Sõnajalg kivis (0)

SÕNAJALG KIVIS
Nikolai Baturin
Autorist
Sündinud 1936.a. Viljandimaal. Teinud väga erinevaid töid, nagu lukksepp, kütt Siberis jne. Osalenud geoloogilistel ekspeditsioonidel. Avaldanud luulekogud : „Maaalused järved “, „Väljadelt ja väljakutelt“ jt. Luulutustele on omane hea loodusetaju ja elu vastuolude üle mõtisklemine. Osa luuletustest kirjutatud mulgi keeles.
Proosateostes kujutab tihti inimesi ürgses looduses: taigas, kõrbes, ookeanil (romaanid „Leiud kajast“, „Karu süda“ jt.) Filmile „Karu süda“ on Nikolai Baturin kirjutanud stsenaariumi. Tema rikkalikus loomingus on ka näidendeid ja kriminaalromaane.
Romaan „Sõnajalg kivis“
Romaan ilmus 2006.a. Võib pidada tema suurromaani „Kentaur“ jätkuks.
Peategelane on kaptenkomander Nikolas Batrian, kelle mitu sugupõlve esivanemaid olid olnud meremehed. Batrian unistas juba noorelt teenimisest sõjalaeval ja 16-aastaselt õnnestus tal saada laevapoisiks allveelaevahävitajale, võltsides oma vanuseks 18 aastat. Tema iseloomustamiseks ütleb autor, et Batrian polnud vandeandja vaid vandetäitja.
Teised tegelased:
* Mereväeakadeemias õppimise ajal sai Batrian endale sõbra, kelle nimi oli Velagio Malevin.
* Kaptenleitnant Serge Stajanovic, kes oli Batriani alluv ja kaasvang Alligaatoriarkaadias ning kaaspõgeneja.
* Timukas
* Doktor Eugén Ica, hageja kohtus, kes teatas Inimõiguste Komiteele Atlandi massimõrvast.
* Kapteni esimene abi Nöel Löndorf.
* Kohtunik , kaitsjad, Vatikani esindaja kohtus
Tegelased, keda mainitakse romaanis , kuid käsitletud perioodil tegevuses otseselt ei osale:
Nikolas Batriani naine Paetricia Batrian, kes oli olnud sõbra Velagio Malevini kihlatu.
Lapsed Britta, Orest ja Phyl. Ema tahtel ei pidanud poegadest saama meremehi.
Romaani tegevuspaigad: Allveelaevade hävitaja, kindlusvangla Alligaatoriarkaadia, Saurusesaared, helikopter Atlandi ookeani kohal
Ühel saatuslikul päeval sai Batrian viitseadmiralVelagio Malevinilt, kes töötas sõjalaevastiku juhtimiskeskuses ja oli Batriani ülemus , ülesande korraldada õppepommidega õppehäire. Tegelikult anti tema käsutusesse tuumapommid. Need hävitasid ookeanisügavuses oleva ookeaniinimeste tsivilisatsiooni. Välja merepinnale ilmusid miljonid surnud mehed, naised ja lapsed. Ainsateks tõendusteks toimunust jäid fotod, sest inimolevusteks peetute laibad aihtusid. Tuuker Stajanovic sukeldus ookeanipõhja ja leidis sealt purustatud linna, milles majad meenutasid kaldapääsukeste pesi. Batüskaafi, mis oli 9000 m sügavusel ookeanipõhjas, illuminaatori taha ilmus inimnägu. Nooruk oli tugeva voolujoonelise kehaga, mida kattis hõbedane nahk. Olevuse keha näis haakuvat veega. Stajanovic ei uskunud oma silmi ja otsustas nähtust mitte kellelegi rääkida, kartes, et hakatakse kahtlema tema vaimses tervises ja ta ei saa enam töötada sõjalaevastikus.
