Kunst avab tee maailma mõistmisele (13)

Kunst avab tee maailma mõistmisele
Elan tohutult suures maailmas, kohas, mida ma ei tunne ega mõista kunagi täielikult. Millest ta koosneb ja mis värvi ta on? Elab seal veel minu sarnaseid, kes roomavad mõistmatuses, põgenevad tegelikkuse eest ja riskivad iga oma keharakuga, et leida kindlustunne ja rahulolu siin, meie maailmas? See koht koosneb arglikest kontuurjoontest, rämedatest värvilaikudest, mida olen püüdnud hüsteeriliselt kustutada , et pealtvaatajate silmi mitte ärritada. Tunnen, kuidas iga vale samm määrib mu eluportreed nagu jõuline pintslitõmme lumivalgel paberil. Vahest tundub maailm nii võlts ja küüniline nagu oleks ta meie suurim vaenlane, kes oskab enda teravaid hambaid vaid näidata. Ma ei tunne maailma veel täielikult, olen labürindi alguses, suures orus, kust ei näe ümbritsevat elu ega olu. Tihti tahaksin osata kõike, tunda elu nagu oma viit sõrme ja näha rohkemgi kui mõni maadeavastaja , kuid see on võimatu, naiivne ja vale. Kes tahab midagi saavutada, peab oskama ennast piirata. Kes aga tahab kõike, see ei taha tegelikult midagi ega saavutagi midagi.
Olen terve elu süvendanud oma põhimõtteid sa soove. Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Tõesti, kõik on võimalik, kui püüame ja tahame. Võib-olla pole ma ideaalne inimene, sõber või tütar, kuid selle eest usun endasse ja oma kunsti erilisusesse ning püüdlen ideaalsuse poole. Oleme kõik tükikene kunsti, mida saab voolida, vaadata ja jälgida. Tihti otsime kunsti just oma kaaslastes, mõtiskleme nende näoilmete üle, katsetame neid dresseerides, kuulame kui valjult nad ärritudes karjuvad ja imestame, kui punaseks näost muutuvad, kui meelitusi jagame . Elu on nii kirev ja sümfooniline. Armastan vaadata vanu pilte, kuulata muusikat, naerda ja nutta. Vaid erilised mälestused loovad meie mineviku pildi, sest need tühised sündmused, mis ümbritsevad meid täna ja homme , ei mahu sinna. Halvad mälestused ei pääse inimese minevikku , sest nad on liiga halvad selleks. Tulevik jõuab kätte aeglaselt, olevik lendab nagu nool , kuid minevik seisab igavasti paigal ja on kindlates raamides.
Dorian Oscar Wilde teoses ,,Dorian Gray portree“ oli täiuslikult kaunis noor džentelmen, kes hakkas silma maalikunstnik Basil Hallwardile. Kunstnik maalis temast kauni portree, leidis oma ideaalse motiivi ja armastuse. Doriani haaras sügav hirm vananemise ja surma ees. Ta süüvis oma portreesse ja ei suutnud leppida sellega, et pilt jäi alati kauniks, aga tema ise kaotas kõik oma võlud.Ta patustas, elas liiderlikku elu, tarvitas oopiumi ja hävitas paljude inimeste elud. Dorian elas kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäid ainult portreele ning sellepärast vihkas ja peitis ta seda teiste eest. Lõpuks otsustas Dorian portree hävitada, kuid kui ta noaga portreed puudutas kukkus ta verisena, vanana ja koledana kokku. Ta oli andnud igavese nooruse eest oma hinge ja pidi kandma kõige hirmsamat karistust. Tundsin Dorianis natuke ennast, natuke kartust, hullumeelsust. Ilu pole jääv ning suurim viga siin maailmas oleks tembeldada ennast igaveseks kunstiks ning selle najal ka elada. Inimene peaks vananedes oma välimuse üle tundma uhkust , sest kortsud näitavad tarkust, kogemusi ja ületatud raskusi. Mida suurem on takistus, seda suurem on ka kuulsus selle ületamisest ning Doriani takistuseks oli just vanadus, mille koormat ta ei suutnud kanda.
Kunst on tihti õrn ja kerge kui sulg , kuid seda on nii raske mõista. Isegi Kaie Skalle isa August Gailiti teoses ,, Leegitsev süda“ ei suutnud mõista tütre maailma ega tema kunsti. Tüdruk oli suurepärane tantsija , kaunis olevus siin maailmas, kelle samm möödus hüpeldes ja kekseldes. Saatus viis Kaie välismaa lavadele, pakkus talle kuulsust, aplausi ja lilli, kuid tema isa ei tundnud ikka tütre üle uhkust. Mul on nii kahju inimestest, keda ei saada mõistmine ega toetus nende eluteel kunsti poole. Nii raske on saavutada sellel alal midagi, püsida konkurentsis ning samal ajal ennast õnnelikuna tunda. Kunstiga tegelevate maailm on hoopis teistsugune ning seal peab olema rohkem julgust, tahet kui ka uhkust. Maailm kuulub sellele, kes rõõmsalt rändab kõrgete eesmärkide poole. Minu maailm kuulub mulle, sest mida tugevam olen, seda raskem on teistel minu konte murda. Kunstnik võib väljendada kõike, mina väljendan oma tugevust ja sirget sihti.
Võib-olla tahan ma liiga palju, aga sooviksin kaotada meie maailma küünilisuse kunsti suhtes. Kunst pole vaid Doriani kaunis portree või Kaie Skalle imeline etteaste suurel laval, kunst on meie iga samm mõistmaks kõike, mis meid ümbritseb. Kui meie eluportree on määritud, lägastatud totrustega, siis peame elus keerama uue lehekülje, sest halvad mälestused on liiga halvad, et eksisteerida meie minevikus. Pole tähtsust, et meie kaaslased pilvede taga päikest alati ei näe, sest meie naeratus eluportreel särab kaunilt. Hea, et me ei mõista maailma kunagi täielikult, sest siis kaoks ka kunsti erilisus , viis, kuidas avastada seda huvitavat maailma.
Auri Juhkam
12b klass
2