promootorjärjestustele. Transkriptsiooni initsiatsiooni lõppedes vabaneb sigma faktor RNA polümeraasi koosseisust. 4. Prokarüootne operoon regulatoorne üksus, milles asuvad struktuurgeenid, operaator ja promootor. Operooni mudeli järgi kontrollivad struktuurgeenide transkriptriooni regulaatorgeen ja operaatorgeen. Laktoosi (lac) operoni regulatsioon E.Coli rakkudes. Lac operon sisaldab promootorit P, operaatorit O ja 3. struktuurgeeni lacZ (-galalaktosidaasi geen), lacY (-galalaktosidaasi permeaasi geen) ja lacA (transatsetülaas). Operoni geenide negatiivne kontroll toimub läbi repressorvalgu Lac I seondumise operaatorile ja positiivne kontroll läbi aktivaatorvalgu CAP seondumise operaatoralale. 5. Eukarüootse mRNA kodeeriv osa erineb prokarüootsest selle poolest, et sisaldab tüüpiliselt vaid üht tsistronit e. ORF'i. Erineva struktuuri tõttu ei ole mRNA eukarüootide ja prokarüootide vahel vahetatav, st
5)RNA degradatsiooni reguleerimine; 6)Valgu post-translatsiooniline modifitseerimine (aktiivsuse reguleerimine). VALGU BIOSÜNTEESI REGULATSIOON TRANSKRIPTSIOON TASEMEL - Laktoosi operon e lac operon kui "negatiivse kontrolli" näide. Operon lähedaste funktsioonidega geenide rühm, mille transkriptsioon ja reguleerimine toimub ühtse blokina; tüüpiline prokarüootsetele rakkudele. Lac operon sisaldab kolme laktoosi metaboliseerimiseks vajalikku valku (ensüümi) kodeerivat struktuurgeeni: ß-galaktosidaas e laktaas, laktoosi permeaas, tiogalaktosiidi transatse tülaas (siin atsetülaas). Regulaatorgeen kooderib valku, mis lac operonis toimib kui repressor. Kontrollivad järjestused kontrollivad struktuurgeenide transkriptsiooni, paiknevad neist "üles voolu". Promootor RNA polümeraasi siduv järjestus. Operaator repressorvalku siduv järjestus. Valgu Mutatsioonide tulemusel võib geeni nukleotiidne järjestus muutuda
neil on membraansed organellid, nagu mitokondrid, kloroplastid ja endoplasmaatiline retiikulum. o Haploidses eukarüootses rakus on üks, diploidses kaks komplekti kromosoome. o Karüotüüp – kromosoomide komplekt jagunevas rakus kromosoomide arv ja morfoloogia (suurus, kuju) iseloomulik: rakule / koele / indiviidile / liigile Inimene Umbes 20 000 struktuurgeeni o Autol sama palju erinevaid detaile Umbes 1013 keharakku (ca 50 triljonit rakku) o Keskmiselt 70 kg Umbes 1014 bakterirakku (500-100 liiki, sool, nahk) o Keskmiselt 1.5 kg o Naha cm2 ca 106 bakterirakku Umbes 7-8% kehakaalust veri Vesi: laps 78%, mees 60%, naine 55% Inimene Homo sapiens: 2n = 46, 22 paari autosoome + X ja Y, sugu = Y kromosoom Ristpärandumine o Pojad saavad alati oma ainsa X-kromosoomi emalt
tunnus 2. Epistaas - kahe geeni koostoimes kaob ühe geeni poolt määratud tunnus 3. Duplikaatsus - kaks geeni mõjuvad ühele tunnusele samamoodi 4. Polümeersus - mitu geeni määravad ühte ja sama tunnust samasuunaliselt, tunnuse kujunemine sõltub määravate geenide arvust (mida rohkem seda uhkem) a) inimese nahavärvus, mis on määratud 6 alleeliga 5. Modifitseeriv - regulaatorgeen(id) mõjutab(/vad) struktuurgeeni(de) avaldumist Mendelismi põhiseisukohad 1. Lähtevanemad peavad olema homosügoodid 2. Järglaste arv peab olema piisavalt suur (sadades ja tuhandetes) 3. Kõikide isendite eluvus peab olema põlvkonniti võrdne 4. Vaadeldavaid tunnuseid määravad geenid peavad asuma eri kromosoomides põhimõttel : 1 kromosoomis vaid 1 vaadeldav geen 5. Mendelism ei vaatle kromosoomide ristsiiret ehk crossingoverit - uued geenikombinatsioonid moodustuvad tänu
