Põhilkised õhu saaste tekitajad on tööstusikud piirkonnad. Ka transpordid saastabad õhku , nad eraldavad kahjulike gaase mis segunevad õhuga. · Pinna saastatus. Pinnase saaste tuleb põhiliselt tööstusest , põllumajandusest , aga ka jäätmetest. Peamised saastajad on väetised , vanametall eriti raskemetall .Need kahjustavad pinnast ja võivad selle muuta viljatuks.Juba üks saaste võib olla ohtlik sest see suudab mõjutada keskkonda.Näiteks saastaja võib koguneda taimejuurtesse mis ei arene enams siis sureb taim , kui kariloom sööb selle taime ära satub saaste tema piima või liha sisse mida inimene tarvitab toiduks . Jäätmed saastavad pinnas ega lase taimel kasvada.Illegaalseid pürgimägesid leidub arvukalt . Need võivad tekitada loomadele mürgitusi , põletikke , lämbumist . · Metsade hävinemine. Metsad hävinevad eelkõige inimtegevuse tagajärel. Inimtegevuse tõttu kaob igal aastal umbes 150 000 km2 metsa põhiliselt troopikas
Rakendadakse praktikas keskkonna happelisuse või aluselisuse keskkonna hindamiseks. Mida madalam on pH, seda rohkem H + ioone on. Neutraalseks 6,5...7, alla 6,5 on happeline ning üle 7 on leeliseline. Normaalne looduslik sademete pH=5,6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6-ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe3+. Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6). Happesademed pms. gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed. H-d põhjustavad saasteainete sadenemist ka saasteallikast kaugel
Praktiline töö: juhtkoe uurimine Eesmärk: jälgida vee ja selles lahustunud ainete liikumist mööda taime varre juhtkudesid. Taustinfo: 1. Kuidas ained taimes liiguvad? Miks on see vajalik? Taimedes transporditakse eluks vajalikke aineid taimemahla abil. Loomadel paneb vere ringlema süda. Taimedel puudub selline "pump". Vett ja mineraalaineid saavad taimed juurtega. Vesi tungib taimejuurtesse ja see surutakse suure jõuga taime soontes ülespoole. Lehtede pinnalt aurab vesi pidevalt ära. Võrreldes inimese üheainsa ringesüsteemiga on taimedes kaks erinevat "torustikku" - sooned ja sõeltorud. Sooned ja sõeltorud moodustavad taimede juhtkoed, mis on eriti tugevalt arenenud taime varres. Mööda sooni liiguvad mullast üles taime lehtedesse vesi ja mineraalained. Sõeltorudes liiguvad taime teiste organiteni lehtedes valmistatud toitained.
· Happelisus- vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm ehk vesinikioonide kontsentratsioon. Rakendadakse prkatikas keskkonna happeliuse või aluselisuse hindamiseks. Mida madalam on pH, seda rohkem on H+ ioone. Neutraalne keskkond pH = 6,5..7. Kui pH on alla 3 ja üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4......4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe3+ . · Vee leelisus- võime haarata H+ ioone (pH>7). Leelisus iseloomustab vee võimet siduda H+ ioone (hapet neutraliseerivate osakeste hulk vees). · Ühendid merevees- heitveega satub pestitsiide ja väetist. Tulemuseks vetikate vohamine, mis takistab päikesekiirguse toimel toimuvad fotosünteesi. Hapnik. Süsihappegaas vahekord muutub- loomsetel organismidel ei jätku hapnikku. Merevette satub heitvetega ka toksilisi ühendeid, näiteks dimetüülelavhõbe.
20)pH e. vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e vesinikioonide kontsentratsioon. Mida madalam on pH, seda rohkem H ioone on. Neutraalseks loetakse pH vahemikku 6,5...7, alla 6,5 happeline ning üle 7 on leeliseline. Normaalne looduslik sdemete pH=5.6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustavad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise.Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al ja liigub taimejuurtesse , ka Mn ja Fe . Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ningAl, Mn ja Feon taimedelekättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6)Veekogudes on hapestumisele tundlikud vähid, teod, karbid, karpkalalised ja lõhelised. pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad ja pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes. Soolasisaldus: Vees võib soolasid olla 0...20...30% soolajärvedes ja tiikides
Vesi kõik organismid sisaldavad vet ning vajavad vett, et normaalselt funktsioneerida. Hapnik ressursiks nii loomadele kui ka taimedele, seda vajatakse hingamiseks. 5. Tingimusfaktorid: temperatuur, pH; Temperatuur on väga oluline tingimusfaktor elule, sest elutegevuse intensiivsus sõltub väga tugevalt temperatuurist. Näiteks kõigusoojaste arengukiirus oleneb temperatuurist ja sellest sõltub ka kliima. pH mõjutab ainete transporti taimejuurtesse. Näiteks, väga happelise pinnase puhul sisaldab pinnas sellised ioone, mis on taimedele toksilised. pHst oleneb ka ainete lahustuvus ja taimedele kättesaadavus. Kõige parem ainete kättesaadavus on siiski neutraalse pH juures. 6. Fenotüübilise varieeruvuse komponendid, fenotüübiline plastilisus; Fenotüübiline plastilisus keskkonna võime toetada erinevaid fenotüüpe sõltuvalt keskkonna tingimustest
