Ookeanid hoiavad eneses meeletu koguse vett - 1185 miljonit kuupkilomeetrit. (http://www.marinebiology.org) Ookeanid jagatakse sügavusvöönditeks. Ookeanides ja ääremeredes, kus esinevad tõus ja mõõn, eristatakse mõõna ajal regulaarselt kuivaks jäävat ning tõusu ajal veega üleujutatavat rannikuvööndit, mida nimetatakse litoraaliks. Kõige madalamast mõõnaveetasemest kuni 200- 400 meetri sügavuseni mandrilava kohal asub sublitoraal. 2500-3000 meetrini järgneb batüaal ehk mandrinõlv, kuhu ei jõua enam päikesevalgus. Veelgi allpool paikneb ookeani põhja kõige ulatuslikum osa abüssaal ehk ookeani nõgu. Abüssaalis puuduvad päikesevalgus ja taimed täielikult, vesi liigub seal väga aeglaselt ja seal on väga suur rõhk (300-1100 at). Süvaveelisi süvikuid, mis hõlmavad vaevalt 1 % ookeani põhjast, nimetatakse ultraabüssaaliks. (Loomade elu I)
üleujutatud( kuni 200m sügavuseni) Mandrinõlv- maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilaava ja mandrijalami vahel Mandrijalam- mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Üldiselt lainjas Abüssaalne tasandik ehk abüssaalitasandik- tasane ala ookeani põhjas.( ookeanipõhi) Bentaal- veekogu põhi organismide elukeskkonnana Litoraal- ookeani, mere, järvede ja teiste veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Kasvab üldiselt põhjataimestik Sublitoraal- maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Algab mõõnavee alampiirist kuni ulatub 200 m sügavusele Batüaal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa Abüssaal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd. 2000-6000 meetrit Hädal- maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, mis asub sügavamal kui 6000 meetrit( Tegemist on siis üldiselt süvikutega) Meri- maailmamere osa, mida eraldavad mandrid, saared, kõrgendikud
Peipsi pindala 3509 km2. Üle 1 km2 on 45 järve. Kaspia maailmas suurim, Euroopas Laadoga. Sügavaim Rõuge Suurjärv 38 m, maailmas sügavam Baikal. 13 järve on meil sügavamad kui 25 m, 80% on alla 4m. Kihistunud järve pelagiaal: a)Epilimnion e. segunev kiht (kihistunud veekogu kõige pealmine kiht) b)Metalimnion e. hüppekiht e. termokliin (hapniku puhul oksükliin) c)Hüpolimnion e. segunemata kiht Bentaali jaotus järvedes: litoraal (kuni 1m), sublitoraal, profundaal. 3 Sood- taimedega täituvad tekkivad või kaduvad veekogud, milles toimub turba moodustumine. Võrdluseks- järvedes toimub mudastumine. Madalsood- toituvad põhjavetest, siirdesood, rabad (toituvad sademetest, taimedest suurema osa moodustab turbasammal). Veehoidlad EI OLE JÄRVED, vaid rikutud jõeosad. Jõgede paisutamisel tekkinud, hüdroenergia saamiseks, laevateede pikendamiseks, niisutuseks ja joogiveeks, puhkemajanduseks
on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud mandrinõlv on maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel see on suhteliselt järsk mandrijalam on mandrinõlva ääristav maailmamere osa abüssaalne tasandik on tasane ala ookeani põhjas bentaal on veekogude põhi organismide elukeskkonnana litoraal on veekogu ökoloogiline sügavusvöönd, hõlmab rannikupiirkonda kus kasvab põhjataimestik sublitoraal maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, algab mõõnavee alampiirist, tavaliselt lõppeb selfiga batüaal maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, 200-1000m abüssaal - maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, 2000-6000m hadaal üle 6000m, enamasti süvikud Merede tüübid Meri on maailmamere osa, mida eraldavad ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral saared, mandrid jne ning mille
