Tähed (0)

Sisukord

Sisukord 1
Tähed 2
Kaksik- ja mitmiktähed 4
Muutlikud tähed 6
Kasutatud kirjandus 9

Tähed

Tähed on helenduvad valgust kiirgavad gaasilised taevakehad . Omadus ise valgust kiirata- olla valgusallikas, eristabki tähti teistest taevakehadest - planeetidest, kuudest, asteroididest, komeetidest ja teistest.
Üks meile tuntuim täht on kindlasti meie Päikesesüsteemi "süda"- Päike. Meile paistab ta teistest tähtedest oluliselt suurem, kuid tegelikult on ta samasugune täht nagu kõik teised. Suurem on ta lihtsalt seetõttu, et ta asub meile lähemal.
Tähtede eluiga sõltub suuresti massist: mida suurem on mass, seda lühem on tähe eluiga.
Tähed kiirgavad valgust tänu kõrgele temperatuurile. See on mitmeid miljoneidkraade Kelvini järgi. Tähed toodavad energiat tuumasünteesiprotsessi abil.
Stellaarastronoomia uurib tähti ja nende erinevate arengujärkudega kaasnevaid nähtusi.
Paljud tähed on gravitatsiooniliselt seotud teiste tähtedega, moodustades kaksiktähti või üldisemalt mitmiktähti.
Tähed ei jaotu universumis ühtlaselt, vaid on tavaliselt grupeerunud galaktikatesse. Tüüpilises galaktikas on sadu miljardeid tähti.
Tähed tekivad kosmoses leiduva n.ö. tähtaine kokkutõmbumisel. Et täht hakkaks tööle termotuumakatlana, on vaja piisavas koguses seda ainet. Seejärel, kui termotuumareaktsioon on alanud, tekibki uus täht.
Tähtede elukäigus võib eristada erinevaid staadiume. Toon näite Päikese varal. Tema elukäigus võib eristada nelja staadiumi :

gaasipilve kokkutõmbumine
2. vesiniku põlemine heeliumiks (10 mld. aastat- praegu ongi Päike selle staadiumi poole
peal.)
3. heeliumi põlemine süsinikuks. Selle tagajärjel muutub Päike punaseks hiiuks.
4. Päikene heidab ära oma atmosfääri, tõmbub kokku valgeks kääbuseks ja hakkab aeglaselt jahtuma.

Kaksik- ja mitmiktähed

Kaksiktähed on tähed, mis on omavahel seotud. Kaksiktähtede avastamine langeb ühte esimeste teleskoobiliste vaatlustega 17. sajandil, kuid nende õige tõlgitsus pidi järgnema alles kahe aastasaja pärast. Enne pidi lahendust leidma küsimus, mis kinnistähed üldse on. Teati, et tähed on Maale palju kaugemal kui Päike ja et Päikese suurus on võrreldav tähtede omaga .
William Herschelil õnnestus esmakordselt vaatluste abil tõestada, et on olemas üksteisega füüsiliselt seotud kaksiktähtede paare ; varsti ilmnes , et neis paarides sünnib liikumine üksteise suhtes kinnistes ellipsikujulistes orbiitides ning et seal tähed on seotud tungiga, mis on ilmselt identne raskustungiga.
Kaksiktähed osutusid päikesesüsteemi analoogideks, selle vahega, et seal üks planeet on ka isehelendav päike. Leidub isegi niisuguseid süsteeme, kus kolm ja rohkem päikest on seotud ühte - need on kolmik-ja mitmiktähed. Kaksiktähtedes avastatud liikumised andsid Newtoni gravitatsiooni seadusele hiilgava tõenduse. Just kaksiktähtede uurimised kinnitasid, et gravitatsioon on tõesti ülemaailmaline seadus, maksev kaugemais tähtedevahelises ruumi osades samuti nagu päikesesüsteemis ja maa peal.
19. sajandi teine veerand on tähistatud kaksiktähtede uurimises eriti hoogsa arenguga. Wilhelm Struve vaatlused Tartu observatooriumis tähendasid nii suurt edusammu sel alal, et enne seda tehtud töid pole üldse vaja arvestada. Struve tööd olid põhjapaneva tähtsusega – temaga sai kaksiktähtede uurimine oma alguse. Tema mõõtmised pole praegusel ajal oma tähtsust kaotanud
Struve tööplaan koosnes kahest osast:

kaksiktähtede avastamine ja nende kataloogi koostamine

avastatud kaksiktähtede täpne mõõtmine.
Struve järglased jätkasid kaksiktähtede uurimist ja kataloogi täiendamist. Nüüdiseks on kataloogis juba 20 000 kaksiktähe paari. Mõned uurijad on veendunud, et mitmikuid on vähemalt 90% ja üksikud on vaid planeedisüsteemi päikesed, mitmiktähest lahtipääsenud jooksikud või ühtesulandunud kunagised kaksikud. Tähtede seas on üksikuid suhteliselt niisama palju kui inimeste seas on kaksikuid.
Kuna kaksikuid on palju, tuleb neid klassifitseerida. Olemas on visuaalsed kaksikud, spektraalsed kaksikud, varjutusmuutlikud kaksikud ja lähiskaksikud.

