Gaulino – meil on peas idee ideaalsest saarest. Kui meil on see idee, peab kuskil see ka olemas olema. 4. on hierarhia ja selle tipus on jumal kui kõige täiuslikum olend. Pead teadma, et jumal on esimene liigitaja, siis mis on ontoloogiline jumalatõestus (EKSAM) Occami habemenuga – kui on liiga palju eeldusi, siis see tõenäoliselt on vale seletus Renessanss Kopernik – Poola munk, astronoom Galileo – füüsik Francis Bacon – kuulus selle poolest, et ta ründas skolastilist lähenemist maailmale (mis lähtus piiblist), teaduse arengut takistavad 1) soo iidolid – keskkonnast lähtuvalt, loodusest; 2) koopa iidolid – iga inimene elab oma väikeses koopas, individuaalne nägemus maailmast ongi tõde 3) turuiidolid – tekivad keelest, meie harjumusest keelt kasutada; 4) teatri iidolid – togmad, autoriteedid, mida me peame tõeseks, ilma et me neid kriitika alla paneks. Thomas Hobbes – kuulsaks raamatuga „Leviathan“, pakkus välja, kuidas tekkis riik
pealispind, mitte selle tõelist olemust. Sellist lähenemist nimetatakse skolastikaks e. koolifilosoofiaks, sest niisugust lähenemist õpetati eeskätt ülikoolides. Skolastilise lähenemise suurim autoriteet oli vanakreeka filosoof Aristoteles. VARAUUSAEG Varauusajal hakati suuremat huvi tundma looduse vastu. Suurt rõhku pandi hoolikatele vaatlustele ja teaduslikele katsetele (eksperimenditele) mis aitasid loodust tundma õppida. Inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) kritiseeris skolastilist lähenemist tugevalt. Ta kutsus kõrvale heitma senised teadmised ning ehitama üles uue teaduse süsteemi, mis toetuks meeltega kogutud andmetele kui ainsale käegakatsutavale teadmiste allikale. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks. EMPIIRILINE MEETOD JA MIDA FRANCIS BACONIL SELLE KOHTA ÜTELDA OLI Empiiriline meetod on meeltega kogetud andmetele tuginev teadusliku uurimise meetod. Baconi sõnutsi on empiiriline meetod, midagi, mis on küll raskesti teostatav, kuid kergesti seletatav
pealispind, mitte selle tõelist olemust. Sellist lähenemist nimetatakse skolastikaks e. koolifilosoofiaks, sest niisugust lähenemist õpetati eeskätt ülikoolides. Skolastilise lähenemise suurim autoriteet oli vanakreeka filosoof Aristoteles. VARAUUSAEG Varauusajal hakati suuremat huvi tundma looduse vastu. Suurt rõhku pandi hoolikatele vaatlustele ja teaduslikele katsetele (eksperimenditele) mis aitasid loodust tundma õppida. Inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) kritiseeris skolastilist lähenemist tugevalt. Ta kutsus kõrvale heitma senised teadmised ning ehitama üles uue teaduse süsteemi, mis toetuks meeltega kogutud andmetele kui ainsale käegakatsutavale teadmiste allikale. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks. EMPIIRILINE MEETOD JA MIDA FRANCIS BACONIL SELLE KOHTA ÜTELDA OLI Empiiriline meetod on meeltega kogetud andmetele tuginev teadusliku uurimise meetod. Baconi sõnutsi on empiiriline meetod, midagi, mis on küll raskesti teostatav, kuid kergesti seletatav
maailmapildil. 7 vaba teadust: triivium (grammatika, loogika, retoorika) ja kvadriivium (muusika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia). Grammatika oli keskaegse hariduse alustala. Säilinud ladina grammatikatest paistab, et tegelikult õpetatav keel oli ikkagi tolleaegne teadusladina keel, mitte klassikaline. Keeleteaduslik teooria arenes skolastikute perioodil 1100-1500. Praktilise ladina keele grammatika kõrvale tekkisid spekulatiivsed grammatikad, mis kombineerisid ladina grammatikat ja skolastilist filosoofiat. Nad toetusid Aristotelese tekstidele ja piiblile, grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust. Lause aksepteeritavus: aksepteeritav lause tekkis nelja Aristotelesest lähtuva põhjaliku printsiibi koosmõjul: materiaalne e õiged sõnad, formaalne e sõnade võime kombineeruda, tegevuslik e reaalsed toimivad kombinatsioonid, lõplik e terviklik mõte Keeleuniversaalid: olulisim keelefilosoofide teema keskajal. Nominalistid -
innuga, kui neid varem tehti; nõnda pesevad paljud inimesed endalt plekid sama kiiresti, kui neid omandavad". Bossuet ütles, et jesuiidid ,, seavad patju patustajate küünarnukkide alla". Kerge jumalakartlikkuse ,,teoreetiliseks platvormiks" oli õpetus tõenäolisest arvamusest, mis Pascali järgi on ,, kõige selle lodevuse allikaks ja aluseks". Probabilismi3 põhjendamiseks kasutasid jesuiidid kasuistikat4, skolastilist teadust, mis määratles üldiste reeglite ja seaduste kohaldamise üksikjuhtudel. Moraalisfääris tegeles kasuistika inimese mingi teo lubatavusastme kõlblusseaduse suhtes ehk südametunnistuse allutamisega oludele. Jesuiidid pidasid oma ülesandeks maksimaalset mugandumist ilma ja inimestega ja sellepärast ei olnud mingi teo kaheldamatut lubamatuset nende jaoks olemaski. Nagu ei olnud nende jaoks olemas ka üldkehtivaid kõlblusmaksiime. Keskaegne teoloogoline kasuistika