1:1000 bentaal – veekogu (ookeani, mere, järve, jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee litoraal – ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, kitsamalt hõlmab rannikupiirkonna (kaldapiirkonna), kus kasvab fütobentos e. põhjataimestik. Litoraaline käsitletakse ka merepõhja šelfil sublitoraal – maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd. Sublitoraal algab mõõnavee alampiirist ja ulatub kuni 200 m sügavusele, ühtudes enamasti šelfi lõppemisega batüaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa. See asub merepõhja sügavusel 200-1000 (3000) m abüssaal – maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa, mis asub 2000-6000 m sügavusel ookeani pinnast
rannaribale (litoraali). Allpool asub afootiline vöönd, kus elutsevad heterotroofsed organismid (loomad, seened, bakterid). Bioloogid kasutavad eufootilise vööndi e. litoraali paremaks kirjeldamiseks kolme alajaotust: Supralitoraal kõige ülemine e. nn. pritsimise vöönd, see on veepiirist ülevalpool asuv ala, kuhu ulatuvad lainete pritsmed. Eulitoraal - perioodiliselt tõusu ajal üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks jääv ranna-ala. Sublitoraal - alaliselt vee all olev mereala, mille alumiseks sügavaimaks piiriks on suurtaimestiku leviku alumine piir. Liikide arv sügavusega väheneb. Tegelikult on see maakera erinevates piirkondades väga erinev, mõnedes selgeveelistes ookeani piirkondades maks väärtus 270 m , Läänemere Eesti vetes 18-20 m, Eesti lahtedes mõni m. On mõistetav, et sublitoraali enda piires valguse intensiivsus tugevasti varieerub, vastavalt
Toob endaga kaasa apvellingu ning toitainete (ja seega ka kalarikka) vee. Tsonaalsus Sügavuti liikudes võib taimestik juba 20cm'ga kardinaalselt muutuda. Tsonaalsus ilmneb kõige selgemini piirkondades, kus saavad kokku meri ja maa, kust nõrgub kogu aeg vette toitaineid. Põhja-jäämerel ei saa tüüpilist tsonaalsust tekkida, sest seal olevad massiivsed jäämäed segavad selle tekkimist. Taimeteadlased jagavad nõlvaala erinevateks vöönditeks: sublitoraal, mis ulatub mõõnavee alumisest piirist põhjataimestiku leviku alumise piirini (eo)litoraal, mis jääb tõusuvee ülemisest piirist kuni mõõnavee alumise piirini (seal saavad eksisteerida mitmeks tunniks kuivale jäämist taluvad organismid) avatud vööndid, kivise põhjaga ja lainetusele avatud (seal saavad olla organismid, kes vee survele suudavad vastu panna ja kinnituda) Veesammas on kogu oma ulatuses tugevasti tsoneeritud ehk veesammas jagatakse ülevalt alla:
vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Mere põhjaloomad (bentos) on väga mitmekesised, sääljuures mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.) 92. Läänemeri on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid, näiteks Saduria entomon, Mysis relicta,
riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad, kes elavad jämeda liiva terade vahel litoraalis ja sublitoraalis. 92. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega Läänemeri: on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid,
ja pelagiaali alltüübiks. Hüdrolitoraal hõlmab rannanõlva osa keskmisest veepiirist kuni paguvee alampiirini. Tema taimkatet mõjutavad tugevasti lained ja talvine jää. Taimekooslused ei ole siin enamasti välja kujunenud, on esikoosluste laike, mille moodustavad soolarohi, rand-soodahein rand-ogamalts, hall soolmalts, valge kastehein ja kollakas kastehein ning liiv-merisinep. Paljudes madalates lahtedes ulatuvad hüdrolitoraali ka roostikud. Sublitoraal ulatub paguvee alampiirist põhjataimestiku alampiirini. Pehmel põhjal kasvavad peamiselt kare mändvetikas, pikk merihein, keerd-heinmuda, kamm- penikeel ja agarik, kõval põhjal on valdavad põisadru, agariku kinnituv vorm ning pruun- ja punavetikad. Pelagiaalis ehk veekehas kasvav taimestik (fütoplankton) areneb Läänemeres ainult ülemistes veekihtides, kus on piisavalt valgust – mere avaosas kuni 50 m sügavuseni, lahtedes kuni 20 m sügavuseni
annaabi.ee 
