ja lubika - maokeele kooslus (Paal, 1997). Kaitstavaid taimeliike kasvab rannaniitudel üle 20. Nende hulgas leidub mitmeid käpalisi: väga haruldane
Clementsi kliimakskoosluse kontseptsiooni eeldus on olnud kliima pikaajaline stabiilsus. Kliimamuutuste taustal võiks seega loobuda ökoloogide poolt dogmaatiliseks peetud kliimakskoosluse terminist, asendades selle sõnaga põline kooslus. Seda tehes peab arvestama, et Clementsi ideed elavad ka erinevate nimetuste all teadusmaailmas endiselt edasi. Clements avaldas esimese ökoloogiaraamatu Ameerikas 1905. aastal, tutvustades ideed taimekooslustest kui superorganismidest. [10] See publikatsioon vallandas arutelu ökoloogilise holismi ja individualismi vahel, mis kestis kuni 1970. aastateni. Klementsiaanliku paradigma vaidlustas Henry Gleason, kes väitis, et ökoloogilised kooslused arenevad unikaalsetest ja juhuslikest assotsiatsioonidest. See tajuline nihe asetas tähelepanu tagasi individuaalsete organismide elukäikudele ja sellele, kuidas need on kooslusega seotud.
· Niisutamine/kuivendamine · Sordiaretustöö · Kahjurite tõrje kõrge en kulu (peamiselt fossiilsete kütuste en) · ¤ mulla ja ümbritseva kk degradeerumine (mulla vaesustumise eri aspektid, ületallamine mulla tihenemine, haritava maa erosioon, ümbruse saastumine mürkkemikaalidega, vete eutrofeerumine, ümbruse elustiku vaesustumine) 55. Fotosünteesi kasutegur; selle suuruse näiteid erinevatest taimekooslustest. Taimekoosluse maksimaalse produktiivsuse printsiip. 56. Miks on kõrge produktiivsusega taimekooslustes liigirikkus tavaliselt väiksem kui keskmise produktiivsusega kooslustes? 57. Toiduvõrk. Võtmeliigid toiduvõrgus. 58. Laguahel. Detrivooride roll ökosüsteemis. 59. Lämmastikuringe. Nitrifikatsioon ja denitrifikatsioon, nende protsesside toimumise eeldused. 60. Fosforiringe. 61. Süsinikuringe. Süsihappegaasi ja metaani osa süsinikuringes. 62
madala mustjuure, angerpisti-lubika, hariliku kasteheina punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2] Leostunud muld leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad. Taimekooslustest on lagedamatel ja kõrgematel aladel suurema osakaaluga angerpisti-lubika, lubika-mägitarna, mägiristiku madala mustjuure ja angerpisti-mägiristiku kooslused ning niiskematel aladel madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne- sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslused. [2] Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine
Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega. Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega. Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid
tõrje. Võimalikult kõrge produktsiooni saavutamise tagaajamisega põllumajanduses käib kaasa kõrge energiakulu (peamiselt fossiilsete kütuste energia), mulla ja ümbritseva keskkonna degradeerumine (mulla vaesustumise eri aspektid, ületallamine – mulla tihenemine, haritava maa erosioon, ümbruse saastumine mürkkkemikaalidega, ümbruse elustiku vaesustumine). 20.Fotosünteesi kasutegur; selle suuruse näiteid erinevatest taimekooslustest. Fotosünteesi kasutegur ja kiirus sõltuvad valguse tugevusest, süsihappegaasi konsentratsioonist õhus, taimede varustatusest vee ja mineraalainetega, taime füsioloogilisest seisundist, temperatuurist, lehe vanusest ja taimeliigist. Kasv on seda intensiivsem, mida intensiivsem on fotosüntees ja mida tagasihoidlikum on hingamine. Hingamiseks kulub metsakooslustes suhteliselt suur osa kogutoodangust - ligi 50%. Veel suuremad on hingamiskaod troopilistes vihmametsades, kus R = 70 ..80%
pdf. Juhend on julgustanud riike ja kaitsealasid loodusalade rekreatiivse kasutuse teemat edasi arendama, sh välja töötama standardseid meetodeid külastusseireks. Malmivaara-Lämsä et al. (2008) järgi on Soomes uuritud tallamise mõju erinevatele metsakooslustele ja taimestikule pika-ajaliselt ja põhjalikult. Välja võib tuua 1970. aastatel teostatud Kellomäki, Saastamoineni ja Wuorenrinne uuringud põhjaparasvöötme metsadest ning Tolvaneni et al. (2005) uuringud subarktilistest taimekooslustest. Antud uuringutele tuginedes leiti, et ala taimestiku paljunemisvõime suurenedes suureneb ka taimede tallamiskindlus. Loodusturismiga kaasnevate keskkonnamõjude hindamisel on olulisemaks käsiraamatuks 1989. aastal ilmunud „Wilderness Campsite Monitoring Methods: A Sourcebook“, mille autori David N. Cole´i järgi on ala seisundi hindamisel võimalik kasutada kahte lähenemist: 1. Ala lihtsustatud kirjeldus ning kasutusega kaasnevatele mõjudele hinnangu andmine
annaabi.ee 
