saada, et sa pole nende poeg või tütar. See, et Oidipos tappis oma isa, see oli minu arust täitsa juhus, sest ta ei teadnud Laiost. Aga nagu öeldakse, iga vale tuleb kunagi päevalgele. Nii tuli ka see. Oidipus sai juhuslikult Iokastelt teada Laiose surma asjaolusid ja kui ta hakkas seda enam uurima, siis selgus, et tema poolt tapetud Laios oli tema nioloogiline isa ja naine kellega Oidipus abielus oli, oli tegelikult tema lihane ema. Tal olid oma emaga lapsed, sohilapsed. Seda ei saanud aga kumbki kannatada. Oidipus torkas omale silmad välja ja hiljem leidis otsa ja Iokaste poos ennast üles. See on väga traagiline lugu. Mul on kahju nendest lastest, kes pidid sellel viisil oma emast ja isast ilma jaama. Tõde võib alati ohtlik olla, ega vanarahvas niisama ei ütle, et kes vähem teab, see kauem elab. Tõde purustas Oidipust. Ta oleks vinud elada rahulikult edasi, kui poleks hakanud tõde taga ajama. Samas, kes meist ei tahaks teada tõde oma
Väga populaarsed olid XIII sajandil anekdootlikud löbusad rahvajutud samuti Itaalias, kus neid tunti novella ('uudisjutt') nime all -- sealt sai oma žanrinime novell. Rändlaulik STRICKER (XIII saj I pool) lõi terve švankide sarja "Papp Amis" kavala preestri seiklustest. Ühes neist (vt KA) esitleb papp ennast kunstnikuna, lubades Prantsuse kuningale teha sellise "imemaali", mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Kui "maal" valmis saab, ei julge ei kuningas ise ega ta õukondlased tunnistada, et nad seda ei näe. Seesama motiiv, kuid maali asemel on kuninga rõivad, esineb Hispaania valgustatud kuninga Alfonso X Targa vennapoja JUAN MANUELi (XIV saj 1. pool) jutukogus "Krahv Lucanor" (vt RKA). "Imemaali" motiiv kordub veel ka Cervantese samanimelises Iühinäidendis XVII sajandi hakul. Hiljem tuntakse seda muidugi eeskätt taani muinasjutukirjaniku H. Chr. Anderseni töötluse järgi.
Millest räägib svank "Papp Amis"? Vastus:Saksamaal levis fabliooga sarnane ja sellest mõjutatud svank. Svankid põhinevad peamiselt rahvapärimustel ning nende tegelasteks on koomilised tüübid,kelle inimliku rumaluse,ahnuse ja silmakirjalikkuse üle naerdakse.Kuulsaim svank on 13.sajandi rändlauliku Strickeri "Papp Amis". Papp esitleb end kuntnikuna, lubades Prantsuse kuningale, et teeb sellise "imemaali" , mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Kui "maal" valmis, ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad seda ei näe. 5."Rebaseromaan" iseloomustus Vastus:Üheks keskaja kirjanduse iseloomulikuks jooneks võib pidada allegoorilisust. Allegooriat esindavad ka tol perioodil ülipopulaarsed nn. "Reinuvader Rebase seiklused". Neid paarisaja aasta jooksul kogutud lugusid tuntakse "Rebaseromaani" nime all. Tegemist on prantsuse linnakirjanduse suurteosega. Loomaeepos jutustab
· 1556.a. asus elama San Jeronimo de Yuste kloostrisse Hispaanias · Elas esiilis, kuna tervis kehv (vaevas ka podagara- liigesepõletik) · 1558.a. suri 58-aastasena. Karl V perekond · 1526-1539 oli abielus Portugali kuninga tütre Isabellaga, kellega sündis 5 last · 1539.a. Isabella suri, kui oli sünnitamas kuuendat last · Karl V rohkem ei abiellunud (oli leinas, kandis musta), kuid olid armusuhted ja ka sohilapsed. FRIEDRICH II Preisimaa valitseja (Saksamaa üks osa) Preisimaa 18. Sajandi alul · 20. Saj algul oli Saksamaa killustunud enam, kui 300 riigiks · Habsburgide soost keiser valitses tegelikult: Austrias, Ungaris, Böömimaal, Määrimaal( kaks viimast Tsehhi alad) · Habsburgide valduste kõrval kujunesid tugevateks riikideks Saksamaal PREISIMAA ja AUSTRIA. Selle põhiosad olid :