a. geen Dfd) transkribeeritakse samas suunas, homeootilistes geenides ei ole introneid. 259. Günandromorfid: 1 X-kromosoom on kadunud, edaspidi moodustus organismis kahete tüüpi rakud (XX ja X0 rakud), XX/X0-mosaiigid arenevad organismideks, kelle vasak kehapool on emasorganismi tunnustega (XX) ja parem kohapool on isasorganismi tunnustega (X0), iga rakk arendab välja oma sugulise fenotüübi sõltumatult teisest rakust, suguline mosaiik 260. Inimese genoom: 20 000- 25 000 struktuurgeeni, Inimgenoomi Organisatsioon e. HUGO- esimene direktor James Watson, eesmärgiks kaardistada kõik inimese geenid, sekveneerida inimese kõik 24 kromosoomi, konstreerida inimese genoomi füüsikaline kaart 261. Antikeha geenide assembleerimine: a)Kerge ahela lambdageenide assambleerimine kahest geenisegmendist b)Kerge ahela kapageenide assambleerimine kolmest geenisegmendist c)Raske ahela geenide assambleerimine neljast geenisegmendist d)Varieeruvad ühendamissaidid 262
geen peab olema erinevas kromosoomis. Geenide koostoime: 1) Komplementaarsus kahe või enama geeni koostoimes tekib täiesti uus tunnus 2) Epistaas kahe geeni koostoimes kaob ühe geeni poolt määratud tunnus 3) Duplikaatsus 2 geeni mõjuvad ühele tunnusele samamoodi 4) Mitu geeni määravad ühte ja sama tunnust samasuunaliselt, kuid tunnuse kujunemine sõltub määravate geenide arvust (polümeersus) 5) Modifitseeriv regulaatorgeeni geenid mõjutavad struktuurgeeni geenide avaldumist Mendelismi põhiseisukohad: 1) Lähtevanemad peavad olema homosügoodid 2) Järglaste arv peab olema piisavalt suur 3) Kõikide isendite eluvus peab põlvkonniti olema erinev 4) Vaadeldavaid tunnuseid määravad geenid peavad asuma eri kromosoomides põhimõttel: ühes kromosoomis 1 vaadeldav geen 5) Mendelism ei vaatle kromosoomide ristsiiret. Uued geenikombinatsioonid moodustuvad tänu: a
Said looduslikust bakterist eristamatu bakteri M. mycoides. 16. Inimese evolutsioon: ränne ja rassid Tänapäevased neli inimpopulatsiooni e. -rassi evolutsioneerusid ühistest eellastest, kes olid heleda nahavärvusega. Evolutsioon: bakterid, arhed, eukarüoodid (seened, taimed, loomad sh inimene). Aafrikast-välja-hüpotees (vt 1PPT, 47slaid) 17. Inimese koostis: vesi, veri, geenid, rakud, bakterid Inimene: 90% bakterirakke, 10% eukarüoodi rakke. 20 000 struktuurgeeni, 1013 keharakku (ca 50 triljonit rakku) (keskmiselt 70 kg), 1014 bakterirakku (500-100 liiki, sool, nahk) (keskmiselt 1,5 kg), 7- 8% kehakaalust veri, vesi: laps 78%, mees 60%, naine 55% 18. Inimese genoom, struktuurgeenid Genoom- täiskomplekt (n) kromosoome (ja seega geene), mis pärandub terviküksusena ühelt vanemalt. Inimese somaatiliste rakkude (keharakkude) tuumades on tavaliselt 46 kromosoomi — 44 paarilist kromosoomi (autosoomi) ning kaks sugukromosoomi
Transkriptsiooni regulaator seondub halvemini kui cis regulatoorne järjestus on nuklesoomi keskel ja paremini kui n.ö hingab. Regulatoorsete geenide ja operoni paiknemine ning struktuur bakteri kromosoomis. Operon- grupp geene, mis moodustavad ühtse regulatoorse või kontrollüksuse. Mikroobide transkriptsiooni käivitab ainult üks promootor. Operaator- (cis regulatoorne järjestus)- operoni osa, mis kontrollib õhe vi mitme struktuurgeeni avaldumist, olles seandumiskohaks ühele või mitmele regulaatorvalgule. Struktuurgeenid- geenid, mis määravad polüpeptiidide sünteesi või mittetranslaaeriva RNA sünteesi. Repressorvalgud lülitavad geeniekspressiooni välja ja aktivaatorvalgud lülitavad selle sisse. Mõlemad seostuvad cis- regulatoorsele järjestusele DNA-s Transkriptsiooni aktiveerimine eukarüootide näitel kui cis-reguleeriv järjestus asub promootorpiirkonnast kaugel.
