Prioonhaigused võib üle kanda surnud (või haigestunud) indiviidi ajukudede või nende ekstraktide manustamisega suukaudselt, verre veri või ajju. Kõige infektsioossemad on pea peaaju- ja seljaaju, lümfoidsed organid (peamiselt põrn) ja soolestikukude. Eksperimentaalselt ei ole kinnitust leidnud haiguse levik lihaskoe, vere ja piima kaudu. Kõige kergemini toimub nakatumine priooniallika inokuleerimisel peaajju, raskem on haigustekitajat üle kanda intravenoosselt, subkutaanselt, intraperitoneaalselt või suu kaudu. Ka liikidevaheline ülekanne on võimalik, kuid raskem kui sama liigi piires. Liigibarjäär on seda suurem, mida erinevamad vastavad liigid geneetiliselt on ja mida erinevamad seega ka nende proteiinid on. Seniste uurimiste alusel väidetakse, et emalt lapsele, loote- ega imikueas nakkus üle ei kandu. Vastuvaidlematuid tõendeid inimese nakatumisest haigete loomade toiduks tarvitamisest ei
Ravimitest sobivad: fluorokinoloonid (enrofloksatsiin, tsiprofloksatsiin jt.), sulfoonamiidid (TMP- SXT), aminopenitsilliinid (ampitsilliin),tetratsükliinid, (doksütsükliin),aminoglükosiidid (spektinomütsiin, gentamütsiin). Antibakteriaalseid preparaate tuleks manustada nii per os kui ka parenteraalselt. Bakteritsiidseid ravimeid ei tohi manustada suurtes doosides. Immunoteraapiast on kasutusel ema vere ja hüperimmuunseerumite süstimine intra vena või subkutaanselt ( praktikas vähe kasutatav) Immunoprofülaktika: neonataalperioodi kolibakterioosi spetsiifiliseks profülaktikaks vaktsineeritakse lõpptiineid loomi. Vastsündinud saavad passiivse immuunsuse (antikehad) ternespiimaga (kolostraalne immuunsus). Vaktsiinidest kasutatakse: 1) Atenueeritud elusvaktsiine mutantsetest E.coli tüvedest (praktikas vähe levinud). 2) Bakteriinid ehk surmatud haigusetekitajatest valmistatud vaktsiinid. Neid on erinevaid
Kopsuemboolia ehk kopsuveresoone topistus tekib, kui verehüüve ummistab kopsuarteri haru. Topistus võib põhjustada muutusi ka ümbritsevas kopsukoes, kus tekib lokaalne kahjustus ja infiltraat ehk kopsuinfarkt. Haiguspilt ja sümptomid sõltuvad sellest, kui suur arteri haru on ummistunud; ulatuslikuna võib see põhjustada surma. Profülaktika Voodireziimil olevale patsiendile määratakse igapäevane jäsemete liikumisravi ja lisaks alustatakse vajaduse korral subkutaanselt madalmolekulaarse hepariini manustamist 1 kord ööpäevas. Soovitatakse embooliavastaste sukkade kandmist. Hingamine ja vereringe Jälgimine Tavalised sümptomid on hingeldus ja valu rindkeres. Vere hapniku partsiaalrõhk on madal, samuti langeb hüperventilatsiooni tagajärjel süsinikdioksiid. RR võib langeda, patsient võib olla tahhükardiline, higine, vaevatud ja kaotada isegi hetketi teadvuse. Naha värvus võib olla kahvatu või tsüanootiline. Veriköha on kopsuinfarkti tunnus
- Verejooksu korral manustada kolloidlahuseid, plasmaasendajaid (dekstraanid). Need on suure molekulaarmassiga osised, imenduvad soonkonnast aeglaselt, taastavad kiiresti vere voluumeni. Iga gramm manustatud dekstraani on võimeline seondada kuni 18ml vett. - Kriitilise dehüdratatsiooniga patsient: kriitiline dehüdratatsioon 10-12%. Sellisel patsiendil tuleb vedeliku manustada esmalt veeni. Subkutaanselt, intraperitoniaalselt ja suukaudselt manustatuna vedelik tugevalt dehüdreerunud patsiendil ei imendu. Vere voluumen on vähenenud, veri koondub kehatüvedesse elutähtsatesse elunditesse, perifeersed veresooned jäävad tühjadeks, siia manustatud vedelik ei imendu. - Kutsikatel, kassipoegadel ja väikestel koertel saab lahuseid manustada ka luuõõnde. Manustamiskohad: sääreluu köprus,
Sekretoorne kõhulahtisus ehk suurenenud vee sekretsioon soolevalendikku – bakteriaalsed enterotoksiinid, nt E.Coli. Ärevusest põhjustatud kõhulahtisus – nii loomadel kui ka inimestel, emotsionaalselt pingelistes olukordades (tugev parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine). Krooniline kõhulahtisus põhjustab dehüdratsiooni. Vesise diarröa korral võib vedelikukaotus olla nii kiire, et vedelikku tuleb manustada intravenoosselt või subkutaanselt, et vältida vere mahu ja rõhu vähenemist. 24. Mäletsejaliste eesmao ehitus ja funktsioonid Eesmagu koosneb võrkmikust, vatsast, kiidekast ja libedikust. See ei tooda seedeensüüme, vaid toimub fermentatsioon ehk mikroorganismide teostatud anaeroobne lagundamine. Võimaldab toorkiu, s.o tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamist bakteriaalsete ensüümide abil. Tekivad VFA (lenduvad rasvhapped - äädik-, proprioon- ja võihape), mis on oluline energiaallikas.