Muutlikud tähed

Muutlikud tähed on laiemas mõttes igasugused tegeliku või näiva heledusmuutlikkusega tähed. Näiv muutlikkus on iseloomulik kaksiktähtedele. Muutlikud tähed on tähed, millede heledus märgatavalt muutub aja jooksul, harilikult perioodiliselt - kindla ajavahemiku järele muutudes heledamaks, siis jälle nõrgemaks. Üldiselt eristatakse pulseerivaid ja eruptiivseid mitmikäthti. Kiiresti evolutsioonist tuleneva pöördumatu muutlikkusega tähti nimetatakse mitteratsionaalseiks tähtedeks.
Pulseerivad mitmikäthed võivad olla perioodilised või korrapäratud. Tuntumad pulseerivad mitmiktähed on rangelt korrapärase keskpikaperioodiga tsefeiidid ja lühiperioodilised Lyare tüüpi tähed. Ülilühiperioodilistest pulseerivaist mitmiktähtedest on tuntum Scuti. Selle tähe muutlikkust tekitab pinnalainetus.
Eruptiivseid mitmiktähti iseloomustab heleduse purskeline muutumine, mis viitab plahvatuslikele protsessidele. Tuntumad on noovad , supernoovad, sähvatusmuutlikud tähed ning sümbiootilised tähed.
Üks paremini uuritud liik perioodilisi muutlikke on tsefeiidid. Neis tähis muutuvuse periood on täpselt määratav ja on sama püsiv suurus, nagu on seda orbiidiliikumise
perioodid, nii et juba ammu võis maksvusele pääseda oletus , et siin on tegemist kindlate mehaaniliste seaduste järele toimuva korrapärase nähtega. Tsefeiidid asuvad meist 5000 korda kaugemal kui lähim täht. Tänu sellele annavad nad ettekujutlust kaugusi teiste galaktikateni.
Tänapäeval tuntakse kümneid tuhandeid füüsiliselt muutlikke tähti,mille heledus muutub ka tegelikkuses, mitte nagu mitmiktähtede puhul, kus heledus sõltus varjutusest. Osadel muutlikel tähtedel muutub heledus perioodiliselt, teistel sagedasti rikutud perioodilisusega või koguni korrapäratult.
Tähtede mõõtmete ja temperatuuri muutused põhjustavad tähtede absoluutse heleduse muutumist.Sellepärast ongi kõigil füüsiliselt muutlikele tähtedele omane see, et koos heleduse muutumisega kaasnevad ühed või teised muutused tähtede spektrites, s.t. tähtede atmosfääride olekutes
Perioodiliselt muuduvatest tähtedest on märkimisväärsed tsefeiidid. Nad on valged või kollased tähed.Tsefeiidide heleduse muutus ei ületa 1,5 tähesuurust ning muutuse periood on kümnetest minutitest kuni mõnekümne ööpäevani. Muutuste periood on palju aastaid sekundi murdosa täpsuseni muutumatu.
Tsefeiidid jagunevad kahte rühma: 1.) lühiperioodilised, mille perioodid on lühemad ,kui üks ööpäev. 2.) klassikalised e. pikaperioodilised, mille perioodid on pikemad kui kaks ööpäeva.
Lühiperioodilised on valgemad ning kuumemad ja neil on ühessugune absoluutne tähesuurus.
Klassikalised tsefediiid on kollakamad ja külmemad. Nende tähelepanuväärivaks omapäraks on see, et kõik nad on ülihiiud ja nende absoluutne heledus kasvab sujuvalt koos perioodi pikenemisega s.t. et kõige aeglasemalt muutuvad tsefeiidid on kõige heledamad . Umbes poolsada ööpäeva kestva perioodiga tähed on 10 000 korda heledamad, kui päike. Tsefeiidi heleduse muutumise perioodi võib isegi väga nõrkade tsefeiidide korral määrata otsese vaatluse teel. Selle järgi aga võime leida absoluutse heleduse. Need omadused on tähtsad nii meie, kui teiste tähesüsteemide mõõtmete ja nende kauguste määramiseks.
Heledad tsefeiidid – hiiud – paistavad meile kaugelt nagu universumi majakad. Nende järgi visandatakse meie universumi kontuurid.
Muutlikud tähed on laiemas mõttes igasugused tegeliku või näiva heledusmuutlikkusega tähed. Näiv muutlikkus on iseloomulik kaksiktähtedele. Muutlikud tähed on tähed, millede heledus märgatavalt muutub aja jooksul, harilikult perioodiliselt - kindla ajavahemiku järele muutudes heledamaks, siis jälle nõrgemaks. Üldiselt eristatakse pulseerivaid ja eruptiivseid mitmikäthti. Kiiresti evolutsioonist tuleneva pöördumatu muutlikkusega tähti nimetatakse mitteratsionaalseiks tähtedeks.
Pulseerivad mitmikäthed võivad olla perioodilised või korrapäratud. Tuntumad pulseerivad mitmiktähed on rangelt korrapärase keskpikaperioodiga tsefeiidid ja lühiperioodilised Lyare tüüpi tähed. Ülilühiperioodilistest pulseerivaist mitmiktähtedest on tuntum Scuti. Selle tähe muutlikkust tekitab pinnalainetus.
Eruptiivseid mitmiktähti iseloomustab heleduse purskeline muutumine, mis viitab plahvatuslikele protsessidele. Tuntumad on noovad, supernoovad, sähvatusmuutlikud tähed ning sümbiootilised tähed.
Üks paremini uuritud liik perioodilisi muutlikke on tsefeiidid. Neis tähis muutuvuse periood on täpselt määratav ja on sama püsiv suurus, nagu on seda orbiidiliikumise
perioodid, nii et juba ammu võis maksvusele pääseda oletus, et siin on tegemist kindlate mehaaniliste seaduste järele toimuva korrapärase nähtega. Tsefeiidid asuvad meist 5000 korda kaugemal kui lähim täht. Tänu sellele annavad nad ettekujutlust kaugusi teiste galaktikateni.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org

http://www.miksike.ee