Sokratese roll filosoofia ajaloos (0)

Sokratese roll filosoofia ajaloos
Sokrates oli vanakreeka filosoof, kes elas ja õpetas Kreekas. Kahtlemata on ta filosoofia kõige tuntum inimene ja selleks sai ta juba oma eluajal. Me ei tea Sokratesest kõike, kuna Sokrates ei jätnud meile kirjalikke töid. Meie teadmised tema elust ja õpetusest pärinevad enamasti tema õpilaste ja sõprade või siis ideoloogiliste vastaste teostest ning ka hilisemate autorite, näiteks Aristotelese kirjatöödest. Kõik nad arvasid Sokratest omamoodi. Ja seepärast on väga raske jõuda selgusele, milline oli tõeline, ajalooline Sokrates. Sokrates oli väga tuntud, sest ta tõmbas endale tähelepanu kõigega välimuse ja eluviisiga, tegevuse ja õpetusega. Teda võis kohata peaaegu kõikjal kuna ta soovis suhelda inimestega. Talle ei olnud üldsegi tähtis, kas inimene on ilus või mitte. Kõiki neid väärtusi, mida inimesed ülistavad ei pidanud ta millekski, arvates, et ka me ise ei kujuta endast mitte midagi, kuid ta ei rääkinud sellest, vaid teeskles kogu oma elu lihtsameelset ning narritas inimesi. Üldse oli Sokrates teistest väga erinev inimene.
Sokratese arvates olid tähtsmad humanitaarained kui reaalained . Sokratese silmis on inimest käsitlevail teadustel tohutu eelis loodust käsitlevate teaduste ees. See eelis seisneb selles, et esimesed, õppides tundma inimest, annavad inimesele selle, mida ta kõige enam vajab – iseenda ja oma tegevuse tunnetamise, oma teotsemise programmi ja sihi määratluse, selge arusaamise sellest, mis on hea ja halb, ilus ja inetu, eksimine ja tõde. Sokratese järgi seisneb inimlik tarkus selles, et mõistetakse oma teadmatust “tähtsaimates küsimustes”. Sokrates pidas filosoofia tähtsamateks probleemideks inimest ja tema käitumist. Sokratese arvates oli filosoofial ka praktiline pool ja ta hakkas seda järele proovima läbi dialoogide. Dialoog , see on “teadja inimese tõeline, elav ja hingestatud kõne”. Sokrates esitaski enamasti oma vaateid läbi avalikke dialoogide ja depattide. Tema järgi sai nime ka tema leiutatud meetod ehk siis sokraatiline meetod, milles juhatas ta oma vestluskaaslast või vastast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole.
Sokratese jaoks oli väga tähtis isenda tundmine ja tunnetamine. “Kes ennast tunneb, see tunneb ka seda mis on tema jaoks kasulik ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab ja mida mitte“. Inimene otsib oma sisemaailma kui kõrgeimat väärtust, niisiis tähendab see hoolt oma hinge eest, oma sihi eest.
Sokrates, pidades voorusi teadmisaladeks, eitas hinge mõistusetu osa olemas-olu, ühtlasi aga ka kirge ja iseloomu. Oma arutlustes voorustest kui teadmistest võttis Sokrates lätealuseks ja põhieelduseks mõistuse kui põhitunnuse, mis eristab inimest loomast ning üldse kõigist elusolendeist.
Sokratese sõnade järgi ei “ei püüdle keegi vabatahtlikult kurja poole või selle poole, mida keegi kurjaks peab”, sest “pole inimese loomuses vabatahtlikkult soovida hea asemel seda, mida ta halvaks peab. Inimese mõistuses on , et kõik inimesed tahavad olla õnnelikud ning ei leidu inimest, kes enesele õnnetust sooviks. Sokrates arvas , et “ebaõiglaselt toimida on ohtlikum kui ebaõigluse all kannatada, ja et inimene ei pea mitte näima hea, nii isiklikes kui ka ühiskondlikes asjus, ja selle eest tulebki elus kõige enam hoolt kanda”.
Minu jaoks on Sokrates kindlasti väha huvitav inimene, aga kindlasti ei saa ma nõustuda kõigi tema väidete ja põhimõttetega. Mina ei usu, et humanitaarained on tähtsamd kui realained, kuna need on need ained, mis viivad edasi meid reaalsel tasandil mitte ainult mõttetes. Teod on need, mis viivad edasi, aga kindlasti tuleb ka enne mõelda ja seda Sokrates oskas.