Süvamuusikakontserdi retsensioon (1)

M.A.D
Reedel, 28. märtsil kell 21:30 esines Endla Jazzklubis ansambel M.A.D. Koosseisu kuuluvad ainukese eestlasena Marti Tärn ( basskitarr ) ja rootslased Aksel Odenbalk ( klahvpillid ) ning Daniel Johanssin ( trummid ). Nende eesnime tähtedest modustub ka bändi nimi. Tegemist on instrumentaalse muusikaga.
Ansambli liikmed kohtusid 2007. aasta sügisel kõrgelt hinnatud Skurupi muusikakoolis Malmö lähedal Lõuna-Rootsis, kus nad ka hetkel jazzmuusikat ja improvisatsiooni õpivad. Nagu kontsertil selgus, ei suuda nad üksteist sõnades täielikult mõista, küll aga on nad leidnud ühise muusikalise keele. Ansambel esitab valdavalt originaalkompositsioone, mis on saanud mõjutusi kõigi kolme pillimehe äärmiselt erinevast muusikalisest taustast.
Mängitakse esimene lugu – Spartan recovery . Loo lõppedes on nad minu sümpaatia võitnud. Kohe sai selge pildi, et tegemist on professionaalsete muusikutega. Ülimalt keerulised ja huvitavad rütmid, pidev taktimõõdu vaheldumine , palju erinevaid emotsioone, ilus, ettearvamatu meloodia , kuid kõik see ei tundu liigse eputamisena. Kõla on väga kvaliteetne, muusika on väga täpne ja veatu . Pillide sound on tõesti mõnus ja sametine. Lood kantakse ette väga enesekindlalt ja ilma äpardusteta. Maha mängitakse väga palju keerulisi soolosid, mida saadab publiku tugev aplaus , lausa ovatsioon. Kõrv võib puhata.
Muusika stiiliks on nad määranud jazzi , kuid see on väga omanäoline. Igal lool on ’ maik ’, mis ühendab loomingut ja on omane ainult neile kolmene. Võiks öelda, et nende muusika on abstraktne . Kõlab romantilisi, tormilisi, võimsaid, rahulikke, äkilisi viise. Ma arvan, et esitatavat muusikat on raske mõista ja kuulata inimesel, kes igapäevaselt jazzi, ja muusikaga üldse, kokku ei puutu . Kuna kohvikusse on kogunenud inimesi väga erinevatel põhjustel, siis osad otsustasid peale esimest poolt lahkuda. Veidike piinlik, kuid see muutis kontserti jälgimise palju nauditavamaks. Publiku lärmakuse võikski lugeda kontserti miinuseks, kuid see juba ei sõltunud esitajatest.
Viimane lugu räägib koera kõrvadest. Millist tõugu see koer täpsemalt on, seda publikule öelda ei osata, sest rootslasest klaverimängija teab seda sõna vaid rootsi ja soome keeles, kuid eestlane kumbagi ei mõista. Seega jääb meil vaid ära arvata, millisest koerast lugu räägib. Mina pakun, et see on terjer – kerge ja rõõmsameelne. Autoriks on Aksel Odenbalk, kes otsustas oma loo huvitamaks teha – tõusis trummi soolo ajal püsti ning vihus korralikult tantsu. Sellega, õnnelikult nagu muinasjutt, lõppes ka kahetunnine kontsert .
Ansamblile soovitaksin kaasata mõnda projekti naislaulja, kes osaleks paaris loos , mitte kõikides. See muudaks kava veelgi huvitavamaks.
Kui M.A.D peaks uuesti Eestimaa pinnal üles astuma , siis jazzi austajal soovitan seda kindlasti kuulama minna. Mina isiklikult sain vägeva elamuse ja kui võimalus, kuulan neid veelgi. Seniks aga lepin MySpace’iga.