* Happelisus e. pH vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e. vesinikioonide kontsentratsioon (suurus mis iseloomustab vesinikioonide konsentratsiooni lahuses). Mida madalam on pH, seda rohkem H+ ioone on. Normaalne looduslik sademete pH=5,6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6-ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe3+. Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6). *Vee leelisus so võime haarata H+-ioone (pH>7), iseloomustab vee võimet siduda H+ ioone (hapet - 2- neutraliseerivate osakeste hulk vees)
ainult 0,2%. See tähendab, et Läänemeri on riimveeline. Happelisus pH e. vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e. vesinikioonide kontsentratsioon. neutraalne 6,5...7 happeline alla 6,5 leeliseline üle 7. Normaalne looduslik sademete pH=5,6 võib kõikuda 4,6...5,6-ni.pH alla 3 või üle 9 kahjustuvad soontaimede juured.pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad (Pinnularia).pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes. pH alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe2+ Ca, Mg ja K uhutakse mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Paiknemine vastavalt keskkonnatingimustele: Täpsete piiretega kooslusi eksisteerib väga vähe. Täpsena võib paista piir maismaa ja veekeskkonna vahel, kuid tegelikult see nii ei ole-osa organisme liigub üle selle kindlana paistva piiri. Samuti toimub pidev veetaseme muutumine. Kui me aga vaatleksime
Vesi- kõik organismid sisaldavad vett ja vajavad vett elutegevuseks. Hapnik on ressursiks nii loomadele kui ka taimedele. Seda vajatakse hingamiseks. 6. Tingimusfaktorid: temperatuur, pH (konspekt, Begon et al. 2.1-2.10); Temperatuur on väga otsene ja oluline elu võimaldav eeltingimus: elutegevuse intensiivsus sõltub otseselt temperatuurist. Nt kõigusoojastel oleneb sellest arengukiirus. Temperatuurist sõltub ka kliima. Vee ja pinnase pH: ph mõjutab ainete transporti taimejuurtesse. Nt on kahjulik väga happeline pinnas, sest siis sisaldab see selliseid ioone, mis on taimedele (taime juurtele) toksilised. Samuti oleneb pH-st see, kuidas erinevad ained vee lahustuvad ja on seega taimedele kättesaadavad. Happelises keskonnas on nt mürgised ained (nt alumiinium) väga liikuv ja seega ohustab taimi. 7. Fenotüübilise varieeruvuse komponendid, fenotüübiline plastilisus; Fenotüüpiline plastilisus ühe genotüübi piires erinevaid fenotüüpe sõltuvalt keskkonnast
mullaosakesed). Savimuldades vähendab liiga suurt sidusust, filtratsioonivõime suurendamine ja õhustuse parandamine Põhiline faktor kivimite ja mineraalosa bioloogilisel murenemisel. Lagunemata ja poollagunenud taimejäänuste mineraliseerumisel mullas vabaneb sesoonselt peaaegu kõiki taimedele vajalikke toiteelemente. Huumusained mõjuvad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena, nad soodustavad toitainete tungimist taimejuurtesse. Mulla huumuse- ja lämmastikusisalduse vahel on tihe korrelatiivne seos, mistõttu mulla huumusesisalduse kaudu saame hinnata lämmastikväetise tarvet. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 3%, 48% haritavast maast mulla huumuseseisund ebapiisav kõrgete ja stabiilsete saakide saamiseks. Harimisõrnadeks loetakse muldi, mille huumusesisaldus on alla 1.8%. Praegu on kasutusel haritava maa hektari kohta keskmiselt 2.4 tonni sõnnikut, milles on kuivainet umbes 20%
vesinikioonide kontsentratsioon. Mida madalam on pH, seda rohkem H + ioone on. Neutraalseks loetakse pH vahemikku 6,5...7, alla 6,5 on happeline ning üle 7 on leeliseline. Normaalne looduslik sademete pH=5,6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6-ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al 3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn 2+ ja Fe3+. Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6). Happesademed pms. gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed. H-d põhjustavad saasteainete sadenemist ka saasteallikast kaugel. H-d põhjustavad
pH e. vesinikioonide negatiivne kümnendlogaritm e. vesinikioonide kontsentratsioon. Mida madalam on pH, seda rohkem H+ ioone on. Neutraalseks loetakse pH vahemikku 6,5...7, alla 6,5 on happeline ning üle 7 on leeliseline. Normaalne looduslik sademete pH=5,6, kuid võib kõikuda 4,6...5,6-ni. Kui pH on alla 3 või üle 9, kahjustuvad soontaimede juured otseselt kui ka kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise. Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al3+ ja liigub taimejuurtesse, ka Mn2+ ja Fe3+. Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ning Al, Mn ja Fe on taimedele kättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6). Veekogudes on hapestumisele tundlikud vähid, teod, karbid, karpkalalised ja lõhelised. pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad (Pinnularia) ja pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes.
annaabi.ee 