Kui diviis jõudis tagasi baassadamasse, käskis viitseadmiral Malevin allveelaevade hävitajate meeskondadel üles rivituda ja kõik arreteeriti. Kolme aasta ja üheksa kuu pärast esitas kolmesajast kriminalistist koosnev uurmisgrupp kohtule kuriteoasja EXTREM.OCEANUS. Toimunud katastroofis kuulutati süüdlaseks Batrian, kes arreteeriti koos oma mitmetuhandelise meeskonnaga. Teda süüdistati ookeaniinimeste vastu sooritatud tuumaholokaustis.
Romaani teise peatüki pealkiri on „Kohus ja ülekohus“. Toimus kohtuajaloo pikim kohtuprotsess , kuna ei leitud ühtegi elusat tõendit ookeaniinimesest. Süüdistuse kohaselt oli sooritatud massimõrv inimkonna suhtes. Teine istung toimus kolme kuu, kolmas – kahe aasta pärast. Batriani kaitsja nõudis katastroofi käsitlemist ettenägemata õnnetusjuhtumina, kuna süüdistatav ei teadnud , et süvaveepommid olid valesti märgistatud. Tunnistajana esines ka Malevin, kes ütles, et Atlandi lahing-opetatsiooni strateegia töötas välja mereväejõudude strateegiakeskus ja tema (Malevini) käsul viis selle läbi Batrian kui laevastiku parim, teovõimsaim ohvitser. Vandekogu leidis, et puudub kindel alus süüdistavate suhtes õiglase otsuse langetamiseks ja seetõttu peatati kohtuprotsess pooleteiseks aastaks, et töötada välja printsipiaalselt uued seadused ja jätkata ookeaniinimese otsinguid.
Kolmas peatükk kirjeldab elu väga õõvastavas kohas – 16. sajandil ehitatud kindlusvanglas, mida nimetati Alligaatorarikaadiaks. Nime oli koht saanud ilmselt kümnete tuhandete alligaatorite järgi, kes elutsesid kaljusaart ümbritsevas järves. Elukad olid järve toodud juba neli sajandit tagasi. Sellel kaljusaarel asuski hukkamisvangla. Ainuke juurdepääs sellele oli õhu kaudu. Iga põgeneda püüdva vangi surmas kõrgepinge kindlust ümbritsevates okastraati-des või sõid ära alligaatorid. Eriline ehitis selles vanglas oli VIIMSEVAATETORN. See oli 100 meetri kõrgune ja kahvaturoosa. Sellest tornist avanes kaunis vaade aasadele kappavate hobustega ja jõgedele luikvalgete laevadega. Seda vaadet said imetleda surmamõistetud enne, kui nad alla lubjaauku tõugati. Kui karmid olid vangide omavahelised suhted, nähtub ühest juhtumist köögis. Kaptenleitnant Stajanovic puhastas kalu koos vana vanglahai Muhha-Muhhammadiga. Roikunud kala sisemusest pritsis läga Muhhammadile näkku, millepeale viimane noa haaras ja Stajanovici tappa tahtis. Stajanovic oli aga laevastiku meister võitlusspordis ja välkkiire reageerimise tagajärjel tabas fileerimisnuga hoopis ründajat. Ilma suurema probleemita lohistati Muhhammad jäätmeboksi, kust ta koos muude jäätmetega alligaatorite roaks läks.
Söögilauas istus Batriani vastas hallinevate juustega mees, kelle rinnas oli märk tähtedegaVVT. Märgi kohta küsides sai Batrian teada, et tegemist on viimsevaatetorni töötajaga ehk timukaga. Tuli välja, et mees oli olnud 19 aastat preester Lõunamissioonil. Ta oli tulutult püüdnud pöörata usule metslaste, hõbedakaevurite ja teemandiuhtjate hingi. Sellest ei olnud kasu, nad pöördusid tagasi räpase elu ja roimade juurde. Ühel päeval sai tal sellest isu täis ja tuli siia tööle, timukaks.
Aasta jooksul said vangid ühel korral lähedastega kohtuda . Ühel õhtul avastab Baturin,et instruktaaźiruumi betoonseinal on nägemiskohtumistest teadaandval tablool tema nime järel ristike. See tähendab kohtumist. Ta oli kohutavalt õnnelik, lootes kohtuda Paetricia ja lastega. Talle aga ulatati kiri, milles Paetricia teatas, et ta soovib Batrianist lahutada ja soovib vaid allkirja abielulahutuse ja pärimisõiguse aktile.
