vulkaanidest.Tuntud kilpvulkaaniks on vulkaan, mille ülemine osa moodustab Hawaii saare. Kihtvulkaan Kihtvulkaan on suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm.Kihtvulkaanid on laia levikuga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Enamik ajaloolise aja suuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad slakikoonused. Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui slakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks slakikoonuseid. Slakikoonus Slakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini. Maar Maar on vulkaanilise plahvatuse tagajärjel tekkinud negatiivne pinnavorm. Maarid on
Lõõrvulkaanist väljuvad vulkaanilised produktid maapinnale läbi enam-vähem ümara läbilõikega lõõri, mis lõpeb kraatriga. Selline vulkaanitüüp on maapinnal tavalisim ja nii enamik inimesi vulkaane ette kujutabki. Lõõrvulkaanid jaotatakse mitmesuguste tunnuste alusel veel kihtvulkaanideks, kus esineb nii laavat kui ka vulkaanilist tuhka, sageli kihiti, kilpvulkaanideks, mis koosneb peamiselt basaltseist laavavooludest, slakikoonused, mis on suhteliselt väiksed valdavalt slakist koosnevad künkad, maarideks, mis on magmalise kuumutamise abil paisunud põhjavee põhjustatud plahvatuslehtrid, ja teisteks liikideks. Foto 6, lõõrvulkaan (http://www.worldatlas.com/upload/69/9e/63/volcano-diagram.jpg ) 9 Kilpvulkaan Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaanidega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused.
Enamasti kujutavad inimesed vulkaanina ette just kihtvulkaani. Kihtvulkaanid tegutsevad tihti. Enamus ajaloo suurimad pursked on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaanid on keskmise suurusega. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks slakikoonuseid. Kihtvulkaane esineb väga tihti. Slakikoonus on pisike vulkaaniline mägi, mis koosneb peamiselt slakist ja muust püroklastilisest materjalist. Koonused on enamasti järsu kaldega 10...40 kraadi. Slakikoonused on tumetat värvi tänu seda sisaldavate mineraalidae tõttu. Tänu kiiresti jahtumisele jätavad koonused klaasja mulje. Koonused on enamasti madalad ja ulatuvad mõnekümnest mõnesaja meetrini. Slakikoonused on tihti teiste vulkaanide jalamitel. Kui slakikoonus ükskord tegevuse lõpetanud ei muutu ta enam aktiivseks. Veel on olemas vulkaani purske tagajärjel tekkinud negatiivne pinanvorm, seda kutsutakse maariks. Maarid on suhtelised madalad, lamedapõhjalised ja laiad
maapinnal. Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. See on ka päris loomulik, sest kihtvulkaanide ümber elab sageli palju inimesi. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad slakikoonused. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlva kaldenurk. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega ja märksa vähem voolavam. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi). Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi
pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale. Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuri ja kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad vulkaanid on slakikoonused. Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui slakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks slakikoonuseid. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril ehk subduktsioonivööndeis.
suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise ajasuuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaan on polügeneetiline vulkaan. Kihtvulkaani defineerimine ei ole lihtne ülesanne. Enamik vulkanismi põhjustatud pinnavorme, kaasaarvatud kihtvulkaanid, on positiivsed, erandiks on vaid kaldeerad jamaarid. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad slakikoonused. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlvakaldenurk. Kilpvulkaanid koosnevad valdavalt basaldist, mis suhteliselt väikseviskoossuse tõttu vulkaanilõõrist kaugele voolates on moodustanud lauge nõlvaga vulkaani. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega (mitmesuguse koostisega laava ja püroklastiline materjal) ja märksa vähem voolavam.
vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuri ja kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Slakikoonus Slakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt slakist ja muust püroklastilisest materjalist. Püroklastiline materjal, millest slakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10...40°). Aluselise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on slakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini. Slakikoonused esinevad tihti kiht- või kilpvulkaanide jalamitel,
keskuspurskevulkaanideks(kiht- ja kilpvulkaanid) ning lõhepurskevulkaanideks(tekivad basaltsel laavaplatool). Kilpvulkaan-vulkaanitüüp, mis tekib räni- ja gaasidevaesest väikese viskoosusega basaltse magma rahulikul voolamisel maapinnale, valgudes pikkade laavavooludena laiali ning ehitades lameda vulkaanikoonuse. Sageli murrab magma end maapinnale ka pealõõrist hargnenud lõhesid mööda. Niiviisi tekivad parasiitsed slakikoonused. Kihtvulkaan-vulkaanitüüp, mis tekib suure viskoossusega andesiitse ja eriti graniitse magma voolamisel maapinnale. Laavavoolud on lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. Laava tardub sageli klaasja, massiliselt eralduvate gaasimullide tõttu väga tühikuterikka kivimi pimsina. Selline magma tardub sageli lõõris, moodustades laavakorke, mis kriitilise rõhupiiri ületamise korral suurte gaasipilvede ning kivimitükkidena õhku paiskuvad. Vulkaane esineb:
pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal. Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui slakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks slakikoonuseid. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril ehk subduktsioonivööndeis. Kihtvulkaani nõlva kalle
Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavad, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani. Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest. Slakikoonus on vulkaanilise tekkega kooniline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt slakist ja muust püroklastilisest materjalist. Püroklastiline materjal, millest slakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10...40°). Aluselise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on slakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini.
annaabi.ee 
