vees, vahekorras 3:1:1. Meetod põhineb aminohapete erineval lahustuvusel kahes teineteisega osaliselt segunevas vedelikus. Vesi kui polaarne lahust adsorbeerub sorbendile ja moodustab kromatograafilise süsteemi statsionaarse faasi. Mobiilseks faasiks on vooluti väiksema polaarsusega komponendid. Kromatografeerimiseks avatakse voolutinõu kaas, asetatakse pintsettidega voolutusnõusse ja voolutusnõu suletakse. Vooluti hulk olgu selline, et nivoo jääks voolutusnõus 3 -4 mm stardijoonest madalamale. Vooluti liigub kapillaarjõudude toimel üles ja kannab stardijoonelt kaasa ka aminohapped, mille liikumiskiirus sõltub radikaalide polaarsusest. Polaarsete radikaalidega aminohapped interakteeruvad tugevamini statsionaarse faasiga, mille moodustab sorbendisse imbunud vesi. Vooluti nivool lastakse tõusta 5 10 mm kaugusele plaadi ülemisest servast, milleks kulub umbes 0,5 1 tund. Plaat võetakse kromatografeerimisnõust välja, frondi asukoht tähistatakse
Seejärel asetatakse plaat klaasnõusse, kuhu on eelnevalt lisatud eluent 80%-line 2-propanool- vesi, vahekorras Töövahendid: Värvained, värvainete lahusti 75% etanool, eluent: 80 4:1 (40 ml + 10 ml). Klaasinõus jälgitakse eluendi tõusmist %-line 2-propanool-vesi, õhukesekihi plaat (silikageel 60 lõpujooneni, mis asub plaadi stardijoonest 70 mm kõrgusel. Plaat alumiiniumfoolium, tootjafirma MERCK), põleti, klaastoru, viil, eemaldati anumast, kui eluent oli jõudnud 68 mm kõrgusele. Plaat joonlaud, harilik pliiats, suletav klaasnõu, filterpaber. kuivatati peale klaasnõust eemaldamist ning sellel teostati mõõtmised ja Värvained: Black B 8 mg/ml arvutused. Plaadil märgiti tekkinud laigud, määrati nende tsentrid ning
Planaatkromatograafiaplaati liigutasime sõrmedega puudutades vaid ääri või pintsettidega, et vältida väga rabeda silikageeli kihi kahjustamist. 4. Kandsime eelnevalt saadud ekstrakti automaatpipetiotsikuga stardijoonele märgitud asukohale. 5. Asetasime proovi planaarkromatograafiaplaadiga stardijoonepoolse otsaga eluendi sisse nii, et stradijoon oleks paralleelne eluendi nivooga nõus. Jälgides, et eluendi nivoo oleks stardijoonest allpool. 6. Sulgesime nõud uuesti voolutusnõu kaanega ja lasime eluendil tõusta ~1 cm kauguseni plaadi ülemisest servast. Seejärel võtsime plaadi elueerimisnõust pintsettidega välja ning märkisime koheselt pliiatsiga frondi ehk eluendi lõppnivoo asukoha ja tekkinud täppide asukohad plaadil. 7. Uurisime tekkinud laike ja nende keskpunkte. Skitseerisime planaarkromatogrammi oma protokolli. 8
kindlustab jooksu kiirema alguse. Madalstardi puhul on jooksja keha raskuskese kohe pärast käte rajalt eemaldamist toetuspunktist eespool. Stardist kiiremaks lähtumiseks käsutatakse stardipakke, mis kindlustavad äratõukeks tugeva aluse, jalgade stabiilse asendi ning toetuse kidla nurga, üldjoontes võib stardipakkude asetuses eristada 3 varianti. Kõige populaarsemaks on neist nn. tavaline start, mille puhul esimene pakk asetseb 1 - 1,5 pöia kaugusel stardijoonest ning tagumine umbes sama kaugel esimesest pakust. Esimese paku kaldenurga levinumaks variandiks on 45-50.Tõukeptndade teravamad nurgad tingivad säärelihaste optimaalse venitatuse, viimane aitab omakorda kaasa äratõukejõu ja kiiruse suurenemisele ning kindlustab tunduvalt ratsionaalsema ülemineku stardikiirenduselt distantsijooksule. Mõned jooksjad toovad pakud teineteisele lähemale (kuni 1 pöid), asetades esimese paku stardijoonest eemale ("pikendatud start") teised vähendavad
