Sõjandus (0)

Sõjandus
Järva-Jaani Gümnaasium
Raido  Selge ja Siim Sander
Tulirelvade areng
Keskajal olid sõjaväe tuumikuks raskerelvastuses rüütlid, kes  pidasid  vastase 
ratsameestega mõõgaduelle. Ratsaväge toetasid vibukütid, kes külvasid lahingu 
algul vastase ridades segadust. Varauusajal muutus aga põhiliseks väeliigiks 
tulirelvadega varustatud  jalavägi , mida toetasid kergeratsavägi ja suurtükivägi. 
Muutuste põhiliseks käivitajaks oli tulirelvade areng. 16.saj hakkasid vibusid 
asendama arkebuusid ( eest laetav sileraudne käsitulirelv) ja musketid (eest 
laetav tulirelv). 16 saj hakkati valmistama järjest paksemaid turviseid, raudrüüde 
kaal kasvas 15 kilost 25 kiloni.  Tulirelvad  muutusid varsti nii võimsaks, et 
turvisest tuli loobuda. Ratsaväe tähtsus lahingus vähenes ning seda kasutati 
pigem luureks.
Uus rivikorraldus
Selleks, et musketite (eest laetav tulirelv) tulejõudu paremini ära kasutada, võeti 
kasutusele uut tüüpi rivikorraldus. Kui keskajal paigutati jalaväelased 
nelinurksesse blokki, siis nüüd venitati musketäride (musketiga relvastatud 
sõdur) rivi pikaks, et korraga saaks rohkem mehi  tuld  anda. Esialgu  seisid  
musketärid  6 reas. Esimene rivi andis läheneva vaenlase pihta kogupaugu ja 
marssis selg ees teiste vahelt kõige taha. Kui tulirelvad ja laskekiirus parnes 
vähenes ka ridade arv.
Professionaliseerumine
Uut tüüpi lahingutaktika andis suure eelise professionaalsetele sõduritele, kes 
olid kaua harjutanud, usaldasid üksteist ja pidasid auasjaks ka raskes seisus 
lõpuni võidelda. Lahingus sai sageli otsustavaks see, kummal poolel oli rohkem 
selliseid üksusi. Valitsus tegi sõdurite värbamise ülesandeks erilistele 
komissaridele, kes rändasid külast  külla  ja meelitasid mehi püssi alla. Sõdimisega 
rikkaks ei saanud, mistõttu selle ohtliku  elukutse  valisid need, kel hinge sees 
hoidmiseks muud võimalust polnud. Kui oma alamate seast mehi ei jätkunud, 
sõlmisid valitsused lepinguid sõjaliste ettevõtjatega kes värbasid sõdureid 
teistest maadest. Võga palju palgasõdureid tuli Šveitsist,Šotimaalt ja Saksa 
vürstiriikidest.
Varustamine
Varauusaegsed  sõjad  nõudsid järjest suuremat hulka sõdureid. Suur osa neist 
paigutati linnade kaitseks garnisonidesse (garnison on ühe asula või ka muudes 
määratud piirides  alaliselt  või ajutilselt paiknev väeüksus) nt Rootsil oli 30-
aastase sõja lõpul Saksamaal 127 garnisoni. Järjest raskem oli selliseid vägesid 
varustada toidu ja muu vajalikuga. Nt 60 -tuhande meheline armee tarbis iga 
päev 45 tonni leiba, 180000 liitrit õlut ja 2500 tonni looma liha.  Ehkki  armeedega 
oli kaasas tohutud moonavoorid, oli võimalik kaasa vedada vaid mõne päeva 
varu. Seetõttu hakati toiduvaru muretsema kohapealt. Enamik valitsusi kulutas 
sõjapidamisele rohkem kui 50% riigieel- arvest.Vene tsaari Peeter I kulutused olid 
veelgi suuremad, ulatudes 1705. Aastal koguni 95% eelarvest.
Kuidas sõda peeti?
Varauusaegne sõda oli pikaajaline sõda, kus vastasele tugevat  lööki  anda oli 
keeruline. Väejuhid hoidusid lahingust(Noobid) kuna lahingu tulemus oli 
ettearvamatu . Sõja tulemus sõltus vastase kindluste ja linnade vallutamisest, mis 
võimaldas kontrollida ümbritsevat maa-ala. Linnade ja kindluste vallutamiseks 
valmistati järjest võimsamaid suurtükke. Kahurid muutusid nii võimsaks, et 
keskaegsed linnamüürid varisesid nende tulistamise tagajärjel kokku. Seetõttu 
hakati müüride ette ehitama uut tüüpi muldkindlustusi, mis kaeti tellistega.
Palgasõdurid
Palgasõdurid ei sõdinud enesekaitseks või mingite ideede nimel, vaid olid alati 
valmis parema pakkumise peale leivaisa  vahetama .Et väljaõppinud sõdurid 
vaenlase teenistusse ei astuks siis hakkasid valitsused neid ka rahu ajal ülal 
pidama . Nii tekkisid alalised  armeed . Palgasõdureid süüdistati sageli patriotismi 
(inimeste positiivne hoiak isamaa vastu)puudumises. Arvati, et igal  rahval  on 
oma eriline iseloom, mis avaldub nende sõdimisoskustes. Mägirahvaid peeti 
üldiselt väga headeks sõdalasteks. Põhjapoolsetel  rahvastel  arvati olevat külm 
veri , mis voolab aeglaselt. Seetõttu olevat nad  rumalad , aga kartmatud. Vene 
talupoegi  peet  ratsanikena lootusetu- teks, ent samas väga headeks ja 
vastupidavateks jalaväelasteks.
      
Musketärid
Esialgu oli suureks probleemiks tulirelvade kohmakus ja pikk laadimisaeg.1600. 
Aasta paiku kasutusel olnud musket oli 1,5 m pikk ja kaalus 10 kilo, mistõttu tuli 
see toetada harkjalale. Tulistamiseks pidi  kõigepealt  leidma relva siis  süütama  
tahi, mis vajutati vastu püssirohupanni. Vihma ja  tuulega  see sageli ei 
õnnestunud. 17.sajandi jooksul töötati välja ränilukk mis süütas püssirohu ränist 
löödava  sädeme  abil. See oli kiirem ja ilmastikukindlam. 
Musketärid
Vägede suurus varauusajal
AEG
Hisp
Pran
Holla Root
aani
tsus
nd
si
a
maa
1470
20 
40 
000
000
1550
150 
50 
000