Fabiloode keel on mahlakas, rikas rahvalikest kõnekäändudest ja vanasõnadest-> Rutebeuf, viljeles ka lühiluulet, kus on väga avameelne: pihib jämekoomilises laadis oma perekonna eluhädadest, vaesusest, viletsusest. Svank – fabilooga sarnased, anekdootlikud lõbusad rahvajutud. Stricker – svankide sari “Papp Amis”- kavala preestri seiklused- papp esitleb end kunstnikuna ja teeb maali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, sohilapsed ei näe, kuid kuningas ja teised ei julge tunnistada, et nad ei näe. See motiiv kordub ka Hispaanias (kuninga rõivad), samuti Cervantese loomingus. Itaalias tunti neid novella nime all. Vagant- rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut pilkasid, kutsusid üles nautima maiseid naudinguid. Looming oli neil ladkeelne. Luuletused olid riimilised
Naine otsustas kohe alguses kunstliku viljastamise kasuks. Õige pea tuli tal mõte, et ta võiks sünnitada lapse geipaarile. «Meie kiirelt muutuvas ja arenevas ühiskonnas aktsepteeritakse varsti kõikvõimalikke perekonnamudeleid. Peaasi, et vanemad oskavad ja tahavad oma järeltulijate eest hoolt kanda ning neile kõigi poolt õigeks tunnistatud väärtushinnanguid edasi anda. Polnud see ju mitte väga ammu, kui üksikemad, abielulahutused ja sohilapsed olid ettekujutamatud ja ühiskonna poolt hukka mõistetud.» selgitab naine. Naine viljastati gei paari ühe mehe spermaga viljastatud tundmatu naise munarakuga, mida tema siis kandma asus. «Geid usaldavad surrogaatema instinkte ja kogemusi rohkem kui teine naine ning tükivad harvemini õpetusi jagama või ettekirjutusi tegema» kiidab ta geipaari kui fantastilisi inimesi. Kogu raseduse aja vahetati omavahel ekirju, kus naine rääkis, kuidas
70ndastest esindab pealiini proosas. Ajalukku pööratud pilk jne. Mati Unt teise tähtsa kirjanikuna kõrval esindab alternatiivi, seda, mis kohe hakkab juhtuma, aga pole veel juhtunud. Kaljo Põllu esimene popkunsti loojaid. 70ndatel muutub stiil, hakkab tegelama soome-ugri rahvaste kultuuridega. Algab ka juurte otsimine, kus me siis asume? 60ndatelikkus - popkunst, muutumine mitmes suunas, üldine tendents läheb mujale. Loomingus toimub pööre, aga popkunsti sohilapsed 70-80ndatel, kõige ilmsemalt "slaidimaal" hüperrealistlik joon sees. Mingil moel realistlik maal, aga nii realistlikud, et tundub lausa kahtlane. Seitsmekümnendad, kaheksakümnendad. Kirjanduse taustaks linnastumine - nt "Sügisball" linnakultuur selgelt domineerib. Mati Unt nt linlik autor, ka Kross. Linnastumine ka selles mõttes, et toob uut tüüpi linnakultuuri kaasa. - näivuskultuur - vahe ametliku ja mitteametliku diskursuse vahel muutub suureks
vanasõnade poolest. Nimekaimaks fablioode autoriks prantslane- Rutebeuf, kes viljeles ka veel lühiluulet, kus ta on väga avameelne seoses perekonnaelu hädade, vaesuse, nõrkuste kirjeldamisega. Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid. Nad kutsusid üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Näiteks Inglismaal ja
Ometi on küllalt palju ka neid uurimusi, mis kinnitavad karistuse vajalikkust. Karistus väldib efektiivselt ebasoovitavat käitumist, väidab klassikaline pedagoogika. Clive Lewiselt (1998) leiame järgmise mõtte: oma sõprade ja laste suhtes oleme nõudlikud ning laseksime neil pigem palju kannatada kui olla õnnelikud põlastusväärsel või võõrastaval viisil. Õnnelikkust ükskõik mis tingimusel nõuame inimestele, kellest me põrmugi ei hooli. Ka Piibel ütleb, et just sohilapsed on need, keda hellitatakse; seaduslikke poegi, kes peavad edasi viima perekonna traditsioone, karistatakse (Heebrea 12:8). Toomas Pauli raamatus "Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma" (2009) on selgitus, miks olid karistus ja kasvatus samatähenduslikud sõnad. Paidagogas (< kr pais `poiss; laps` + ago `juhtima, juhatama`) oli ori, kellel oli õigus ja kohustus tulevast isandat ihunuhtlusega "kasvatada".
annaabi.ee 