Stardipakud tuleb asetada rajale selliselt, et ükski (biomehaanika..nurgad, kiirused) ? Kuuli nende osa ei ulatu stardijoone peale või väljalennu kõrgusest, nurgast ning kuulile antud kiirendusest kõrvalrajale. Jalatugede kaldenurk peab olema vR – release velocity- äratõukekiirus võistleja soovi kohaselt reguleeritav. Tõukejalapakk aR – angle of release- äratõukenurk 1,5-2 pöida stardijoonest, tugijalg +1,5 pöid hR – height of release-äratõukekõrgus võrreldes tõukejala pakuga. Esimene pakk on g – gravitational acceleration- kiirendus laugem (u 45°) RD – release distance- äratõukedistants d – distance thrown- tõukekaugus Asend „Kohtadele“ Kuuli hoie Kuuli hoitakse näppudel, mitte
liikuvusel mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevas süsteemis. See meetod kasutakse näiteks ainetesegust üksikute komponentide kättesaamine või lihtsalt aine olemasolu ja hulka määramine. On olemas statsionaarne faas(nt paber) mille peal on uuritav aine ja mobiilne faas. Vedelik hakkab kapillaarjõudude tomel mööda voolutusplaati üle voola,a ning sellega liiguvad kaasa ka analüüsitavad ained. Liikumiskiirused on erinevad. Nii jõuavad ained stardijoonest erinevatele kaugustele. Eristamiseks kasutakse ultraviolettlambi või kemikaali lahused. 12. Elektroforees Laetud osakesed liikumine elektriväljas alusel. Liikumine sõltub elektrilisest potentsiaalist ja summaarlaengust. Valkudel on erinev summaarlaeng, lahustavad naj elektriväljas. Levinum on geel-elektroforees. Lahustatavad komponendid jaotuvad liikuvuse alusel kandjal kitsaste vööndidena,mis on vaja indifitseerida. Geel-kandjate poorne struktuur tagab elektroforeesi
läbimõõtsed lihtsam on aine tuvastamine. Voolutitena kas puhtaid lahusteid või nende segusid. Polaarsete ainete lahutamiseks sobivad polaarsed , apolaarsete ainete lahutramiseks sobivad apolaarsed voolutid. Normaalfaaskromotograafia polaarne adsorbent ja apolaarne vooluti . Pöördfaaskromotograafia- apolaarne adsorbent ja polaarne vooluti Kui lahutatavad kombonendid ei ole värvilised võib kasutda UV- kiirgust v mõünda muud ilmutusreagenti. Rf= ühendi kaugus stardijoonest/ lahustifrondikaugus stardijoonest.Meie töös uuriti aminohapete lahutamist tõusva vooluga vertikaalse ÕK kromotograafia abil. Meetod põhineb aminohapete erineval lahustruvusel kahes, teineteisega osaliselt segunevas vedelikus, millest üks on vesi, teine veega küllastatud orgaaniline lahusti. Mida hüdrofoobsem on aminohape, seda paremini lahustub ta apolaarses lahustis ja seda suurem a kiirusega ta lähtepunktist eemaldub. Geelkromotograafia
Plaat võetakse eluendi purgist välja ja fikseeritakse hariliku pliiatsiga frondi piir. Plaat kuivatatakse kuuma elektripliidi kohal. Keemiliseks ilmutamiseks asetatakse plaat eksikaatorisse, mis on küllastunud joodiautudega. Jälgitakse laikude ilmumist ja küllaldase tumeduse saavutamisel võetakse plaat eksikaatorist välja ning fikseeritakse laigud. Plaadilt määratakse iga laigu Rf-id. Selleks mõõdetakse iga laigu tsentri (a) ja frondi (b) kaugus stardijoonest. Arvutamiseks kasutatakse valemit: a Rf 100% b Standardlahuste ja uuritava proovi R f omavahel võrreldes identifitseeritakse segus olevad komponendid. Samuti võib ained kindlaks teha visuaalse vaatluse teel. 1.4. Töö käik 1.4.1.Aniliini süntees Sünteesikolbi asetatakse 35 g raualaaste, valatakse juurde 75 ml 6%-list soolhapet. (Aparatuur peab olema kokku pandud ja avad suletud, et vältida vesiniku lendumist.)