Batrian sattus „hullukuurorti“. Nii kutsusti vangla närviravilat, kus ta korraldas piduliku saluudi. Selle eest läks kartsa. Hullukuurordis kohtus Batrian bioloogiakandidaadiga, kes teadis rääkida, et alligaatorid ühel päeval aastas ei ründa.
Närvihaiglast viidi Batrian järjekordsele kohtuistungile, kus Malevin tunnistajana tõi lagedale loo, milles Nikolas Batriani isa oli postuumselt süüdi mõidtetud 1200 meeskonnaliikme ja kahesaja praktikandi surmasaamises seetõttu, et laeva ankur tabas eelmisest sõjast pärinevat miini. Malevin soovis ilmselt Batriani süüdimõistmist, viidates sellele, et kuritegelik ebakompetentsus on tal juba geenidega kaasa saadud. Otsuse langetamine lükati siiski edasi.
Ühel päeval, peale seda, kui Stajanovic oli viibinud üliranges kartsas valvurile keretäie andmise eest (Stajanovic rippus treeningu vaheajal lae all, kust oli võimalik näha järve kaldaid. Valvur tulistas ta alla), otsustasid Batrian ja tema sõber kaptenleitnant Stajanovic vanglast põgeneda ja minna ise otsima ookeaniinimest, et pääseda ära sealt üksildasest ja hirmuäratavast Alligaatoriarkaadiast. Siiski põgenemisplaan jäi seekord täide viimata. Järjekordsel kuulamisel, kuhu laevameeskonnad sõidutati, kohtuotsuseni ei jõutud. Stajanovic ei andnud alla ja käis Batrianile põgenemisplaaniga peale. Otsustati teha seda ajal, millal alligaatorid peavad pulmi ja ei ründa. Nad viisid otsuse täide ja põgenesid jäätme -kanalisatsiooni kaudu. Nende ookeaniinimese otsingud olid täis seiklusi. Pääsenud alligaatorijärvest ja põgenemise avastanud valvurite proźektorivihkude eest, jõudsid Batrian ja Stajanovic kivikõrbeni, kus kohtasid karjuseid. Meremehed võtsid nendelt riided ja muulad . Muuladel ratsutades jõudsid nad õlikülla. Tegemist oli naftaväljadega. Kogu küla oli narkouimas. Esialgseks orienteerumiseks oli neil Stajanovici peopessa torgitud kindluse lähiümbruse kaart, mille ta oli teinud treeningruumi lae all rippudes. Nüüd said nad päriskaardi ja helikopteri. Kopteril lõppes kütus ja nad maandusid sõjalaevale. Neisse suhtuti umbusklikult, kuid nad valetasid, et tulid õliväljalt, kus möllab tüüfus ning nad on teel ravimite ja arsti järele. Nad said kütust, laadida kopteri akusid, aga ka provianti ning raha. Nagu tagantjärele selgus, oli laeva kapten Batriani ära tundnud ning seetõttu tüüfuse ravimite asemel raha andnud.Teel Saurusesaartele sattusid nad linnuparve ja olid sunnituid maanduma. Batrian sai vigastada ja lamas kaks nädalat koomas . Otsijad jõudsid lõpuks Saurusesaartele ja tellisid batüskaafi kandva tuukrialuse. Seda oodates möödus kuu. Saabusid ookeanilainerid turistidega , aga tellitud tuukrialust ei tulnudki. Peale tulutut külaskäiku luksuslaevale (kujutlustes kohtub seal Malevini, tema vabaabielunaise Baetriciaga ja oma lastega), kus keeldutakse talle konperikütust andmast, Batrian kadus. Kapten kuulutati kadunuks ja peeti matused. Batrian oli siiski elus ja luksuslaevalt, mis tegeles kookospiima salakaubandusega, saadi kütust. Ühel otsingulennul nägid nad delfiiniparve, milles oli inimesega sarnane olend, lasksid teda ampullkuuliga, kuid see ei mõjunud ja tulistatu ujus minema. Stajanovic järeldas, et narkootilise aine mittemõjumist võib tõlgendada nii, et tegemist ei ole inimesega. Seejärel muutsid nad taktikat ja hakkasid palmitüvedest parvelt võrkudega püüdma. Nende tegevust ei krooninud edu. Kui nad saarele tagasi pöördusid, oli uue kohtuprotsessi alguseni jäänud vaid kaks nädalat.