matematiseerimisest ja mehhaniseerimisest ei jõudnud enne 19. sajandi keskpaiku aga mingisugustegi praktiliste tulemusteni peale lihtsate, ebasüstemaatiliste sümbolsüsteemide loomise. 2.3.1 16. ja 17. sajand Renessanssi seostatakse kreeka-rooma klassikute ausse tõstmisega, kuid samas oli renessansiaegsete kirjanike hulgas kombeks põlata Aristotelesest lähtuvat, möödunud sajandite ``steriilset'' skolastilist loogikat. Martin Lutherit olevat ärritanud mistahes viide Aristotelesele. Esimese mitte-ladinakeelse loogikateose Euroopas kirjutas 1555. aastal Petrus Ramus ehk Pierre de la Rame. Dialectique ja hilisem ladinakeelne Dialecticae libri duo ründasid skolastilist loogikat ning tegelesid kategooriliste süllogismide lihtsustamisega, lähtumata seejuures Aristotelest. Ramuse meetoditele oli üles ehitatud Arnauld' ja Pierre Nicole 1662
Millised protsessid arstiteaduses iseloomustavad Renessanssi esilekerkimist Katkuga seostatav kiriku ja ladina keele mõju vähenemine ning linnastumine- ühiskonna sekulariseerumine. Inimkeha uurimine muutus aktuaalseks- humanism. Varem oli keha olnud kui hinge varjupaik, nüüd kippus see saama asjaks iseeneses. Teadmised inimkehast, anatoomiast füsioloogiast- saades tuge filosoofilistest õpetustest, hakati eitama skolastilist teaduslikku meetodit. Teadus põhines nüüd kogemustel. Pelaetungivad haigused andsid hoogu haiglate, meditsiinikutse ja arstiõppe arengule. Reaktsioon rahvameditsiini vastu- arstkond lõi süsteemi, et iseravijaid turult välja tõrjuda. Ülikoolide areng- meditsiiniülikoolidest juhtivad Padova ja Leyden. Meditsiinis humoraalpatoloogia tasa asendumine iatrokeemiaga (nägi haiguse taga eeskätt keemilisi protsesse)
tähestiku baasil, nt küllaltki selgelt foneemi käsitlus, mis sarnaneb 20. saj Praha fonoloogide omale (allofoone pole tarvis kirjas märkida, selgituseks kasutab minimaalpaare jms) •Keeleteaduslik teooria arenes eelkõige nn skolastilisel perioodil, umbes 1100-1500. •Praktiliste ladina keele grammatikate kõrvale tekkisid nn spekulatiivsed grammatikad (nimetati ka modistide grammatikateks, kuna olulisim termin oli modus), mis kombineerisid lad. grammatikat ja skolastilist filosoofiat. •Skolastikud toetusid suures osas Aristotelesele, kuid pidid selle kohandama piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe). •Tuntuim Thomas Erfurtist Grammaticae Speculativa 14. saj algusest. •Aadam nimetas reaalsuse üksusi nii, nagu talle meeldis ja pärast segati need nimetused Paabeli torni ehituse
Sündis luterlik skolastika - Lutheri dokumentide kirjutaja oli skolastik. Kirik muutub võimu teguriks, kirikupeaks sai maavürst. Saksamaal piiskoppe polegi. Reformatsiooni teine tiib: Calvin ja Zwingli. Calvini õpetus ainus süstemaatiline. Peale reformi kaotavad Rooma ja Itaalia teaduse arengus keskse koha; nüüd muutuvad tähtsaks Oxford, Viin, Heidelberg, Praha, Wittenberg, Genf, London. Saksa renessanss on eelkõige teoloogiline. PHILIPPE MELANCHTON kujunes õpetajaks. Kasutas ära skolastilist traditsiooni, süstematiseeris. Luterlik kirik kujuneb õpetavaks kirikuks, Luterlik ortodoksia. Kaine, ladina terminitega, usuelu. Annab Lutheri asjadele õpetatud kuju. Mõned astuvad radikaalsele ortodoksiale vastu. Müstitsism. SEBASTIAN FRANCK (1500-1545): nii nagu ajalooline Jeesus, on ka ajalooline kirik väline rõivas. VALENTIN WEIGEL: segab Paracelsuse õpetusega. JAKOB BOEHME (1575-1624): sündis Görlitzi lähedal. Õppis kingsepaametis
seetõttu, et tõid kaasa vajaduse süstematiseerimise järele. 19 Renessanssi märksõnaks sai "humanism", seega inimene. Inimkeha uurimine muutus aktuaalseks. (Varem oli klerikaalide jaoks olnud keha küll ka "hinge templiks" nimetet siiski teatav ajutine varjupaik, nüüd kippus see saama asjaks iseeneses). Teadmised inimkehast, anatoomiast ja füsioloogiast said tuge toona levima hakanud filosoofilistest õpetustest, mis eitasid endist skolastilist teaduslikku meetodit, mille puhul "teadust tehti" eeskätt autoriteetidele nõjatudes nüüd hakati rääkima kogemusest. Viimases küsimuses on ajalukku läinud Francis Bacon (eksperimendi ,,isa"), aga kogemust ja eksperimenti viljelesid ka da Vinci, Paracelsus jt. Da Vinci leiab kritiseerides skolastikat et kes vaidleb, vihjates autoriteetidele, arendab mälu, aga mitte mõistust... Pealetungivad haigused andsid hoogu nii haiglate, meditsiinikutse, kui arstiõppe arengule
annaabi.ee 