Moodustavad ained kandjal ümmargused või ovaalsed laigud. Laikude kogumit nimetatakse kromatogrammiks. Retensioonifaktor Rf iseloomustab aine liikuvust kromatografeerimisel. Kujutab endast uuritava aine ja liikuva faasi keskmiste liikumiskiiruste suhet kromatogrammi saamise aja jooksul. Rf väärtusele mõjutavad tugevasti kromatografeerimistingimused. Kasutatakse orienteeruvaks samastamiseks. Rf = a/b , kus a-kaugus stardijoonest laigu keskpunktini; b kaugus stardijoonest liikuva faasi frondijooneni. Rs vähetundlik juhuslikele kõrvalekallete suhtes, kasutatakse täpsemale kromatografeerimise kiiruse hindamiseks. (standardi suhtes). Kujutab ennast ühe aine Rf väärtuse suhet standardiks võrtud aine Rf väärtusesse. Valitakse standard nii, et Rs jääks piiridesse 0,5-2. Kasutatakse orienteeruvaks samastamiseks Rs = Rfproov/Rfstandard.. Tegelik samastamine toimub analüüsitava aine ja sama aine autenstse näidise üheaegsel kromatograf-l ühel plaadil
13,5m, 18m kaugusel, 2 pöördetähist Võistleja nr.1 stardiasend: võimlemiskepp käes, selle ots rõnga sees, rõngas peab puudutama stardijoont. Võistleja liigub rõngast enda ees ajades slaalomina topispallide vahelt ümber pöördetähise ja sama tegevusega tagasi seni, kuni rõngas puudutab stardijoont ja annab kepi ümber starditähise järgmisele võistlejale, kes kordab sama tegevust. III TEATEVÕISTLUS Vahendid: topispall 1kg, mis asub võimlemismatil (matt on 9m kaugusel stardijoonest), pöördetähis Võistleja stardib vähikõnni asendis ja liigub kuni võimlemismatini, tõuseb püsti ja võtab matilt palli, jookseb ümber pöördetähise ja tagasi. Tagasiteel asetab palli matile ja annab teate edasi järgmisele võistlejale. IV TEATEVÕISTLUS Vahendid: minikorvpall plastmassrõngas, 2 pöördetähist (asuvad võrkpalliväljaku otsajoontel) Võistlejad seisavad võrkpalliväljaku keskjoonel vabalt valitud järjekorras üksteise taga kolonnis.
Käte hooliigutused on aktiivsed, kuid lõdvestatud. Tugijalg liigub sööstlikult taha (et minimeerida maandumise pidurdavat toimet) 5. Stardipakkude asetus rajal - Stardipakud tuleb asetada rajale selliselt, et ükski nende osa ei ulatu stardijoone peale või kõrvalrajale. Lähtepakud peab paigaldama nii, et need sobiksid jooksale ja vastaksid ta kasvule ning kehalistele võimetele. Tõukejalapakk 1,5-2 pöida stardijoonest (kaldenurk 45-50), tugijalg 1-1,5 pöida esimesest pakust (kaldenurk (50-60). 6. Asend “kohtadele!” - Jooksja astub pakkudest mööda nende ette ja võtab lähtasendi. Kõigepealt käed maha ja jalad paika, siis käed paika joone taha. Mõlemad pöiad on kontaktis pakkude ja rajaga. Tagumise jala põlv toetub rajale. Sirged käed toetuvad rajale õlgadelaiuselt, sõrmed on harali. Õlad on lähtejoone kohal
2. Millega võrdub jooksukiirus? v = s : t ehk kiirus on teepikkuse ja kulunud aja suhe. 3. Kiirjooksu osad 100m jooksu näitel - Reaktsiooni faas, kiirenduse faas, maksimaalse kiiruse faas, aeglustumise faas. 4. Maksimaalkiirusega jooksu sammu faasid - Tugifaas (esitugifaas ja tõukefaas) ja lennufaas (esimene hoofaas ja kõverdusfaas). 5. Stardipakkude asetus rajal - Tõukejalapakk 1,5-2 pöida stardijoonest, tugijalg +1,5 pöid võrreldes tõukejala pakuga. Esimene pakk on laugem (u 45°) 6. Asend "kohtadele!" - Mõlemad pöiad on kontaktis pakkude ja rajaga. Tagumise jala põlv toetub rajale. Sirged käed toetuvad rajale õlgadelaiuselt, sõrmed on harali. Kukal on selja kõrgusel, silmavaade suunatud alla. Keharaskus jaotub võrdselt kõikide toetuspunktide vahel. 7. Asend "valmis!" - Pöid (kand) on tugevalt pakkudele surutud.
Iga jooksusamm koosneb toe- ja lennufaasist. Toefaas jaguneb eestoeks ja äratõukeks. Lennufaasi esimeses osas kõverdatakse hoojalg põlveliigeses ning seejärel rebitakse ette. 2. Vead, mida vältida jooksualadel - tähelepanu kontsentreerimist vaid mõnele üksikule harjutusele või võttele; väsimust maksimaalse kiiruse arendamisel; täistallal jooksmist sprindis. 3. Stardipakkude asetus rajal - Tõukejalapakk 1,5-2 pöida stardijoonest, tugijalg +1,5 pöid võrreldes tõukejala pakuga. Esimene pakk on laugem (u 45°) 4. Asend “kohtadele!” - Mõlemad pöiad on kontaktis pakkude ja rajaga. Tagumise jala põlv toetub rajale. Sirged käed toetuvad rajale õlgadelaiuselt, sõrmed on harali. Kukal on selja kõrgusel, silmavaade suunatud alla. Keharaskus jaotub võrdselt kõikide toetuspunktide vahel. 5. Asend “valmis!” - Pöid (kand) on tugevalt pakkudele surutud. Eesoleva jala põlveliiges on kõverdatud täisnurga all
annaabi.ee 
