Surmatantsumaalid (arutlus) (0)

Arutlus
Kunst ja surmatantsumaalide sõnum
Surmatants kui eraldi teema, seejuures omal ajal väga populaarne, levis ja leidis maalides kajastamist 15. sajandil ning veel ka 16. sajandi alguses. Seega saab antud temaatikat vaadelda kui hilisgootika üht kunstisuunda. Tõuke surma kujutamiseks nii grandioosselt andsid ulatuslikud ühiskondlikud sündmused 14. sajandi keskpaigas.
Surmatantsu juured ulatuvad tegelikult isegi muistsesse araabia kultuuri ning on põimunud ka Buddha legendiga. Otsest seost võime aga näha aastail 1348-1351 Lähis-Ida ja Euroopa rahvastikust ligi kolmandiku hävitanud „musta surmaga“. See armutult laastav katk demonstreeris väga veenvalt , et surma ees on kõik võrdsed.
Tänapäeva on jõudnud surmatantsud küll maalide kujul, kuid keskaegsetes linnades esitati ka selleteemalisi näitemänge. Surma tantsuline iroonia pole jätnud puutumata ka kirjandust, olles ühendavaks motiiviks prantsuse luuletaja Francois Villon´i loomingus. Siiski, maailma esimeseks surmatantsumaaliks loetakse Cimetiére des Innocents´i kirikuaia seinal Pariisis asetsevat maali. See oli inspiratsiooniallikaks Lüübeki maalijatele, kelle vahendusel jõudsid need ka Tallinnasse.
Lüübeki maalija, Eesti juurtega Bernt Notke taiest „Surmatants“ on peetud Tallinna tähelepanuväärseimaks kunstiteoseks. Algselt oli „Surmatants“ ligi 30-meetrine ning inimesi oli kujutatud elusuuruses, kuid selle sajanditepikkuse ebaprofessionaalse hoiustamise tõttu on tänaseks päevaks säilinud vaid ligi 7,5 meetri pikkune fragment.
Surma kainestav sõnum pole aja möödudes kuhugi kadunud. Läbi ajaloo võib leida erinevaid maale, mis kujutavad ühelt poolt surma julmust ja koledust, teisalt selle paratamatust. Kaasajale kõige lähemad suursündmused, mis tõid nähtavale surma hävitava loomuse, on kindlasti maailmasõjad aastail 1914-1918 ja 1939-1945, mille mäsleval taustal oli kunstiline uuendus tugevam just sõjakolletes ja okupatsioonipiirkondades. Ehedaimaks näiteks võiks olla Pablo Picasso , kes peale Esimest maailmasõda muutus paadunud patsifistiks. Tema teoses „ Guernica “ kajastuvad sõjakoledused ja verevalamise mõttetus.
Antud temaatikaga maalid näitavad, kuidas surm mängib elavatega oma suva järgi, sidudes nad kõik oma tantsu kütkeisse, kusjuures ei loe inimeste seisus, vaimne ega füüsiline rikkus. Kujutatud on erinevate ühiskonnakihtide esindajate tantsurivi vaheldumisi surnute või surma karakteriga. Surm toob lohutust vaestele ja hüljatutele, võrdsustades kõik ja tasudes ülekohtu eest.
Ma arvan, et surmatantsumaalid olid ja on pelgalt nende loojate nähtud ühiskonnaelus toimunud traagiliste sündmuste peegeldus. Surmatantsumaalide mõju vaatajale on aja jooksul muutunud, kuna eelkõige mõjutab inimese vaatenurka ja arusaama kultuuriline taust ning igas kultuuriruumis on kunsti jaoks oma võti. See on sisuliselt sama, nagu eestlane läheks elama Aafrikasse ning ei suudaks seal kohaneda ega mõista kohalike traditsioonide olemust. Olenemata meie arusaamadest, võimaldavad surmatantsu kujutavad maalid mõista keskaegse inimese suhtumist elu ja surma vahekorda ning seeläbi täienevad ka meie kultuuri- ja ajalooalased teadmised.