infiltraadiga. Viirus kumuleerub makrofaagides. Peroraalse nakkuse korral organismi sattunud viirus paljuneb esmalt tonsillides ja kandub verega kolme päevaga üle kogu organismi Kinnitust on leidnud ka viiruse vertikalne levik emalt järglasele. Nii tsirkoviirus-1-te, kui ka 2-te on isoleeritud aborteerunud või vastsündinud. põrsaste südamest ja rinnaõõne vedelikust. Kaasasündinud treemorit põdevatelt põrsastelt isoleeritud viirusega nakatati emiseid oraalselt või subkutaanselt tiinuse viimases kolmandikus. Enamikul sellistel emistel sündinud põrsastel esines kaasasündinud treemor, mis vältas 2 3 nädalat, kuid haiguse kliinilised tunnused olid nõrgemad kui põrsastel, kellelt emiste nakatamiseks viirus isoleeriti. Vastsündinud põrsastel isoleeriti viirus neerudest ja sooltest. Kliiniline pilt ja kulg. Haiguse inkubatsioonistaadiumi pikkuse kohta täpsed andmed puuduvad. Sõltuvalt loomade vanusest nakatumisel, tekivad haiguse erinevad vormid:
Süst ise on peaaegu valutu. Süstesulepeades on iniminsuliin, mis on küllalt püsiv temperatuuri kõikumiste suhtes ning kasutusel olevat ampulli ei ole tarvis hoida külmikus (ainult külmumine on ohtlik). Insuliinipump on kaasaskantav umbes mobiiltelefoni suurune seade (mõõtmed u 2x5x10 cm, kaal 15 110-112 g), mille abil. Saab reguleeritud rütmi järgi pidevalt subkutaanselt manustada kas lühi- või ülilühitoimelist baasinsuliini. Insuliinipumpa kantakse kas vöö või püksirihma küljes vastavas kotikeses või taskus või riiete all. Insuliini manustatakse läbi plastmassist kanüüli, mille ühes otsas on pump ja teises patsiendi kehasse torgatud nõelake. Nõela asukohta tuleb vahetada iga kolme päeva tagant. Pumbas on spetsiaalne insuliinimahuti. Söögikordade eel manustab diabeetik nupuvajutusega sobivad insuliinikogused, olenevalt veresuhkru
struktuuri komplekssus, geneetiline erinevus (st eristus oma-võõras; samas on osa aineid immunogeensed ühele liigile, kuid mitte teisele, sama võib täheldada ka indiviidide tasemel: Ühel liigil/isendil võib olla puudus/muundunud mingid teatud geenid, mis kodeerivad B- või T-rakkude retseptoreid või on vajalikud APC-del antigeenide esitlemiseks Th-rakkudele), organismi sattumise tee (tugevama immuunvastuse indutseerib immunogeen, mis siseneb subkutaanselt võrreldes intravenoosse või seedesüsteemi- intragastriaalne- kaudse sisenemisega), lisafaktorid (adjuvandid - suurendavad antigeeni immunogeensust, kasutamine on tihtipeale seotud soovimatute kõrvalekalletega nagu põletik ja palavik; vanus - väga noored ja vanurid) doosi suurus, lahustuvus koevedelikes degradeeritavus Üldiselt on immunogeensed antigeenid need molekulid, mis on organismile võõrad, suure
spasmolüütikumid koolikulise kõhuvalu korral. Pärasoolde Rektaalset manustamist kasutatakse kiirabis harva. Erandiks on siin Diazepam-rektioolid, Dormicum, Eferalgan-küünlad (= suposiidid). Eeliseks on kindlasti manustamistoimingu lihtsus. Kui aga pärasool on roojaga täitunud, siis võib toimeaine resorptsioon väga kaua aega võtta. NB: Diazepam-torukesed tuleb pärakust välja võtta kokkusurutult, muidu tõmmatakse toimeaine tagasi rektiooli sisse. Naha alla Subkutaanselt (s.c.) manustamist kiirabiolukordades tavaliselt ei kasutata, kui mõned erandid välja arvata. Selle põhjuseks on toimeaine väga aeglane omastamine ja sellest tulenevalt ka pikk ooteaeg ravimi mõjumiseni. Luusisene Spetsiaalsete luunõelte abil punkteeritakse sääreluu ülaotsa (suuremate laste puhul ka pahkluu sisekülje) hea verevarustusega luuüdi. See manustamisviis sobib eriti hästi lastega juhtunud õnnetuste puhul (elustamine, trauma), kuna see on kiire, lihtne ja vähese riskiga
annaabi.ee 