Kuna nad andsid põgenedes vande ise vanglasse tagasi pöörduda juhul, kui nad kohtu jaoks tõendusmaterjali ei leia, siis nii nad tegidki. Stajanovic esialgu polnud nõus tagasi pöörduma, kuna ta tahtis minna oma perekonna juurde. Batrian ei andnud järele.
Toimus järgmine kohtuistung ja ookeaniinimese leidjale pandi autasuks välja 10 miljardit. Ookeaniinimene leiti, teda jõuti vaid filmida, mille järel ta põgenes. Filmitud videot näidati kohtule. Kohtuotsus kuulutas Stajanovici ja kogu meeskonna vabaks. Batrian jäi vanglasse. Kokku oli Nikolas Batrian ja tema meeskond Alligaatoriarkaadias veetnud 22 aastat. Ühel päeval tuli Timukas Nikolase juurde ja viis ta Viimsevaatetorni hukkamisele. Tugev tuul kajutas miraaźvaated ja nähtavale tuli sünge tegelikkus - kivikõrb kitsekorjustega. Kapten suges silmad ja nägi vaadet viimsevaatetornist selleisena nagu sõber Timukas oli talle seda kirjeldanud – haljad aasad , lakkade lehvides kappavad hobused. Timuas vajutas pedaalile ja oligi kõik...
Romaanis on veel üks salapärane tegelane – Laevapoiss. Laevapoiss ilmub sageli kapteni juurde, eriti rasketel ja keerulistel hetkedel. Laevapoisis võib kergesti ära tunda noore Batriani, ajast mil ta oli ise laevapoiss. Tihti annab Laevapoiss Batrianile nõu, on tema abiline ja südametunnistus. Kaaslased märkavad, et kapten räägib omaette ja seletavad seda kapteni pingul närvidega.
Teine müstiline liin on romaanis seondub sõnadega sõnajalg kivis. See on raamatu pealkiri. Samanimeline raamat esineb korduvalt ka romaanis. Raamatu võttis Batrian kaasa õppeoperatsioonile, raamat oli Laevapoisi sanksukotis, viitega raamatule lõppeb ka romaan. Ehk on see kokku võetud luuletuses ALGUSTE VALGUSES, mis on romaani motoks:
Alguses algustel ei olnud algusi.
Ilm oli imepime. Maailm – Pime ime.
Vaikus vaikuses ja Tühjus tühjuses.
Olematus oli apogees.
Seal tulid ära Looteveed
Eimiski tagant paistis juba Miski (Sõna?).
SÕNAJALAD tulid, mööda viipusid,
Kividele jätsid kummalisi triipusid.
Sõnajalgadest:
Sõnajalgtaimed on iidsed taimed. Karboniajastul moodustasid nad enamiku maakera taimkattest.Seetõttu leidub neid palju kivististes. Sõnajala tüve viltuses ristlõikes võib näha kirjatähtede kujutisi. Sellest on tulnud taime nimetus läänemeresoome keeltes. Sõnajalg on leidnud koha ka rahvapärimuses. Tähtedest sõnajala tüve ristlõikel võivat välja lugeda oma tulevase nime. Euroopas (s.h. Eestis) on levinud uskumus , et jaaniööl puhkeb sõnajalg õide. Kes õiest pudeneva kuldse seemneiva kätte saab, leib õnne ja vara. Õie leidmine ja koju toomine olevat aga raske, kuna seda takistavad kurjad jõud.