Võimalik, et on kõige laiemalt levinud STD maailmas. 99,7% emakakaelavähkidest on HPV olemas. HPV-16, -18, -31 ja -45 on kõrge riskiga, -6 ja -11 madala riskiga emakakaelavähi suhtes. Palju seksuaalpartnereid, perekonnaanamneesis emakakaelavähk, immuunsupressioon, suitsetamine on peamised infektsiooni ja vähi tekkimise riskifaktorid. Ülemaailmselt, sesoonsuseta. Replikatsioon. Genoom on tsirkulaarne, umbes 8000 aluspaari. Kodeerib 7-8 varajast geeni (E1…E8), 2 hilist / struktuurgeeni L1 ja L2. Regulaatorregioonis transkriptsiooni kontrolljärjestus, varaste valkude ühine N-terminaalne järjestus, replikatsiooni alguspunkt. Kõik geenid ühel ahelal – plussahelal. Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas. Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude
asukohaga. Näiteks güraas seondub pigem origini lähedusse ning origini lähedal paiknevad ka need geenid, mis vajavad aktivatsiooniks suuremat negatiivset superspiralisatsiooni. Samas statsionaarse sigma faktori kontrolli all olevad geenid paiknevad pigem replikatsiooni terminaatorjärjestuste lähedal. Geenide ekspressioon sõltub: DNA tertsiaarstruktuurist ja regulaatori difundeerumisest bakteris. Bakterite geeniuuringute alguses oli tavapärane arusaam, et regulaatorgeen asub struktuurgeeni lähedal. Nii saab regulaator aktiveerida struktuurgeeni üsna lihtsalt. Kuid uurides regulaatoreid, mis aktiveerivad väga palju geene, mõisteti, et geenide regulatsioon on ruumiliselt keerulisem. DNA molekulis võivad geenid asuda üksteisest kaugel, kuid DNA tertsiaarstruktuur toob geenid üksteisele lähedale. Kui vaadata bakterite genoomi kaarte, siis lineaarsel kaardil võivad teineteisest sõltuvad geenid asuda väga kaugel.
Teada on, et eksonid moodustavad oluliselt väiksema osa genoomist. Geene, mis kodeerivad teatud polüpeptiide, nimetatakse struktuurseteks geenideks. Seejuures polüpeptiidid võivad olla kas rakkude 'ehitusmaterjal' või ensüümid. Lisaks struktuurgeenidele eksisteerivad nn reguleerivad geenid, mis reguleerivad struktuurgeenide transkriptsiooni. Reguleerivad geenid jaotatakse omakorda regulaatoriteks ja operaatoriteks. Regulaator "lülitab" struktuurgeeni sisse ja välja, operaator kontrollib 9 struktuurgeenil toimuvat transkriptsiooni. On ka geene, mis sünteesivad transpordi- ja ribosoomi RNA-d. Seega võib geeni defineerida kui funktsionaalselt piiritletud lõiku DNA ahelas. Geeni asukoht kromosoomis on määratud. Geeni asukohta kromosoomis nimetatakse lookuseks. Diploidse organismi kaks homoloogset kromosoomi võivad sisaldada samas lookuses ühe geeni erinevaid variante
See suurendab veelgi individuaalsete antikehade spetsiifikat. Iga B-lümfotsüüt toodab ainult ühte kindlat antikeha. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaasaegse geeni käsitluse järgi on geen geneetilise informatsiooni üksus, mis määrab ära ühe polüpeptiidi või struktuurse RNA molekuli sünteesi. Geeni koostisesse kuuluvad ka 5´ ja 3´ mittekodeerivad regioonid, mis reguleerivad geeni transkriptsiooni ja translatsiooni ning geen hõlmab ka intronjärjestusi. Struktuurgeeni all mõeldakse DNA järjestust, millelt toimub transkriptsioon, RNA süntees. DNA järjestused, mis kodeerivad erinevaid antikehade segmente, ei vasta klassikalisele geeni definitsioonile ja sel puhul räägitakse geeni segmentidest, mis liidetakse ühtseks geeniks rekombinatsiooni teel. 94
See suurendab veelgi individuaalsete antikehade spetsiifikat. Iga B-lümfotsüüt toodab ainult ühte kindlat antikeha. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaasaegse geeni käsitluse järgi on geen geneetilise informatsiooni üksus, mis määrab ära ühe polüpeptiidi või struktuurse RNA molekuli sünteesi. Geeni koostisesse kuuluvad ka 5´ ja 3´ mittekodeerivad regioonid, mis reguleerivad geeni transkriptsiooni ja translatsiooni ning geen hõlmab ka intronjärjestusi. Struktuurgeeni all mõeldakse DNA järjestust, millelt toimub transkriptsioon, RNA süntees. DNA järjestused, mis kodeerivad erinevaid antikehade segmente, ei vasta klassikalisele geeni definitsioonile ja sel puhul räägitakse geeni segmentidest, mis liidetakse ühtseks geeniks rekombinatsiooni teel.
annaabi.ee 
